Vastu igasugust loogikat Rootsi meistriks kroonitud Mjällby astub väärikasse ritta, kus ootab ees hulk üllatusmeistreid. "Leicesteri tegemine" on viimased kümme aastat olnud jalgpallis sedalaadi šokki ilmestav väljend, aga Inglismaa kõrval on ootamatuid tiitlivõitjaid viimastel aastakümnetel leidunud mujalgi.

Mõne meeskonna triumfi teeb üllatuslikuks see, et tullakse justkui eikuskilt ja seejärel sinnasamasse ka kaotakse. Teine suudab vastu ootusi murda pikaaegse valitseja hegemoonia, kolmas aga võtta oma ühe ja ainsa tiitli tänu sellele, et kokku satuvad väga hea treener ja üks või paar ootamatut staari, kel äkitselt käsil elu hooaeg. Siin on veel kümme näidet üllatajatest.

• Leverkuseni Bayer, 2023-24 (Bundesliga)

Müncheni Bayern oli võitnud järjest 11 tiitlit ja ennustati, et võidab ka 12. korda. Xabi Alonso arvas aga teisiti. Kui varem vaid Real Madridi U14 võistkonda ja Real Sociedadi duublit juhendanud hispaanlane 2022. aasta oktoobris tüüri juurde asus, kandis klubi veel Neverkuseni hüüdnime – edule võidi ju vahel isegi lähedale jõuda, aga võita mitte kunagi.

Alonso tõestas kiirelt, et tema võimete adekvaatseks hindamiseks tasub vaadata pigem tema mängija-, mitte treeneri-CV-d. Kaheksa vooruga viis punkti kogunud ja Bundesliga tabeli põhjas konutanud Leverkusen tõusis tema käe all esmalt kuuendaks ja jõudis Euroopa liigas poolfinaali. Järgmisel hooajal võideti juba meistritiitel ja karikas ning pandi kokku 51-mänguline kaotuseta seeria. Bayern oli vähemalt korraks troonilt tõugatud.

• Basaksehir, 2019-20 (Süper Lig)

Erinevalt mitmest teisest eelmainitud klubist ei olnud Basaksehiri meistriks tulek selles mõttes suurüllatus, et nad olid nii 2017. kui ka 2019. aastal lõpetanud liigas teisel kohal. Ent 2020. aasta tiitel tegi neist alles teise klubi väljaspool Türgi suurt nelikut, kes nii kaugele jõudnud. Alates 1959. aastast, mil Süper Lig asutati, olid meistriks tulnud vaid Galatasaray, Fenerbahce, Besiktas ja Trabzonspor. Ainus erand oli Bursaspori tiitlivõit 2010. aastal.

Erinevalt teistest Türgi tippudest ei olnud Basaksehiril tol hooajal kasutada ühtegi superstaari – Demba Ba ja Edin Višca suguseid mängijaid olnuks palju niimoodi ristida. Ent Okan Buruki vedamisel suudeti üle olla ka koroonaviiruse põhjustatud segadusest ning Bosnia ääreründaja Višca 19 väravat tõid klubile esimese ja seni viimase tiitli.

• Leicester City, 2015-16 (Premier League)

Juba see, et Leicester aasta varem kõrgliigasse püsima jäi, oli paras ime. Kümneaastase pausi jooksul vahepeal isegi kolmandal liigatasemel ära käinud ja 2014. aasta suvel kõrgliigasse naasnud klubi võitis hooaja esimesest 29 liigamängust vaid neli ja istus kuni aprillini tabeli põhjas. Siis järsku ärgati, korjati viimasest üheksast voorust seitse võitu ja kindlustati 14. kohaga püsimajäämine.

On this day in 2016, Leicester City officially became Premier League champions 🦊👑

The greatest underdog story in the history of football? 🏆 pic.twitter.com/dnG9aeOtks — FourFourTwo (@FourFourTwo) May 2, 2023

Hooaja eel pakuti Leicesteri tiitlivõidu šanssideks 5000:1. Claudio Ranieri käe all lõid aga lisaks 24 väravat kõmmutanud Jamie Vardyle särama ka N’Golo Kante, Riyad Mahrez ja kõik ülejäänud. Hooaja peale vaid kolm liigakaotust saanud Leicester krooniti Inglismaa meistriks kümnepunktilise eduga. Järgmisel hooajal jäi neil täpselt sama palju puudu esiliigasse kukkumisest, aga ajalugu oli tehtud.

• Montpellier, 2011-12 (Ligue 1)

Pärast Lyoni hiilgeaegade lõppu ja enne Paris Saint-Germaini ainuvalitsuse algust käis Prantsusmaa liigatiitel käest kätte. Bordeaux, Marseille ja Lille olid võitjatena loogilised – üks sai kätte klubi ajaloo kuuenda, teine kümnenda ja viimane kolmanda meistritiitli. Kuid Montpellier oli eelnenud hooajal lõpetanud 14. kohal, pääsedes väljakukkumisest vaid kolme punktiga.

Olivier Giroud lõi 21 väravat, krooniti liiga parimaks väravakütiks ja teenis lepingu Arsenaliga. Lõpuks edestati Katari rahad kätte saanud PSG-d kolme punktiga. Klubi ajaloo esimese ja seni ainsa tiitli kätte saanuna langes Montpellier järgmiseks hooajaks tagasi tabelikeskmikuks, tänavu suvel pudeneti aga Ligue 1 punase laternana sootuks esiliigasse.

• Twente, 2009-10 (Eredivisie)

Sarnaselt Türgile on ka Hollandi kõrgliigal kindlad valitsejad. Alates 1965. aastast on Ajax, PSV ja Feyenoord võtnud 60 väljajagatud tiitlist endale 57 ja jätnud teistele vaid kolm. Neist kuulub omakorda kaks Alkmaari AZ-ile ning vaid üks Twentele, kes üllatas kõiki 2010. aastal. Hooaeg varem oli peatreeneriks nimetatud Steve McClaren, kes põrus põhjalikult Inglismaa koondise tüüri juures, jäädes meeskonnaga EM-finaalturniirilt eemale.

Kui ta Twente debüüthooajal tabelis teiseks tüüris, jäädes meistrist AZ-ist maha 11 punktiga, peeti seda juba saavutuseks. Meeskond koosnes peamiselt suurema särata, aga kogenud meestest nagu Bryan Ruiz, Cheick Tiote ja Blaise N’Kufo, kes püsisid uuel hooajal veebruarini löömatuna. Lõpuks kaotatigi hooaja peale vaid kaks liigamängu ning edestati Ajaxit ühe punktiga.

Meistriks tuleku järel on Twente aga vaevelnud rahalistes raskustes ja kukkus 2018. aastal isegi esiliigasse, kuigi sealt naasti tippseltskonda päris kiiresti. Samuti pole pärast üllatustiitlit suutnud hetkeks taastatud mainet hoida McClaren, kes pöördus 2012. aastal isegi tagasi Twentesse, aga taandus ametist vaid aasta hiljem.

• Wolfsburg, 2008-09 (Bundesliga)

Volkswageni tehase töötajate klubina loodud meeskond jõudis Bundesligasse esmakordselt alles 1997. aastal, aga lõi seal jala kohe kindlalt maha. Pikkamööda jõuti eurosarjadesse, vajuti küll vahepeal jälle ka püsimajäämise nimel võitlejate hulka, aga 2009. aasta alguses võideti pärast talvepausi kümme mängu järjest ja sillutati sellega tee tabeli tippu.

Felix Magathi juhitud meeskond tampis aprilli alguses 5:1 maa sisse ka Müncheni Bayerni ja võitis nende ees lõpuks kahe punktiga tiitli. Brasiillane Grafite ja bosnialane Edin Džeko tegid ajalugu – mitte kunagi varem ei olnud sama meeskonna kaks ründajat ületanud Bundesliga hooaja jooksul 20 värava piiri.

Grafite et Dzeko, le duo de choc de Wolfsbourg de la saison 2008/2009 ! pic.twitter.com/fLupJcbxwP — Les Libéros (@LesLiberos) May 3, 2022

Džeko kaasmaalane Zvjezdan Misimovic jagas sõpradele lisaks 20 söötu – rekord, mille kordamiseks läks vaja Kevin De Bruynet ja üle tegemiseks Thomas Müllerit. Bundesligas püsib Wolfsburg kenasti siiani, aga neljandast kohast enamat pole viimase kümne aasta jooksul suudetud.

• Boavista, 2000-01 (Primeira Liga)

Portugali kõrgliiga asutati küll juba 1934. aastal, aga enam kui 90 senipeetud hooaja peale on Benfica, Porto ja Sporting andnud kellelegi teisele tiitli vaid kahel korral! 1946. aastal suutis meistriks tulla Belenenses ja selle sajandi alguses Boavista. Kunagine Portugali koondislane Jaime Pacheco ehitas meeskonna üles väga lihtsatele alustele – koduväljakul võideti kõiki suurklubisid 1:0 ja kaotati lõpuks seal üldse hooaja jooksul vaid üks mäng, lisaks lasti endale 34 mänguga lüüa vaid 22 väravat.

Neli aastat järjest esinelikus lõpetanud Boavista hakkas seejärel tasapisi oma tähti ikkagi Portugali tippklubidele kaotama – lahkusid nii väravavaht Ricardo kui ka oma akadeemia kasvandikud ning hilisemad koondislased Petit, Raul Meireles ja Jose Bosingwa. Rahavood kuivasid kokku, tagatipuks saadeti klubi kohtunikele altkäemaksu andmise eest esiliigasse ning kuigi sealt naasti peagi, lõppes tänavune suvi Boavistale süsimustades toonides. Püsivate võlgade tõttu võeti neilt litsents ja mänguliselt kõrgliiga viimasel kohal lõpetanud klubi kukutati tugevuselt viiendasse liigasse.

• Kaiserslautern, 1997-98 (Bundesliga)

Kaks aastat varem oli Kaiserslautern saanud hakkama omamoodi “saavutusega” – võideti Saksamaa karikas, ent kukuti esiliigasse. Otto Rehhageli vedamisel hüpati sealt siiski kohe tagasi tippseltskonda, aga järgnenut ei osanud keegi oodata. Avavoorus šokeeriti võõrsil 1:0 võiduga tiitlikaitsjat Bayernit, tõusti neljanda vooru järel tabeli tippu ega antudki enam esikohta käest.

🇬🇷🇩🇪 German Otto Rehhagel is the only coach in history to guide a country other than his own to the European Championship title (Greece, 2004).

He is also the only coach to ever win the German Bundesliga with a promoted club (Kaiserslautern, 1997/98).

The ultimate outsider! pic.twitter.com/lDczlvinoT — The Sweeper (@SweeperPod) June 9, 2021

Bundesliga ajaloos on tegu siiani ainsa korraga, mil meistriks on kroonitud esiliigast tõusnud klubi. Rehhagel ei piirdunud aga ühe imega, vaid viis 2004. aastal vastu kõiki ootusi Kreeka koondise Euroopa meistriks.

• Hellas Verona, 1984-85 (Serie A)

Verona meeskond tuli 1982. aastal esiliigast tagasi tippseltskonda, hüppas kohe neljandaks ja juhtis vahepeal isegi tabelit, aga 1984. aasta kevadel saadud kaheksas koht oli ikkagi ootuspärane. Suvel lisati meeskonda taanlane Preben Elkjaer ja äkitselt loksus kõik paika. Gialloblu kaotas hooaja jooksul vaid kaks liigamängu ning jättis Diego Maradona veetud Napoli ja Michel Platiniga õnnistatud Juventuse, rääkimata Milanist ja Interist, selja taha.

Skeptikud nentisid, et liigatabeli lõi pea peale hooajaeelne samm määrata kohtunikke mängudele loosi abil, mitte eraldi selleks loodud komisjoni otsusega. Nagu elu enne (1980ndatel aset leidnud Calcio Scommesse skandaal) ja pärast (2006. aasta Calciopoli skandaal) näitas, suurendas selline käik meistrivõistluste ausust ja vähendas korruptsiooni märkimisväärselt. Ent toonane tiitel on siiani Verona klubile ainus.

• Nottingham Forest, 1977-78 (First Division)

Eelmisel hooajal ootamatult hea mängu ja pikalt Meistrite liiga kohal püsimisega, tänavu aga eeskätt omaniku veidra käitumise ja pidevate treenerivahetustega pildis olev Forest tegi 1979. ja 1980. aastal vägeva tembu. Euroopa parimaks klubiks kiputi toona tulema mitmel järjestikusel aastal – enne Forestit said sellega hakkama nii Real Madrid, Benfica, Inter, Ajax, Müncheni Bayern kui ka Liverpool. Kuid mitte ükski neist ei mänginud mõni aasta varem esiliigas!

Legendaarne Brian Clough võttis Foresti üle 1975. aastal ning viis nad 1977. aastal toona esimese divisjoni nime kandnud kõrgliigasse – ja kohe ka meistriks! Hooaja jooksul kaotati vaid kolm mängu, senine kindel Inglismaa ja Euroopa valitseja Liverpool jäi seitsme punkti kaugusele. Ehk nagu Clough ise kord oma karjääri meenutades nentis: "Ma ei ütleks, et ma olin parim peatreener. Aga ma olin number üks."

Nottingham Forest
Brian Clough's Final Game At The City Ground In 1993 pic.twitter.com/A4E4EFrZVt — SUPERB FOOTY PICS (@SuperbFootyPics) October 12, 2025