Esilinastus film legendaarsest Lõvide võistkonnast. Treeneriks tõusnud Ubakivi õpilane: kas peab alati nii raske olema? (0)
Pühapäeva õhtul esilinastus Pimedate Ööde filmifestivali (PÖFF) spordifilmide programmis dokumentaalteos "Lõvide vennaskond", mis portreteerib nõukogude aja lõpus vabaduse saadikuteks ja hiljem iseseisvuse taastanud Eesti jalgpalli alustaladeks kerkinud legendaardset Lõvide jalgpallimeeskonda.
Lõvid tekkisid 1978. aastal Roman Ubakivi eestvedamisel, kui ta tahtis hakata treenima eesti poisse ajal, mil spordiüldsus ei pidanud maailma populaarseimat mängu eestlastele kohaseks. Meeletud treeningmahud, edukad võistlussõidud ja karm tööeetika on märksõnad, mida vutisõbrad on kuulnud. Nüüd on võimalik sellele kõigile ka asjaosaliste pilkude läbi tagasi vaadata.
Filmi režissöörid on Mikk Jürjens ja Kaur Kokk. Operaatorina lõi protsessis kaasa Madis Reimund, kes on Eesti jalgpallidokumentlistikasse varem tootnud filmi "Konstantin Vassiljev. Kastist väljas".
PÖFF-i raames toimunud esilinastusel olid lisaks filmitegijatele kohal paljud kunagised lõvipoisid, kellest linateos sündis. Alustades Mart Poomist ja lõpetades Toomas Krõmiga. Lõvide võistkonna endine poolkaitsja Theimo Tülp oli kinoseansi järel rahul. "Film meeldis väga!" ütles ta Soccernet.ee-le.
"Ootused olid väga-väga suured, et millise pildi see film meist jätab. Kui kõigele mõtlen, siis jättis meist väga hea ja adekvaatse pildi, milline oli me elu. Oli kindlasti hetki, mis võib-olla trükimusta ei kannataks ning need olid natuke eemale jäetud, aga üldjoontes anti kõigile edasi see, mida meist taheti näidata," rääkis Tülp. "Tuli väga palju mälestusi. Ise ei olegi kõike suutnud meeles hoida: mõned pildid ja olekud tõid sellise mälestuse, mis tekitasid hea tunde ja naeru. Neid hetki oli palju," lisas endine poolkaitsja.
Täna töötab Tülp ise treenerina, kui juhendab Esiliiga B võistkonda Läänemaa JK. Kui palju on tema tänases töös mõjutusi legendaarselt Roman Ubakivilt? "Ubakivilt on tulnud see kaasa, et ilma tööta tõesti ei saa. Ja olen ka oma praktikas seda näinud, et ilma tööta ja ilma lisatööta kaugele ei jõua," vastas Tülp.
Ta jätkas: "Võib-olla kõige rohkem on kaasa tulnud ka seda, et kas peab alati nii karm olema ... Kas peab alati nii raske olema? Selle karmuse ja raskuse võiks tänases keeles kuidagi töötahtena iga mängija iseendasse sisse kirjutada. Usun, et töö ja tahtmine, enesedistsipliin, mis ka siit filmist tuli, on see jõud, mis viib edasi."
Filmitegijad jälgisid Ubakivi reaktsioone
Filmi "Lõvide vennaskond" tootmisesse kulus ligikaudu aasta. Kuigi dokumentaalfilmi puhul, eriti aegade taga toimuvast rääkivas, ei ole palju võttepäevi, jõudis Jürjens saata mitmeid sadu e-kirju. Esilinastuse järel olid režissöörid kerge olemisega.
"Kõige olulisem, et Roman Ubakivi ei kurjustanud meiega! See on juba pool võitu!" rõkkas Mikk Jürjens. "Tegelikult oli väga kummaline seda täna vaadata, sest vaatasid läbi Lõvide silmade. Ubakivi istus meist natuke eespool diagonaalis ja oli meil kogu aeg kaadris. Mingitel hetkedel ikka piilusime, mis ta teeb ja arvab.
See oli see emotsioon, mille pealt täna vaatasime. Kainet pilku sellele olukorrale hetkel ei olnud. Esimesed emotsioonid on kuidagi helged ja see on kõige olulisem. Emotsionaalses mõttes jõudis ta vähemalt nendeni, kellest me filmi tegime," ütles Jürjens pärast pühapäevast esilinastust.
Kaur Kokk lisas: "Mul on aastatega mingi vilumus tekkinud, et kui film on enam-vähem valmis, saad juba aru, kas ta laias laastus töötab või mitte. Ja see võtab mingi pinge maha, aga siis vahetult enne esikat tuleb ikka samal päeval mingi klomp kurku.
Sain aru, et [jalgpalliajaloolane Indrek] Schwede ja Ubakivi olid minu jaoks need sambad, et kui neile sobib, siis on kõik hästi. Mulle praegu tundub, et vist sobis mõlemale. Mul on hästi! Olen rõõmus, et seda tegime, olen rõõmus, et tegime seda koos ja just selliselt."
Lõvid kui enamat jalgpallimeeskonnast
Lõvide loo muudab erilise just ajastu, milles nad toimetasid. Nõukogude aja lõpus ei olnud jalgpall eestlaste seas kuigivõrd populaarne. Et kasinates oludes kerkis esile võistkond, mis suutis võita ning mille mängijatest said meedia surve tõttu justkui rahvuskangelased, mõjub inspireerivalt tänaseski päevas.
Kui keeruline on teha filmi võistkonnast, kellel suurt läbikukkumist ei olegi või selleks on Eesti liiga hiline vabaduse taastamine?
"Spordifilm kui žanr nõuab mingit triumfi või selle poole püüdlemist. Lõvidel tegelikult see sportlik triumf ... see ei ole võib-olla nii suur, kui üks film ootaks. Siis tuli seda otsida nende rollist Eesti jalgpallis laiemalt ning see tegi selle filmi palju paksemaks, huvitavamaks ja sügavamaks. Just see sundseis," ütles Kokk.
Jürjens lisas: "See triumf on märksõna. Seda on raske hinnata. Ühtepidi meile anti see asi üle nii, et on üks eellugu, Lõvide lugu. Kuidas sa annad tänapäeval järgmisele põlvkonnale edasi selle, kui oluline oli Helsinki Cup? Kas te ikka saate aru? Väga raske on selles paralleelreaalsuses elada.
Aga see, et nende triumf on kuskil mujal ja nad ise praegu on väga huvitav materjal just selles kontekstis, millised inimesed nad on ja kuidas nad meenutavad väga rasket tööd, tegi selle protsessi hästi lihtsaks."
Film "Lõvide vennaskond" linastub PÖFF-i raames veel teisipäeval Tallinnas ja kolmapäeval Tartus.
