Mida professionaalsemaks tippjalgpall muutub, seda väiksematest detailidest sõltub tulemus väljakul. Kõige professionaalsem on jalgpall Euroopas, kus püüab oma unistusi ka Eesti meeste A-koondis, mille peatreener Thomas Häberli defineeris kahe aasta eest ametisse astudes ühe suurema probleemina mängijate puuduliku plahvatuslikkuse.

Just seda on aga vaja, et väljakul vastasest üks-üks olukordades võimalikult sageli võitu saada, mis omakorda on eelduseks ohtlike olukordade tekitamisel. Muidugi võib tabamust püüda ka võistkondliku filigraanse kombinatsiooniga, aga iga võidetud duell lühendab väravani jõudmiseks vajalikku järjestikuste õnnestumiste ketti.

Et testid kinnitasid Häberlile silma jäänud probleemi, asus šveitslane sellega oma põhitöö kõrvalt tegelema, sest "probleemile ainult osutada, aga sellega mitte tegeleda pole minu stiil". Esmalt kaardistas ta olukorra. "Eestis on pikk hooajaks valmistumise periood, kus enamik meeskondi peavad ainult ühe mängu nädalas. Lisaks harjutavad paljud tiimid Tallinnas. Pidime üles leidma selle olukorra eelised, et 10-nädalane ettevalmistus kuidagi enda kasuks pöörata," selgitas A-koondise peatreener.

Lahenduseks osutus A. Le Coq Arena teise korruse koridoridesse rajatud kehaliste võimete arendamise keskus, mis juba mõned nädalad töös olnud, aga mida täna ametlikult esitleti. 240 000 eurot maksma läinud keskuse inventarist leiab muude seadmete seas kaks Eestis ainulaadset plahvatusjõu arendamiseks mõeldud aparaati.

Kas kaks pole vähe? Ei ole, tuleb välja. "Pigem vähem seadmeid, aga see-eest tippkvaliteediga, mitte keskpäraseid," rõhutas Häberli. Keskuse juhi Hendrik Nälgi sõnul suudab eelkõige meeste tippliigade, naiste meistriliiga ja erinevate koondiste mängijatele mõeldud keskus korraga teenindada 30-pealist treeninggruppi.

Täna hommikul Lillekülas uut keskust tutvustades rõhutas Häberli, et peab seda Eesti jalgpalli lähitulevikku silmas pidades väga oluliseks arenguks. "2021. aastal tehtud analüüs ütles üheselt – Eesti mängijate intensiivsus ja plahvatuslikkus vajavad parandamist. Äsjasel MM-finaalturniiril Kataris nägime samuti, et just nende omaduste abil suudavad väiksemad riigid suurematele edukalt vastu saada."

Häberli nägemuses peab keskusest kujunema jalgpallurite kehalise ettevalmistuse valdkonna erialaste teadmiste keskus. "Eesti tippvõistkondades on vaja juurutada kultuur, mille järgi on fitness-treeneritel meeskonna harjutusprotsessis oluline roll ja mõju. Peatreenerid peaksid julgemalt delegeerima, et nad saaksid oma spetsiifikaga tegeleda.

Tuleb aktsepteerida ka seda, et vahel asjad ebaõnnestuvad. Kui teha tugevamalt tööd, et tõsta taset, ja samal ajal ka võistlusmängudes osaleda, on vigastusrisk paratamatult kõrgem. Ent pikas plaanis muudab see mängijad hoopiski vastupidavamaks. Osapoolte vahel peab tekkima usaldus, et plahvatuslikkuse treeningutesse hakataks suhtuma enesekindlamalt.

Tõsi, plahvatuslikkuse arendamiseks vajalike treeningute hooaja-sisesesse harjutusplaani lülitamine on keeruline, sest mängijad peavad ju sel ajal olema mängude jaoks värsked, ent korraliku plahvatustrenni järel vajab jalgpallur 48-72 tundi rahulikumat režiimi. Eestis tuleb selles valdkonnas kogemusi koguda, sest kui need puuduvad, võib peatreener otsustada antud valdkonnaga üldse mitte tegeleda.

Üleüldine teadlikkus peab tõusma. Eesti jalgpalli jaoks on tasemel fitness-treenerid väga tähtsad. Samuti on vaja, et nad oleksid peatreeneritega nõudlikud aja osas, mis neile mängijate kehaliste näitajate parandamiseks eraldatakse," rääkis Häberli kirglikult.

Eestis armastatakse teatavasti vinguda ja jalgpallis kohe eriti. Üheks iga-aastaseks vingumisobjektiks on märtsis algav ning novembris või detsembris lõppev hooaeg. Häberli hinnangul on see Põhjamaades paratamatus ning ta leiab, et hooaja lühendamine oleks vale, sest mängijad vajavad võistluskohtumisi ning talvepaus on niigi pikk.

"Detsembris võib mängimine olla keeruline, ent sama lugu on ka minu kodumaal. Vahel peetakse võistlusmänge lumesajus, sest talvel ongi nii, et võib hakata lund sadama," märkis ta. "Aga see väga pikk talvine paus tuleb pöörata Eesti jalgpalli eeliseks. Tegelikult on 10 nädalaga võimalik palju korda saata ning senisest suurem fookus on mõistlik seada mängijate individuaalsete võimekuste arendamisele. Eriti plahvatuslikkuse ja jõu osas."

Häberli rõhutab, et keskuse rajamine üksi midagi ei taga, vaid nüüd on vaja see ka tööle saada nii, et seal hakkaks toimuma teadmiste kuhjumine ja vahetamine. Nälk rõhutas, et keskus ei ole lihtsalt hunnik rauda ja seadmeid, vaid sinna juurde käib ka selle kasutajate toetamine asjakohase informatsiooniga.

Treeninglahenduste pakkumine mängijatele ja klubidele ning edasine abistamine treeningute ettevalmistamisel, läbiviimisel ja analüüsil. Samuti abi pakkumine väljakul läbiviidavate harjutuste osas ja mängijate füüsilise arengu monitoorimine. Need kõik on teenused, mida loodud keskus Eesti tippjalgpalluritele ja sinna suunas tõsimeeli pürgijatele pakkuda soovib.

Häberli märkis ka, et kehalise ettevalmistuse alaseid teadmisi juurutades, vahetades ja luues ei tasu kedagi otseselt kopeerima hakata. "Hispaanias tehakse asju ühtemoodi ja Belgias teisiti, aga meil on vaja leida mingi enda jaoks õige variant. Eesmärk peab olema, et Euroopas ütleksid inimesed: hei, kas te olete näinud, kuidas Eestis seda asja tehakse?"