Henri Anier: otsus Lõuna-Koreasse siirduda oli lõpuks väga lihtne (4)
Eesti jalgpallikoondislastest omab hetkel kõige eksootilisemat töökohta Henri Anier. Ründajast sai veebruaris esimene Eesti jalgpalli esindaja Lõuna-Korea profiliigas (K-League), kui ta liitus selle teises divisjonis mängiva Suwon City klubiga, kelle kasuks lõi pühapäeval oma esimese värava.
Tegemist oli Anieri esimese klubiväravaga pärast eelmise aasta 30. juulit, sest kuigi ta tegi sügisel ja talvel skoori Eesti koondise särgis, siis klubivutis mitte. 2018. aasta hooaeg FC Lahtis polnud ei liha ega kala – esitused polnud kehvad, ent ründajaid hinnatakse ikka väravate järgi ja neid kogunes Veikkausliigas Anieri arvele kõigest viis.
Leping Lahtiga lõppes. Anier otsustas, et uut töökohta otsides ta rabistama ei hakka, vaid võtab rahulikult. Pakkumistest otsest põuda polnud, aga sellist, mis silma särama paneb, samuti mitte. Pärast Eesti koondise Katari-turneed jaanuari alguses olukord muutus, sest agent andis teada: Henri, sinust huvitub Lõuna-Korea esiliigaklubi Suwon City.
"Umbes kümme päeva praadisin seda mõtet oma peas. Mul olid variandid Ungari ja Rumeenia kõrgliigadest. Ka Soomes võinuksin jätkata. Aga olen Euroopas juba seitsmes erinevas riigis elanud ja jalgpalli mänginud. Kui plussid ja miinused kõrvuti panin, oli otsus lõpuks lihtne – sellist võimalust ei saa käest lasta!" meenutab Anier Soccernet.ee-ga vesteldes jaanuari lõpus oma peas toimunud mõtteprotsessi.
Välismaalastele kehtib range limiit
Enne lepingule allakirjutamist uuris ta Lõuna-Korea liigajalgpalli kohta erinevatelt kolleegidelt. Vestlused endise Austraalia koondislase ning kolm eelmist hooaega Suwon City eest mänginud Adrian Leijeri ning Küprose koondise keskkaitsja Valentinos Sielisega veensid Anieri, et Lõuna-Koreas teda ootav sportlik tase on korralik. "Suwon ütles, et soovivad mind väga enda ridadesse, sest mu profiil ja mängustiil olevat täpselt see, mida nad soovivad," räägib Anier.
Lõuna-Korea profiliiga K-League jaguneb K1 ja K2 liigadeks ehk vastavalt meistri ja esiliigaks, ent neid juhitakse ühiselt ja tsentraalselt, süsteem sarnaneb veidi USA profispordile. Klubidele kehtivad mõlemas liigas sarnased nõudmised, mille eesmärk on hoida tasemevahed väikestena, et säiliks sportlik põnevus. Kümnest meeskonnast koosnevas esiliigas see igatahes käimasoleva hooaja näitel õnnestub, sest 10 vooru järel lahutab tabeli kolmandat ja üheksandat klubi kõigest kuus punkti.
K-League'i üks sätestatud eesmärke on ka lõuna-korealastest jalgpallurite kasvatamine, mistõttu on kehtestatud range välismaalaste limiit. Igasse klubisse tohib kuuluda neli välismaalast, kellest üks peab olema Aasia jalgpalliliitu kuuluva riigi passiga. "K-league'i pääsemine on limiidi tõttu üliraske. Mulle öeldi, et Suwon hakkas ründajat otsima novembri alguses, aga minuga sõlmiti leping veebruari alguses," sõnab Anier.
Eesti koondise ründaja lähedased kiitsid plaani Lõuna-Koreasse siirduda eranditult ja ülevoolavalt heaks. Ning pärast paari Aasias veedetud kuud on mitmed Anieri endised meeskonnakaaslased erinevatest klubidest temaga ühendust võtnud, et uurida, kuidas eestlasel K-League'i tööle õnnestus saada? "Tagasiside on tõesti olnud väga positiivne. Võtan Lõuna-Koreas mängimist kui privileegi ning töökohana, mis seal salata, on see atraktiivne," lausub ta.
Vend Hannes pakkis kohvri kaerahelbeid täis
Ent käsikäes atraktiivsusega käib ka eripära, sest Aasia ei ole Euroopa. Asju, millega Anieril on tulnud kiiresti kohaneda, on mitmeid. Alustades treeningute intensiivsusest, jätkates viljeldava jalgpalli ja lõpetades Lõuna-Korea köögiga. Viimasest alustades, siis koeraliha pole Anier proovinud ja ei kavatse kah, sest "mulle koerad meeldivad".
Aga kõikvõimalikke muid korea köögi eripärasid naudib ründaja täiel rinnal. Või täpsemalt öeldes keelel. "Kohalik toit on väga maitsev. Kõike pole ma veel harjunud sööma, sest valikuid on palju. Aga näiteks kui Euroopas sõin ma eelmisel aastal sea- ja muud punast liha väga vähe, siis Koreas on see hoopis maitsvam. Vähehaaval õpin nautima ka kimtšit ehk kohalikku hapukapsast."
Üks suur vajakajäämine siiski ilmnes – pudrumaterjali kohalikes supermarketites ei müüda. Kus häda kõige suurem, seal vennas kõige lähem. Kui Henri noorem vend Hannes talle märtsis külla sõitis, tuli tal kohvris leida ruumi mitmele kilole kaerahelvestele. Sarnase tarnesooviga peavad arvestama ka Anieri järgmised külalised.
Kel võimalik, soovitab Anier kindlasti Lõuna-Koread külastada. Kuigi profijalgpalluri eluviis ülearu palju vaba aega kätte ei jäta, on Eesti koondislane proovinud siiski tasapisi riigiga tuttavaks saada. "Kultuur on väga põnev, iga päev õpin midagi uut. Ning kui kaardi peale vaadates on Lõuna-Korea üpris väike, siis kohapeal viibides on kõik ikkagi tohutult massiivne. Suwon asub küll Seouli maakonnas, aga pealinna eeslinnaks seda nimetada ei saa. Minuga samas linnas elab ju 1,2 miljonit inimest. Peaaegu sama palju kui terves Eestis," räägib Anier.
Lõuna-Korea meeskond saavutas 2002. aasta kodusel MM-il neljanda koha ning on alates 1986. aastast osalenud kõigil ehk üheksal järjestikusel MM-finaalturniiril (pikem aktiivne seeria on ette näidata ainult Brasiilial (21), Saksamaal (17), Argentiinal (12) ja Hispaanial (11)). Ometi pole jalgpall riigis vaieldamatu võistkondlik pallimäng number üks, vaid selle aunimetuse peale käib lahing ameeriklaste poolt riiki toodud ja väga populaarseks sirgunud pesapalliga.
Jalgpallikultuur erineb Euroopast mitmel moel, kõige tähtsam on jooksmine
Sarnaselt muule kultuurile on Euroopast erinev ka jalgpallikultuur. Taktikale Lõuna-Koreas liiga palju tähelepanu ei pöörata, aga võitluslikkuse nivoo ja jooksumaht on tohutud. "Jooksmine on üldse väga kõrges hinnas – eelmise aasta MM-il Lõuna-Korea peatreeneriks olnud Tae-yong Shin on nüüd üks meie klubi direktoritest, kes meenutas ühe trenni järel meie meeskonnaga rääkides 2:0 võitu Saksamaa üle just läbi jooksumahu.
Lõuna-Korea olla jooksnud tolles mängus 118 kilomeetrit Saksamaa 115 vastu ja see oli treeneri meelest võtmenüanss, miks lõpuks võideti. Jooksmisele pannakse tohutut rõhku, kuigi trennis eraldi ei joosta, vaid kõik käib palliga. Ning nii intensiivseid trenne ei kogenud ma ka 2. Bundesligas Aue Erzgebirges mängides. Lühike trenn tähendab tunni ja 50 minuti pikkust harjutuskorda, mis tekitavat välismaalastel üpris sageli kohanemisraskusi. Algul pelgasin, et minulgi läheb keeruliseks, aga kolmenädalane hooaja-eelne laager Jaapanis aitas mahtudega ja trennirežiimiga kohaneda," räägib Anier.
Jalgpalluri päralt jääva vaba aja hulk on võrreldes Euroopas mängimisega väiksem. Kuna trenn toimub reeglina pärastlõunal, kulub hommik selleks valmistudes. "Tund või poolteist enne trenni algust olen klubis kohal, et keha ette valmistada. Siis trenni-eelne koosolek, trenn ise, mahajahtumine ja lõuna. Koju jõuan õhtul, söön, puhkan ja lähen magama. Nädala ainuke vaba päev on kaks päeva pärast mängu."
Eesti koondise kasuks 60 mängus 13 väravat löönud Anierile on K-League'i jalgpall meelepärane, sest kaitsetegevuse organiseeritus pole kuigi põhjalik. "Mulle ründajana meeldib, et kaitsjad ei kata teineteist. Kui keskkaitsja liigub liinist välja ja mulle selga, siis teine keskkaitsja ja äärekaitsja ei tõmba kokku, et tühjaks jäänud tsooni katta. Taktikalist struktuuri, mis peaks teatud tegevused automatiseerima, nagu Euroopas, pole paika pandud," märgib ta.
Koosseisutavad on samuti Euroopast teistsugused – 10 vooruga on meeskonna ridades käinud väljakul juba 29 mängijat. Kõik mängud kaasa teinud mehi on kolm, korra puudunuid veel kolm. Anier kummagi jaotuse sekka ei kuulu, vaid jäi vahepeal kaheks mänguks isegi koosseisust välja.
Samas on seejärel mõlemas kohtumises resultatiivne olnud – 2:1 võidumänus Mugunghawa Asani vastu andis ta resultatiivse söödu ning eelmisel pühapäeval Seoul E-Landi vastu sai kirja veel ühe söödu ja ka oma esimese liigavärava. "Meeskonda kuulub 41 lepinguga mängijat pluss viis-kuus meest naasevad suvel armeeteenistusest. Platsile saada pole lihtne, aga enesetunne on hea," sõnab Anier.
Kõigis söögikohtades näitavad televiisorid Tottenhami mänge
Enda Euroopa jalgpalliga kursis hoidmine on ajavahe tõttu üldse raske, kuigi ründestaari Heung-min Soni tõttu näitavad kõik söögikohad kogu aeg äsja Meistrite liiga finaali jõudnud Tottenhami mänge. Anieril endal jäävad aga vägevad eurosarjamängud nägemata. "Meistrite liiga mängud algavad kell viis öösel ja seetõttu vaatan hommikul ainult tipphetked läbi, ei enamat."
Ning Lõuna-Korea esiliigas mängitava jalgpalli tase on Anieri sõnul igati viisakas. Kindlasti etem kui mullu Soome kõrgliigas kogetu. "Osad räägivad, et mis see Korea jalgpall ikka on? Aga Jeonbuk võitis kolm aastat tagasi Aasia Meistrite liigas ning meie linna Suwoni suurem klubi Bluewings jõudis mullu poolfinaali. Tänavugi on Korea klubide seis hea. Jah, need on meistriliigaklubid, aga tasemevahed on siin ikkagi selgelt väiksemad kui Euroopas," sõnab Anier.
