VIII MM-võistluste kvalifikatsiooniturniiridest osavõtuks registreerus 72 riiki. Aafrikale oli limiidiks 16 ning Aasiale 6 meeskonda. Kõik Aafrika maad protesteerisid FIFA otsuse peale, mille põhjal pidi nende parim kohtuma Aasia parimaga. Protest lükati tagasi ning ükski Aafrika riik ei võtnud lõpuks osa.

Finaalturniirile (11.-30. juuli 1966) kvalifitseerusid Uruguay, Itaalia, Saksa FV. Argentina, Mehhiko, Ungari, Tšiili, NSV Liit, Portugal, Prantsusmaa, Hispaania, Šveits, Bulgaaria, Brasiilia, Inglismaa ning must hobune Korea RDV.

Meeskonnad loositi nelja alagruppi ning võistluspaikadeks olid kõigile tuntud staadionid Londonis, Middlesbrough´s, Sunderlandis, Liverpoolis, Manchesteris, Sheffieldis ja Birminghamis.

Esimese grupi käik oli etteaimatav. Edasi pääsesid Inglismaa ja Uruguay, välja langesid Prantsusmaa ja Mehhiko. Teisest grupist said veerandfinaali Saksa FV ja Argentina. Oma aega jäid ootama Hispaania ja Šveits.

Kolmandas grupis üllatas kõiki Portugal, kelle ridades mängis Mosambiigis sündinud Eusébio. Hispaania naaberriik alistas 3:1 Ungari ning viimasel mängupäeval sama seisuga ka Brasiilia. Kuna Bulgaaria ei mänginud suurt rolli, jäi otsustavaks mänguks Brasiilia-Portugal. Pele oli saanud kohtumises Bulgaariaga viga, mille tõttu kaotasid kahekordsed maailmameistrid Portugalile taas seisuga 1:3. See tähendas, et brasiillased ei saanudki alagrupist edasi. Portugaliga liitus hoopis Ungari.

Neljandas grupis alistasid NSV liitlased kõik vastased. Teisena pääses suure üllatusena edasi Korea meeskond, kes alistas otsustavas mängus Itaalia seisuga 1:0. Itaalia jalgpallifanaatikud olid peale mängu sellise näoga, nagu oleks Rooma hävinud.

Veerandfinaalis alistas NSV Liit Ungari seisuga 2:1. Korea läks Portugali vastu koguni 3:0 juhtima! Seejärel lõi Eusébio 4 väravat ning Augusto lisas viienda. Saksa FV surus Uruguay põlvili seisuga 4:0 ning Inglismaa alistas tänapäeva suurima vaenlase Argentina seisuga 1:0.

Poolfinaalides kaotas aga turniiri suursoosikuks tõusnud NSV Liit Saksa FV-le seisuga 0:1. Lõpuks ometi suutis kodumeeskond turniirilt välja lüüa Portugali, kes sai hiljem 2:1 võiduga NSV Liidu üle kaela pronksmedalid.

Meeskonnad finaalis: Inglismaa: Banks, Wilson, Stiles, J. Charlton, Moore (kapten), Ball, Hurst, Hunt, B. Charlton, Peters

Saksamaa LV: Tilkowski, Höttges, Schulz, Weber, Schnellinger, Haller, Beckenbauer, Overath, Seeler (kapten), Held, Emmerich.

Kõigepealt läksid sakslased 12. minutil Halleri löögist juhtima. 18. minutil Geoffrey Hurst viigistas. 77. lõi Peters Inglismaa kasuks 2:1, kuid 89. minutil viis Weber mängu lisaajale. 100. minutil lõi Alan Balli tsenderduse järel peale Geoff Hurst. Pall lendas latti ning põrkas sealt väravajoonele. Pärast arupidamist Nõukogude Liidu äärekohtunikuga andis šveitslasest platsikohtunik Inglismaale värava. 9 minutit hiljem sai Hurstist esimene mängija, kes on MM-finaalis kübaratriki põrutanud.

Inglise mängijad said autasuks loomulikult „Kuldse Jumalanna" karika, lisaks veel 22 00 naelsterlingit ning hõbekarikaid ajalehtedelt ja firmadelt.

Piletite trükkimiseks kulutati 5 tonni paberit ning muu dokumentatsiooni jaoks kokku 30 tonni. Mänge vaatas platsi äärest 1 614 677 pealtvaatajat ning TV-s kanti mänge üle 7-le riigile Lõuna-Ameerikas, 32-le Euroopas, 8-le Põhja- ja Kesk-Ameerikas, 12-le Aafrikas ning 11-le Aasias. Suurim väravakütt oli loomulikult Eusébio 9 väravaga, talle järgnes sakslaste Haller 5 väravaga.

MM-võistlustel viibinud kommentaatorid valisid ka nn. Dream Teami:

Banks (ENG) - D. Santos (BRA), Schulz (Saksa FV), Moore (ENG), Marzolini (ARG) – Becjenbauer (Saksa FV), B. Charlton (ENG), Voronin (SOV) – Bene (HUN), Eusébio (POR), Simoes (POR)