Nagu esimeselgi MM-il, võitis ka 1934. aastal korraldajamaa, kelleks seekord oli Itaalia.

Teise MM-i korraldamisest olid huvitatud kaks riiki – Rootsi ja Itaalia. Peale FIFA kongressi peetud 8 pikka istungit otsustati korraldamisõigus anda Itaaliale.

Itaalia fašistlik valitsus, eesotsas Benito Mussoliniga lubas korraldada ennenägematu jalgpallietenduse, lootes samas propageerida oma natsionaalsotsialistlikke vaateid. Kui Uruguays peeti kõik kohtumised pealinnas Montevideos, siis Itaalias olid mängud jaotatud 8 linna vahel. Kohtumisi sai jälgida Roomas, Napolis, Milanos, Torinos, Firenzes, Bolognas, Genovas ja Triestes.

Esimest korda tuli enne MM-i pidada valikturniir, sest osalemissoov oli 32 riigil. Kolm neist enne valikmängude algust siiski loobusid. Finaalturniirile pääses 16 meeskonda ja kuna tolleaegsete FIFA reeglite järgi ei pääsenud korraldajamaa automaatselt finaalturniirile, pidi valiktsükli läbima ka Itaalia koondis.

Esimene maailmameister Uruguay oma tiitlit kaitsma ei läinud, kuna oli solvunud Euroopa koondiste peale, kes nende kutset 1930. aasta MM-ile vastu ei olnud võtnud. Samuti ei osalenud valikmängudel Inglismaa, Šotimaa, Wales ega Põhja-Iirimaa. Põhjus seisnes vanas Inglise jalgpalliliidu vägikaikaveos FIFA-ga.
 
Sellest hoolimata võis 1934. aasta MM-i pidada eurooplaste MM-iks. Finaalturniirile pääses 12 Euroopa riiki ja 4 mitte-euroopa riiki – USA, Brasiilia, Argentina ja Egiptus. Viimased neli langesid välja juba esimeses ringis ning paremate kohtade saatus otsustati eurooplaste vahel.

Erinevalt Uruguays peetud MM-ist mängiti Itaalias olümpiasüsteemis – esimeses mängus kaotuse saanud meeskond langes koheselt välja. Normaalaja lõppedes viigiga mängiti 2x15 minutit lisaaega ning kui ka see lõppes viigiga, siis ootas ees korduskohtumine.

Teel finaali pidas hõbedameeskond Tšehhoslovakkia kolm kohtumist. Esimeses ringis alistati Rumeenia 2:1, veerandfinaalis Šveits 3:2 ja poolfinaalis Saksamaa 3:1.

Itaalia tee finaalini oli vastasest raskem – pidada tuli neli kohtumist. Esimeses ringis alistati USA suurelt 7:1. Veerandfinaalis Hispaania vastu lõppes normaalaeg seisuga 1:1 ja esimest korda tuli mängida lisaaeg. Kuna ka lisaaja lõpuks jäi seis 1:1, tuli pidada korduskohtumine, mille Itaalia järgmisel päeval kodupubliku rõõmuks 1:0 võitis. Poolfinaalis lõpetati Austria tee, kui viimane alistati 1:0.

Pronksimängus läksid vastamisi naabrid Saksamaa ja Austria. Juba esimesel minutil skoori avanud Saksamaa suutis hoida oma eduseisu kuni mängu lõpuni ja esimest korda MM-il osalenud sakslased said kaela pronksmedalid.

Esikohaheitluses Itaalia ja Tšehhoslovakkia vahel alustas teravamalt Tšehhoslovakkia, kes 71. minutil Antonin Puc´i löödud väravast juhtima läks. Võõrustajamaa sellega ei leppinud ja 10 minutit hiljem mängis vastase puurivahi üle Raimundo Orsi. Normaalaeg lõppeski seisuga 1:1 ja mängu saatus tuli otsustada lisaajal.

40 000 pealtvaatajal ei tulnud kaua oodata - juba lisaaja 5. minutil lõi Angelo Schiavio itaallaste kasuks värava. Schiavio tabamus jäigi mängu viimaseks ja seega oli Itaaliast saanud esimene Euroopa riik, kes tulnud jalgpalli maailmameistriks.