FCI Levadia kaotas eile õhtul Tallinna Florale 0:3 ja lõpetab 2018. aasta Eesti meistritiitlita, kui imet ei sünni. Milline on Aleksandar Rogici saatus?

Superklubi või mitte, Levadia juhtkond sõnastas hooaja alguses selge sihi - meeskonnalt oodati meistritiitlit, superkarikat, karikavõitu ja eurosarjas vähemalt esimesest ringist edasi pääsemist. Neljast suudetakse kahte.

Kõrged ootused ei olnud alusetud. Maailma tipptreenerite Dick Advocaati ja Radomir Antici abilisena töötanud Rogic nõudis juhtkonnalt Eesti mõistes suurepäraseid, isegi ennekuulmatuid tingimusi. Ta sai meeskonna komplekteerida kahe Eesti tipu baasil ja lisada kompotti oma maitse järgi välismaalasi. Sellist võimalust ei ole varasemalt olnud ühelgi treeneril.

Levadia käis nii enne hooaega kui suve hakul Türgis laagerdamas. Treeningud muutusid professionaalsemaks, neid oli rohkem, taustajõude samuti. Ja esialgu kõik sujus. Rogici hoolealuseid kandis hooaja esimeses pooles vankumatu usk - superkarikas suruti end Flora vastu võidule 0:2 kaotusseisust, samast seisust tuldi aprillis välja Nõmme Kalju vastu.

Nüüd tundub see pime usk puhuti kadunud. Samm tönts. Pöördeks võib pidada 15. maid Hiiul ja Aleksandr Volkovi kahte väravat üleminutitel, mis ulatasid Kaljule 2:1 võidu ja Levadiale hooajal esimese kaotuse. See ei murdnud vaimu - rebound oli võimas, Levadia võitis kohe otsa karika ja suutis Flora vastu kaotusseisu viimase puutega viigiks mängida -, aga tegi Levadiast lihtsureliku.

Pärast Volkovi-minuteid on loovutatud punkte Kuressaarele ja Tammekale, kaotatud "kuue punkti mängud" Kaljule ja Florale, langetud konkurentsist Euroopas. Kui kõik klikib, nagu juhtus augusti alguses teisel poolajal Transi vastu, on Levadia peatamatu, aga rasketel hetkedel puudub vajalik särts. Ja särtsuta tiitlit ei võida, kui rivaalid on nii halastamatud nagu Kalju ja Flora praegu.

Miks on Levadia kaotama hakanud? Põhjuseid on mitmeid. Ei olnud realistlik loota, et Levadia suudab läbi hooaja kõik rasked hetked puhtalt tahtmisega enda kasuks pöörata. Eriti seisus, kus alates aprilli lõpust on vigastusega kimpus üks meeskonna vaimseid liidreid Igor Morozov. Näiliselt puudub plaan B. Meeskonnas on vaid kaks täisverelist ründajat, Roman Debelko ja Nikita Andrejev. Ükski uus noor ei ole esindusmeeskonnas pildile kerkinud.

Kas tulemustes saab süüdistada Rogicit? Jah ja ei. Komplekteerimisel ei lõigatud just näppu, aga Levadia võimaluste juures on kummastav, et treener leppis napi ründajate valikuga. Rogici ülimas professionaalsuses ja taktikalistes teadmistes ei kahtle keegi, kes tema filosoofiaga kursis, kuid serblane lootis (vähemalt sõnades) liialt noortele. Samas juhtis derbis Flora ründeliini 17-aastane Mark Anders Lepik, Kalju poolt alustas nädalavahetusel sama vana Alex Matthias Tamm. Miks ei saa nende eakaaslased Levadias võimalusi? Ja kuidas kuluks ära üks Rimo Hunt ... 

Mida ütlevad treeneri kohta numbrid? Ei kiida. Mullu augustis Eestisse saabunud Rogic on Premium liigas juhendanud 40 mängu, millest võitnud 24. Keskmiselt on Rogic teeninud 1,98 punkti mängu kohta. Eesti tipptiimid palkavad ajalooliselt harva treenereid, kes pole kohaliku vutitandriga tuttavad, ja see annab Rogicile teatava puhvri; siiski, välismaalastest on Sergei Frantsev 97 mänguga Kaljus teeninud keskmiselt 2,23 punkti, Arno Pijpers teenis mullu Floras 36 mänguga koguni 2,5 punkti mängu kohta. Igor Prins, kes Rogicile ruumi sunniti tegema, sai oma teisel Levadia-ajastul 54 mängu keskmiseks 2,26 punkti.

Millised on Levadia variandid? Kui juhtkond leiab, et pikemas plaanis vajatakse muudatust, oleks teoorias mõistlik teha käigud ära kohe. Kolmandast kohast allapoole Levadia ei lange, kuid uus treener saaks suurema pingeta sisse elada. Samas tundub uue välistreeneri toomine praegusesse võrrandisse võrdlemisi riskantne ja keda kodumaalt võtta? Levadia senised kullatreenerid on kolinud madalamatesse liigadesse (Prins, Marko Kristal, Tarmo Rüütli) või pildilt kadunud (Sergei Ratnikov); Kristali erandiga ei ole Levadia juhtkond näidanud üles suurt valmidust usaldada noorema põlvkonna eksperte. Ja ega neidki Eestis kuskil vedele.

Mis siis edasi saab? Kui juhtkond ja mängijad Rogici projekti endiselt usuvad, nagu väljapoole kostuvates sõnumites on seni üksmeelselt olnud, ei tasu otsusega tormata. Jah, Levadia ei täida tänavu seatud eesmärke, kuid Rogic on läbivalt rääkinud tulevikust ja noorte arendamisest. Paljutki jääb peitu kulisside taha. Nüüd on klubi juhtkonnal vaja vaid kannatust see lubatud tulevik ära oodata.

Millised on järgmised võtmehetked? Iga uus kaotus võib algatada doominoefekti ja õõnestada Rogici jalgealust, aga suures plaanis võib sügise taandada kolmele suurele mängule, mis kõik olulised järgmisele hooajale mõeldes. Neist kõige kaalukam on esimene, uus võimalus Flora vastu - karikavõistluste kaheksandikfinaal 25. septembril. 3. oktoobri kodumäng Kaljuga ja 10. novembri derbi Floraga aga peavad taastama teadmise, et rivaalidest suudetakse üle olla.

Küsimus on, mitu peab Rogic neist mängudest võitma, et töökoht säilitada? Kas kahest piisab, kui karikas kaotatakse? Kas ühest piisab, kui see tuleb karikas?