Paide Linnameeskonna võidetud hõbemedalitele ei tohi kuidagi viltu vaadata. See on aastatepikkusele süsteemsele ja üldse mitte lihtsale tööle järgnenud palgapäev. Aga ühtlasi ohtlik näide Eesti jalgpallile (või ka spordile laiemalt).

Alustuseks tahaksin Paide Linnameeskonda siiski siiralt õnnitleda. Loodetavasti tunnete teiegi neist medalitest rõõmu. Aitäh värskete tuulte toomise eest ja aitäh, et aitasite kehtiva (Tallinna) hegemoonia, olgugi vaid formaalselt, murda!

Esimest korda viimase kuue hooaja jooksul võib vähemalt tinglikult öelda, et üks medalikomplekt reisib Tallinnast välja. Seegi suur asi, kui lähtuda statistikast: viimasel kümnendil välja jagatud 30 medalikomplektist on 26 (~86,7 protsenti) võidetud Tallinna meeskondade poolt (Levadia üheksa, Flora ja Kalju kaheksa, Infonet üks), ülejäänud kolm jõudsid Ida-Virumaale (Sillamäe kaks, Trans üks). Ja nüüd siis Paide.

Tallinna klubidele ei saa suveräänset domineerimist isegi pahaks panna. Taasiseseisvumisjärgselt kujunes olukord paratamatult nõnda, et raskuskese jäi pealinna. Demograafiline olukord soodustab seda ju samuti, ainuüksi Tallinnas elab (ametlikule statistikale toetudes) jämedalt kolmandik ja Harjumaal veel ~kümme protsenti Eesti elanikkonnast.

Neist numbritest lähtuvalt võib pidada statistiliselt normaalseks, et Tallinnasse mahub suurusjärgus viis Premium liiga klubi. De jure see aastal 2020 nii oligi, de facto oli neid aga seitse. Tallinna klubid, Paide ja Kuressaare. Sajandi alguses oligi mingis maailmas normaalne, et bussid ühest parklast võidu kaugele kodumängule ja tagasi vurasid, aga ... kas ka nüüd?

Klubide käitumist tuleb muidugi hinnata lähtuvalt püstitatud eesmärkidest. Paidel, selge medaliambitsiooniga meeskonnal, võimaldab Tallinnas paiknemine tänasel päeval treenida oluliselt paremates tingimustes. See on fakt. Võib väita, et ainuüksi talvistest tingimustest sõltub, kas meeskond lõpetab teise või neljandana, ja seda ei saa vaidlustada.

* * *

Et jutt ei keerleks ainult ühte auku, siis mis Kuressaaret puudutab ... kas Premium liiga kaheksanda või üheksanda koha nimel on mõtet klubil selliselt toimida? Kahtlemata on Saaremaa pildil püsimine Eesti jalgpalli jaoks oluline, kuid see ei pea tingimata tähendama meeskonda kõrgliigas.

Veelkord statistikast. Enam kui kümne tuhande elanikuga 14 Eesti linnast tegutses Premium liiga meeskond reaalselt tänavu neljas (Tallinn, Tartu, Narva ja Viljandi) ja uuel aastal loodetavasti viies (mainitud pluss Pärnu).

Aga jalgpalli mängitakse ju ometi ka ülejäänutes! Kohtla-Järve/Jõhvi oli tänavu Esiliigas, Rakvere Esiliiga B-s, Maardu Esiliigas, Sillamäe II liigas, Valga III liigas, Võru ja Haapsalu Esiliiga B-s. Töö käib igal pool vastavalt võimetele ja võimalustele. Saab küll, kui tahta. Premium liiga meeskonna omamine ei ole ometi kohustus.

* * *

Muretsema ei panegi niivõrd Paide hetkeolukord - nagu öeldud, on praegune valik tingimuste tõttu teatud mõttes sundseis -, vaid mõtteviis. Paide Linnameeskonna tegevjuht Jaanus Pruuli märkis Soccernet.ee-le oktoobris, et ei näe tegutsemismudelis "praegu väga suurt probleemi". 

Samas kommentaaris märgib Pruuli küll, et klubisiseselt on kolimise teemat palju arutatud, kuid ühtlasi kostuvad fraasid "demograafilise olukorra juures keeruline", "treenimisvõimalused ahtakesed" ja "Tallinnast saab päris kiiresti Paidesse". Kumab läbi, et kolimine ei ole hetkel klubi jaoks just prioriteetne. 

Aga mis on ühe jalgpalliklubi süda? Mängijad? Juhtkond? Treenerid? Staadion? Lapsed? Või siis hoopis kogukond? Viimasega tegi Paide eelmine kogukonnajuht Arto Saar küll äärmiselt kiiduväärt tööd, kuid päeva lõpuks tuleb piir ette, kui klubi justkui on kohal, aga samas nagu ei ole ka.

Piltlikult öeldes on kogukonnale vaja võimalust esmaspäeval Selveri piimaletis Karlile või Mikelile käppa visata ja neid nädalavahetuse tubli pingutuse eest kiita. Just pingutuse, mitte tingimata võidu. Siis saame rääkida jalgpallikultuurist. Eestis on minna veel pikk maa, kuid kogukonnavundamendi valamine ei saagi käia üleöö. Kaks, võibolla kolm põlvkonda ... aga läbimõeldud tööd, mitte niisama ootamist.

Konkreetselt Paide puhul jõuame tagasi tingimusteni. Uue kunstmurukatte Paide äsja sai. Mainitud intervjuus ütles Pruuli veel, et järgmisel aastal loodetakse alustada uue peaväljaku rajamist ja valmima peaks staadionihoone. Aastaks 2022 või hiljemalt 2023 oleks Paide kompleksis seega kaks täismõõtmetes murustaadionit, kunstmuruväljak ja moodne klubihoone.

Siis jääb veel vaid sisehall: esimese ega teise ringi valitute hulka Paide ei pääsenud, kuid maailmakorra püsimisel võiks eeldada, et hiljemalt aastaks 2025 valmib seegi. See ei ole enam kauge tulevikumuusika ja pärast seda ei saa enam olla õigustust Paide Linnameeskonna igapäevasele tegutsemisele Tallinnas.

Tase? Viljandi näitab juba praegu, et saab küll, kui tahta. Esialgu ka sisehallita. Asendame mõtteharjutusena Budici Yusifiga, Dabrowski Sannehiga, Barrow' Dramega ja Tossou Deabeasega. Millised oleksid jõuvahekorrad tabelis? Siinkohal tasub meelde tuletada, et pool hooaega käis Tulevik tänavugi Paide ja Levadiaga ühte sammu.

Raha? Paide opereerib hetkel niikuinii profiklubina, aga tänu solidaarsusmehhanismidele ei ole ka tabeli tagumisel otsal enam ettekäänet, kui mõelda teistele. Kuus noort saavad stipendiumi ja kuus "proffi" Eesti keskmist palka; veel ~kuue palkamine ei tohiks Eesti kõrgliigas tegutsevale klubile nüüd küll üle jõu käia.

Mängijad eelistavad Tallinna? Jalgpalluri amet on lõpuks ikkagi palgatöö nagu iga teine, eriti Eestis, ja paljud inimesed peavad töö tõttu kolima. Tallinna (tipp)klubides ei ole jalgpalluritele tegelikult piiramatu arv töökohti. Ja realistlikult polnud varem alternatiivi ollagi, sest profiklubid Narval ja Sillamäel tegutsesid minevikus teistsuguste põhimõtete alusel ning keskkonnas; viimased aastad on tõestanud, et ka "Eesti" mängijad julgevad nüüd Narvat hüppelauana kasutada.

Pere Tallinnas ja neil pole väikelinnas midagi teha? Viimase aasta põhjal väidavad uuringud, et ligikaudu 50 protsenti ametitest on võimalik teha kaugtööna ja, oleme ausad, füüsilist kohalolekut nõudvaid töid tehakse siiski pea igas linnas. Lasteaiakohta jm on väiksemas linnas lihtsam saada, kindlasti ka laps olla, kui perelisast rääkida. Ja pealegi, miks peaks tahtma elada kolmetoalises korteris, kui sama raha eest saab näiteks "muinasjutulise maja Vallimäe nõlval"?

Teatud ringkondi valitsev arusaam, nagu keerleks elu ümber Tallinna, ei ole muidugi ainult jalgpalli probleem. Hetkel tuleb lisaks kõigele muule loota, et Paide edu ei saada mõnele teisele jalgpalli- või muu ala spordiklubile sõnumit, et nii ongi kõige efektiivsem ja mõistlikum tegutseda. Ei ole. Ei tohi olla.

Erinevalt suvalisest reatöötajast lähevad spordigladiaatorite tegemised korda suuremale auditooriumile. Kogukonnale. Aga gladiaatorid ei saa kasvada kogukonnaga ühte, veetes kohal mõne ööpäeva jagu minuteid aastas, sõites bussiga staadionile ja hiljem saja või rohkema kilomeetri kaugusele koju tagasi.

Paidel on olemas eeldused, et peagi Tallinna-kesksele nägemusele vastu hakata. Mida varem, seda parem. Võiks isegi öelda, et tervikliku Eesti jaoks. Julgeid otsuseid ja kindlat meelt, et medalid ja siis juba meistrikarikas ühel ilusal aastal päriselt Paide linnale kuuluks ja Paidesse jõuaks!