Jalgpall kui elu hüperbool (0)

Käitumine, millele muidu vaadataks hukkamõistvalt, omandab jalgpallistaadionil normaalsuse mõõtmed. Foto: Brit Maria Tael

Spordifilosoofia tüvitekstis, 1978. aastal ilmunud raamatus "The Grasshopper: Games, Life and Utopia" kirjeldab autor Bernard Suits mõtteeksperimendi korras utoopilist maailmakorda, kus inimesed saavad kõike, mida hing ihaldab: võrratu kodu, täieliku teadmise universumist, ideaalse seksuaalpartneri jne. Suits küsib seepeale, mida inimene sellises olukorras peale hakkaks.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirja Jalka aprillikuu numbris.

REKLAAM

Mida teha, kui enam pole vaja näiteks tööd teha, kui armastust ja õhku on, aga tagatipuks on ka raha ja naudinguid? Suits on veendunud, et inimene hakkab sellises olukorras kunstlikult takistusi looma, ise katsumusi välja mõtlema: täielikus rahulolus ja õnnes on ainus väljapääs mäng. Väljamõeldud eesmärgid ja tahtlikult konstrueeritud tõkked/reeglid, mis nendeni jõudmist raskendavad.

Kuivõrd see kõik päriselt tõele vastab, on muidugi iseküsimus, aga midagi inimkäitumisele loomuomast ses muidugi peitub. Meenub Rousseau tegelane Heloise, kes pidas end lõputult õnnetuks, sest tal ei olnud ühtegi probleemi. Ja meenub see äraspidine ja kõikehõlmav tühjustunne, kui kõik tuntavad takistused on ületatud ja mured lahendatud. Nüüd meenub ka jalgpallireporterite kunagine siseringi mäng: faktikeskse reportaaži vältimiseks anti reporterile ette trobikond asjasse mittepuutuvat sõna, mis tuli eetris ette kanda.

Utoopia kirjeldamine tähendab autorile kahte peaülesannet: osutada mängu kui sellise olemusele ja tõendada mängu vajalikkust inimelus. Viimase puhul on asi selge: võistlusmoment on üldinimlik ja kõigiti loomulik nähtus. Esimene idee on märksa kõnekam, sest erinevalt paljudest mänguteoreetikutest postuleerib Suits ka mitu mängu kui sellist defineerivat omadust. Sportmängude puhul võiks need kokku võtta ühe tunnusena: mängu olemuse määravad kokkuleppelise eesmärgi saavutamist takistavad kokkulepped. No näiteks golfis tuleb pall auku toimetada, aga kõige lihtsam viis – võta see pall kätte ja pista auku! – on muidugi keelatud.

Ses kontekstis on keeruline ette kujutada mängulisemat mängu kui jalgpall, milles on täielikult unustatud nüüdisinimese areng. Näiteks tema aastatuhandetega kujunenud võimekus käelises tegevuses. Pall tuleb toimetada väravasse, aga käsi ei tohi kasutada. Mõjub, tõtt-öelda, lausa kentsakalt. Nagu algklasside klassiõhtutel, kui mingi tobe ese tuli tobedal moel toimetada tobedasse kohta. Veelgi anekdootlikumaks muudab selle aga tõsiasi, et pea kui inimese arengu keskne saavutus toimib peamiselt jalgade pikendusena. Kui jalaga ei ulatu, võid vajaduse korral pea appi võtta.

Kui siia lisada veel eksistentsialisti Jean-Paul Sartre’i kuulus väide "Jalgpallis muudab kõik keeruliseks vastasmeeskonna olemasolu", jõuame mingis mõttes juba täielikku absurdi. Kõik jalgpalli loomust määratlevad ja ülesehitavad teljed on sedavõrd infantiilsed ja võimendunud, et mingist tervemõistuslikkusest on võrdlemisi kohatu rääkida. Ses mõttes tabab kulunud klišee "22 meest ajavad ühte palli taga" naelapea pihta: pea veerandsada inimest evivad sama eesmärki, aga kannatavad justkui täieliku puuduse käes: neil puudub võimalus rakendada inimarengule omaseid oskuseid, neil puudub ruum ja neil puudub vabadus. Tolles puuduses on küsimus vaid selles, kuivõrd oskuslikult suudetakse olematuid ressursse ümber jaotada.

Eesmärgi saavutamiseks ette nähtud takistus mõjub oma primitiivsuses mängu kui sellise paroodiana. Jalgpall on justkui kõikide teiste mängude liialdatud versioon. Tegu on sedavõrd markantse liialdusega, et vahel on keeruline selles kõiges enam mängu ära tunda. See lihtsalt peab olema mingi nali ...

***

Hiljuti väitis Alvar Loog ühe jalgpalliteemalise seriaali arvustuses, et "dokumentalism tõukub äratundmisest, et elu suudab pakkuda rohkem kui fantaasia" ning et "elu tegi siin kunstile ära". Kogu arvustuse vältel kumab autori retoorikast läbi, et elu ja jalgpalli piirjooned on sisuliselt olematud. Loogi käsitluses on need paljuski kattuvad kategooriad.

Võib oletada, et selle samastamistehte algimpulss põhineb just jalgpalli olemuslikul hüperboolsusel. Eespool kirjeldatud algprintsiipide liiasus tingib kõikvõimalikud liiasused jalgpallivälja kõikvõimalikes teisteski kihtides. Alustades kasvõi sellest, et vähemasti metafoorses tähenduses ongi jalgpall sõda ja elu, mis meenutab sõda või elu rohkemgi kui sõda või elu ise.
Ses mõttes pole Loogi lähenemises midagi ainukordset. Jalgpalli kui maailma asjade seletajat, mõtestajat tunneb akadeemilinegi kirjandus juba kümnendeid. Oluline nihe seisneb ehk vaid selles, et jalgpalli ja elu vahelistest suhetest kipub üha enam kaduma metafoorne mõõde. Tegemist pole enam varjatud võrdluse või kujundlikkusega, vaid tõsimeelse usuga, et mäng ise tõuseb eluga võrdväärsele positsioonile. Isegi nii, et väite "elu tegi siin kunstile ära" võib vabalt asendada lähenemisega "jalgpall tegi elule ära". Nii tribüünidel, platsil, jalgpallis kui ka äris võimenduvad elu ja sõja kesksemad tunnusjooned sedavõrd, et teataval stereotüüpsel tasandil on jalgpall elulisem kui elu.

Jalgpall kui poeetiline liialdus ilmneb peaaegu kõikjal, kuhu pilk suunata. Narratiivid palliplatsil meenutavad oma lakkamatus korduses argipäevasuse ja ennustamatusega pigem ettekujutust elust kui elu ise. Ja kas pole nii, et vahel harva, kui mängu või hooaja stsenaarium muutub oma dramaatilisuses filmilikumaks kui film, tunneme ära, missugune elu võiks olla. Kasvõi see mälestusväärne õhtu Pariisis, kui United PSG alistas – see on ju ennemini utoopiline fiktsioon ja unistus kui tõeline narratiiv.

Jalgpalliväli on nagu pärm: viska aga mõni objekt sisse ja see hakkab kohe paisuma. Jalgpallimajanduses võimenduvad maailmamajanduse trendid meeletu kiirusega, mängijaturg ei meenuta enam ammu tavapärast äritegevust, vaid mingit liialdatud versiooni nüüdismajandusest. Globaliseerumine klubijalgpallis on nagu Prantsusmaa suurlinn mõnekümne aasta pärast.

Miski ei kirjelda jalgpalli kui hüperbooli etemini kui tribüün, kus kõik sotsiaalmajanduslikud konfliktid muutuvad mustvalgeks ja neid elatakse läbi kordades intensiivsemalt kui päriselus. Kunagised vastuolud töölis- ja keskklassi vahel jõuavad staadionile puhastunud kujul justkui mingis katseklaasis. Neid on võimalik suurendada, ajas säilitada, edasi kanda. Usun, et jalgpallikauge inimene võib staadionile sattudes saada naerukrampides vaeveldes tõsiseid tervisehäireid, kui kuuleb fänne jorisemas "Nõmme Kalju kohal on". Väljaspool tribüüne (ka kujundlikke) kõlaks see kõik banaalselt, koledalt ja lapsikult. Aga jalgpallis on see lubatud, infantiilsusest saab nõue. Kuidas muidu oleks võimalik tribüünidel skandeerida "Makedoonia on pasa, võit on meie oma" või "Eesti, suru Gibraltar vastu muru". Või kuidas muidu saaks doktorikraadiga keskealine härrasmees röökida kohtuniku poole: "Ime munni, raisk, kuradi türahiinlane"?

Selle kõige keskmes on kummaline vastuolu: jalgpalliväli on kõiksuguste sotsiaalmajanduslike, religioossete tendentside suhtes paralleelselt nii konservatiivne kui ka reaktsiooniline. Ühelt poolt võib ses katseklaasis nähtuseid suurendada ja säilitada (vanu kogukondlikke või religioosseid tõekspidamisi, lojaalsust jne), aga samal ajal võivad reaktsioonid hakata toimuma peadpööritava kiirusega (majanduslikud aspektid, rahvuslikkuse tõus ja langus jne).

***

Võiksime veel kord ette kujutada alul kirjeldatud utoopilist maailmakorda ja küsida, mida inimene selles peale hakkaks. Vastus on muidugi lihtne: inimene hakkab mängima jalgpalli. Ja hakkab tribüünidel röökima jõulisi loosungeid, millesse ta võibolla päriselt ei usu, ta hakkab taaslooma kunagisi konflikte, et tunda kogukondlikkust või turvatunnet. Eks ole ju jalgpall paljuski modernismi kõrvalnäht, mis võimaldab vaba (rahu)ajaga üle jääval energial vallanduda.

Aga kui jalgpall on poeetiline liialdus ja liialdus ükskõik mille kohta, siis muutub mäng pelgast metafoorsest positsioonist ise maailma muutvaks ja tähendusi genereerivaks jõuks: nüüd hakkavad säilinud elemendid reageerima uutega, moodustades meeletu kiirusega uusi konflikte, uusi tõekspidamisi, uusi uskumusi ja uusi lootuseid. Kõik käib nii kiiresti, et me ei pane enam tähelegi, et see on mäng, mitte elu, sest mängus on elu juba olulisemalt suuremaks ja arusaadavamaks kasvanud.

Protsesside samaaegne aeglus ja kiirus paneb aga mõtlema, et põhjalikud käsitlused ühe või teise rahva jalgpalliloo kohta 20. sajandil peegeldavad ühiskondlikke arenguid märksa etemini kui puhtajaloolised eritlused. Eks tõenda seda ka ju Eesti jalgpallilugu, selle anomaalne katkestus: Eesti jalgpall kadus pooleks sajandiks maailmakaardilt, aga samal ajal elati mingil vaoshoitud intellektuaalsel tasandil televiisori vahendusel kaasa näiteks jalgpalli suurvõistlustele. Võib eeldada, et jalgpalliväljal on võimendunud ja lihtsustunud ka Eesti ajalugu ja näiteks demograafilised küsimused.

Ehk peaks vahelduseks keskenduma mitte niivõrd jalgpalli ja sotsiaalmajanduslike tendentside seostele, vaid jalgpallile kui hüperboolsele vormile, mis võiks nii mõndagi öelda ühiskonna kohta laiemalt. Kusjuures see, missugused muutused toimuvad staadionidel, on hea indikaator ühiskondlike protsesside suundade kohta laiemalt, ja sellegi kohta, mis maailmas õige pea juhtuma hakkab.

Jalka ajakirja varasemate numbritega saab tutvuda siin.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

PREMIUM LIIGA
OTSEPILT: Kuressaare ja Tulevik peavad kuue punkti lahingu  (Paide juhib Tallinnas)
KODUNE JALGPALL
Pilk ajalukku: Trans vajab karikafinaalis Tallinna-võimu lõpetamiseks esimest väravat, Kaljul on aga põhjust enesekindluseks
Soccernet.ee jalgpallisaate "Silm peale!" 15. osas piilume nädala tippsündmuse ehk Evald Tipneri karikavõistluste ajalukku ja vaatame duelli omapärastele nüanssidele.
SILM PEALE!
VÄLISMAALT
Nemad, kes unustasid kaotamise
ESILIIGA TELEMÄNG
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
12
11
1
0
37:5
34
2.
Tallinna FCI Levadia
12
9
1
2
37:9
28
3.
Paide Linnameeskond
12
8
2
2
17:6
26
4.
Nõmme Kalju FC
12
6
4
2
18:12
22
5.
JK Narva Trans
12
4
4
4
15:9
16
6.
FC Kuressaare
12
3
4
5
8:13
13
7.
Viljandi JK Tulevik
12
2
3
7
11:24
9
8.
Tartu JK Tammeka
12
2
2
8
15:27
8
9.
Maardu Linnameeskond
12
1
3
8
4:32
6
10.
JK Tallinna Kalev
12
1
2
9
5:30
5
REKLAAM
Bayern: jah, tahame Saned
SAKSAMAA
Bayern: jah, tahame Saned (0)
 
Koskor: lasin Islandil vaimselt jala sirgu
EESTLASED VÕÕRSIL
Koskor: lasin Islandil vaimselt jala sirgu (1)
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
34
Tallinna FCI Levadia
28
Paide Linnameeskond
26
Nõmme Kalju FC
22
JK Narva Trans
16
FC Kuressaare
13
Viljandi JK Tulevik
9
Tartu JK Tammeka
8
Maardu Linnameeskond
6
JK Tallinna Kalev
5
OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee näitab algaval hooajal otsepilti kokku üle 100 mängust nii Premium liigas, Esiliigas, naiste Balti liigas kui ka mujal. Püsi lainel!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK