Jalgpall on nõnda jonnakas, et filmitegija hammas naljalt peale ei hakka ehk Noppeid jalgpallikonverentsilt (galerii!)

21. NOVEMBER 2023 22:03

Laura Jaansen

Kuidas keerata filmile omane vint peale jalgpallimängule, milles lüüakse 3:3 viigivärav 90+2. minutil? Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Miks pole jalgpallist vändatud kriitikutele ja teistele filmisõpradele meelepäraseid filme? On ju tegemist meeletult populaarse spordialaga ehk et turgu võiks olla küll. Või mis on (Eesti) naiste jalgpallis viltu? Ajakirja Jalka viiendal jalgpallikonverentsil mõtiskleti nii ühest kui teisest.

Vaata ka Anna Andrease galeriid konverentsist siit või artikli lõpust!

Tänavusel jalgpallikonverentsil aeti palli taga erinevaid kultuurikihte arvestades. Päeva avas filmikriitik Andrei Liimets, kes tutvustas spordifilmide ajalugu, tõdedes sealjuures, et jalgpallist naljalt filme ei tehta. Tõsi, näiteid jagub - näiteks "Bend it like Beckham", kus teeb teiste seas kaasa näitleja Keira Knightley, või "Goal", kus vaataja saab kolme osa jooksul elada kaasa Santiago Munezi tõusmisele Real Madridi mängijaks, - aga neist ükski pole tegelikult süüvinud jalkasõprade mõtteisse ja/või hinge.

Omaette lugu on jalgpallidokumentaalidega, mis räägivad mõne palluri, treeneri või näiteks klubi käekäigust (mingisuguse aja jooksul). See palett on kahtlemata rikkalikum ning mitmes mõttes ka puhtam - on ju dokumentaalfilmi eesmärk kajastada toimunut võimalikult reaalselt. Ning jalgpall oma värvikate sündmuste ja sügavate tundmustega on ideaalne subjekt. Miks siis ei klapi asjad mängufilmidega?

Murekohaks ongi jalgpall ise, võiks öelda. Liimetsa hinnangul võiks iva peituda kolmes punktis:

suur osa maailma filmitoodangust tuleb Hollywoodist ja ameeriklastel on ajalooliselt väga väike huvi jalgpalli vastu;
jalgpalli kui mängu rütm ja filmi kui tehnilise meediumi rütm on väga-väga erinevad;
jalgpall on niivõrd dramaatiline mäng ehk kui sinna lisada veel dramaturgia kiht, mida film justkui eeldab, siis see mõjub ebarealistlikult.

Ajakirja Jalka viiendal jalgpallikonverentsil jagasid oma mõtteid ka kuulajad. Foto: Anna Andreas

Esimene punkt on vast lihtsasti mõistetav - ameeriklastele läheb rohkem peale näiteks Ameerika jalgpall või pesapall, jalgpall (tõlkes soccer) pole oma võlusid-valusid veel väga hästi maksma pannud. Tõsi, naiste jalgpall õitseb seal vägagi lopsakalt ning nii on neljal MM-il tuldud meistriks.

Teine ja kolmas punkt viitavad tugevalt jalgpalli n-ö iseloomule. Ehk mäng on pikk ja osaliselt veniv - ikka tuleb ette, et mitu minutit lükatakse niisama söötu ja võib-olla jõutakse terve poolaja jooksul vaid kolme pealelöögini - see läheb vastuollu aga filmi "soovidega". Nende kohaselt on vaja hoida sündmustejada paeluva ja muutuvana, mida aitab tekitada tihe montaažirütm. Kui jalgpalli aga sääraselt hakkida, poleks üritus enam realistlik. Sama ka juhul, kui niigi tundmusteküllasele mängule lisatakse draamat juurde - lugu läheks läilaks ja üle võlli.

Naiste jalgpalli valud ja valud: poole kohaga treenerid ja valged püksid

Tallinna FC Flora treener Maria Sootak arutles Eesti naiste jalgpalli arengust, põimides juttu mitmeid murekohti. Positiivset on olnud, kinnitavad numbrid. 2003. aastal koosnes Eesti naiste jalgpalli liigasüsteem kahest tasandist: naiste liiga ja tüdrukute liiga (vanuse poolest U17), millest võttis kokku osa 16 võistkonda ehk harrastajaid oli ligi 300. Sel hooajal, kakskümmend aastat hiljem, on tasandeid rohkem - täiskasvanute ja tüdrukute liigad, lisaks ka rahvaliiga. Tänavustel võistlustel osales 70 naiskonda, millesse kuulus kokku 1710 mängijat. Vahe on enam kui viiekordne.

Mis säärase kasvu juures on ebameeldivalt aga silma jäänud - tiimide eesotsas pole täiskohaga töötavaid treenereid. Sootaku kinnitusel ei tööta mitte ükski naiste Meistriliiga juhendaja ainult sel ametipostil, vaid teeb midagi ka lisaks. Kuna aga igasuguseid sooritustega seotud andmeid on rohkem ning sellest tulenevalt ka võimalusi, mõjutab see kahtlemata ka töö kvaliteeti. Nii võiks olulist hüppelauda pakkuda see, kui treenerid saaksid sajaprotsendiliselt keskenduda vaid naiskonnale. Sealjuures ei ole vahet, kas tegemist on mees- või naisjuhendajatega, näeb Sootak.

FC Flora naiskonna abitreener Maria Sootak rääkis konverentsil naiste jalgpallist. Foto: Anna Andreas

Küll aga teemad, mida naismängijatega töötavad mehed tihtilugu arvestada ei oska, seonduvad menstruaaltsükliga. Üheks neist on valgete vormipükste kandmine: kuu "parimal" ajal võib neid olla päris ebamugav kanda - inimkeha on üllatusi täis ja valge värv määrdub silmapilkselt. Seetõttu on valged vormipüksid tänaseks kappi heitnud näiteks Manchester City ja Inglismaa koondise naised.

Aga! Kas ka FC Flora laualt on käinud läbi valgete vormipükste küsimus, päris seepeale Soccernet.ee. "Kui ma siia sõitsin, siis mõtlesin, et minust on tõeline silmakirjateener rääkida valgetest pükstest, kui meie enda naiskonna mõlemad vormipüksid on valged," ootas Sootak seda küsimust.

Ta jätkas: "See on olnud teemaks, ka mängijate seas. Aga see on selline natukene pikem protsess ja neid muutusi ei saa tihtipeale poole hooaja pealt teha. Olles isegi naisterahvana valgetes pükstes mänginud, olen võtnud selle enda isiklikuks ristiretkeks, et liiguksime selles (valgete vormipükste asendamise - L. J.) suunas. Et Flora vorm on järgmisel aastal roheline-punane-roheline - mingeid lubadusi ma praegu andma ei hakka."

***

Jalgpallikonverentsil said sõna ka melomaan ja jalgpalliajakirjanik Siim Kera, kirjandusteadlane Maarja Vaino ning keeleteadlane Peep Nemvalts. Vestlusringis "Diktatuurid ja jalgpall" arutlesid politoloog Raul Toomla ning ajakirjanikud Johannes Vedru ja Mirko Ojakivi.