Jalgpalli suurturniirid ja Eesti julgeolek (0)
Jalgpalli suurturniiride ülekandmine televisioonis pole küsimus selle kohta, kas sporti on värvilisel ekraanil liiga palju, liiga vähe või parasjagu. Sel on ka julgeolekupoliitiline ja psühholoogilise kaitse mõõde.
Lugu ilmus selle kuu Jalkas
Kujutagem ette olukorda, kui Eestisse saabunud suvised turistid plaanivad õhtul hotellis või kõrtsis telerist vaadata jalgpalli MM- või EM-finaalturniiri mänge, aga siis selgub, et riik, kus nad viibivad, pole jaksanud osta ülekandeõigust ja telepilt puudub. "Milline mõttetu riik!" oleks nende esmareaktsioon ja niimoodi reageeriksime ka meie, kui satuksime mõnda sellisesse.
Maailmas on viimastel aastatel riikliku julgeoleku kontekstis palju räägitud psühholoogilisest kaitsest. Väikeriigina on Eesti hea sihtmärk, mille elanike maailmapilti mõjutada ja milles tekitada ebakindlust. Ülaltoodud näide turistidest Eestis on riikidevahelise kuvandisõja üks mõõde: mida teised meist arvavad. Teine mõõde on küsimus, mida me iseendist arvame. Kui Eesti ei suuda osta teleülekandeid jalgpalli MM- ja EM-võistlustelt ja olümpiamängudelt, on see üks oluline ja paljudele mõistetav detail selle kohta, et tegemist on vähesuutliku riigiga. Olgu otse või kaude, selle nüansi abil saab külvata eestlastesse ebakindlust: kas meie iseseisvus on mööduv nähtus?
Oleme ju aastakümnete jooksul harjunud eestikeelse telepildiga suurvõistlustelt, piltlikult öeldes on sellest saanud inimõigus. Kui see võimalus korraga kaob, on tegemist taandarenguga, nagu näeme seda ka paljudes muudes eluvaldkondades, olgu selleks kasvõi postkontorite, kaupluste ja pangaautomaatide kadumine maapiirkondadest. Veel kord: kui enesestmõistetav on riik, mis suudab oma elanikele pakkuda järjest vähem? Infosõjas saab sellist riiki kindlasti lihtsasti rünnata ja sellele lisab haavatavust asjaolu, et meie riiklus on võrreldes teistega lühike ja väikerahvana tajume pidevalt eksistentsiaalset ohtu.
Ajakirjanik ja MTÜ hoiavad rinnet
Kolm aastat tagasi Brasiilias toimunud MM-finaalturniiri ülekandmine Eestis sattus sedavõrd suure löögi alla, et alles tollase ERR-i spordisaadete juhi Marko Kaljuveeri telefonikõne peaminister Andrus Ansipile tõi lahenduse. Samal ajal kui ERR-i juhtkond kurtis lihtsalt rahapuuduse üle ja tegeles "olukorra selgitamisega üldsusele", tegi Kaljuveer seda, millega ülemused hakkama ei saanud – haaras härjal sarvist ning muretses raha ja Eesti rahvale vuti suurvõistluste ülekanded. Teisisõnu: tehes hingestatult oma tööd, tegeles spordiajakirjanik samal ajal ka Eesti vabariigi psühholoogilise kaitsega. Kui raha jäänuks leidmata, võinuks Eesti jääda ilma jalgpalli MM-ita, sest ülekande litsents kuulus ERR-ile ja erakanalid pidasid toona ülekandeõiguste maksumust liiga kalliks.
Nüüd on olukord muutunud, sest 2020. aasta EM-finaalturniiri õigustest olid huvitatud ka erakanalid Kanal 2 ja TV3. Seega tekkis ühe spordi suurvõistluse kajastamise pärast konkurents ja puudus oht, et eestlasel jääb EM nägemata (eeldusel, et saadakse kaubale). Aga muutunud on ka see, et sellest aastast kadusid nii Kanal 2 kui ka TV3 vabalevist – seega pole nad üle Eesti vabalt kättesaadavad.
Eesti Jalgpalli Liit soovis hoida suurvõistluste ülekanded rahvusringhäälingus ja otsust toetada 2020. aasta EMi kajastamist kuni 950 000 euroga nähti peavoolumeedias valdavalt negatiivses valguses. Peaküsimuseks kerkis ERR-i sõltumatus ja maine. Sealt edasi ei küsitud enam midagi, kuigi pidanuks. Suurt pilti vaadates on põhiküsimuseks meie riigijuhtide sõltumatus ja maine: miks ei suuda riik psühholoogilise kaitse seisukohalt tagada niivõrd oluliste teleülekannete rahastamist? Miks ei suuda riik leida lahendust jalgpalli MM- ja EM-finaalturniiride ja olümpiamängude rahastamiseks? Milleks kõik need targad tekstid Diplomaatias ja mujal arvamusveergudel, kui psühholoogilise sõja olulise rindelõigu hoidmine on jäetud ühele ajakirjanikule ja MTÜ-le?
(Kõrvalepõike korras: üldjuhul täidab meie jalgpalliliit riigi ja omavalitsuste ülesandeid ka spordiala taristut rajades. Erinevalt teistest spordialaliitudest, kellele ehitatakse baasid maksumaksja raha eest.)
Eesti julgeoleku, rahvusvahelise infosõja ja psühholoogilise julgeoleku seisukohalt on oluline tagada vähemalt kahe jalgpalli suurvõistluse ja olümpiamängude teleülekanded. Isegi kui erakanalid konkureerivad nende õiguste eest ja maksuline telepilt jõuab peaaegu kõigi huvilisteni üle Eesti, peab Eesti riik olema alati valmis juhtudeks, kui erakanalid ei jõua hinnas kokkuleppele ja loobuvad. See on isegi saamatute riigijuhtide huvides, sest keda või mida nad ilma riigita juhtima hakkavad?
