Ajakirja Sport Bild märtsi viimases numbris ilmus üle nelja lehekülje laotatud intervjuu Müncheni Bayerni ja endise Saksamaa koondise kaitsja Mats Hummelsiga.

Kuigi intrigeerivaid jututeemasid oli mitmeid – koondisest väljaheitmine, Bayerni tiitlivõimalused kodus, ebaõnnestumise põhjused Euroopas –, osutab toimetuse valitud pealkiri aga Hummelsi küllap ühele kõige suuremale sportlikule südamevalule: "Oleks ma siis värava löönud, läinuks paljud asjad teisiti".

Too Hummelsi nimetatud "siis" puudutab eelmise suve maailmameistrivõistluste alagrupi viimast mängu Lõuna-Koreaga, kui Hummels kaks ja pool minutit enne normaalaja lõppu täiesti vabana olles kuuelt meetrilt peaga üle lõi. Nii umbes paarkümmend sentimeetrit jäi võitu vajanud Saksamaal juhtväravast puudu. Järelejäänud aja jooksul lasid kaitsemängust loobunud sakslased endale lüüa kaks väravat ning esmakordselt ajaloos ei pääsenud Saksamaa alagrupist edasi. "Sõnad puuduvad!" teatas Sport Bildiga samasse meediakontserni kuuluv Bild mängujärgsel päeval.

On mõistetav, et Hummels kõnealusesse situatsiooni ning sellele järgnenusse väga isiklikult suhtub; nagu ta intervjuu käigus ütleb, on ta toda olukorda sõpradega korduvalt arutanud. Ent alljärgnevalt ei taha ma kõnealuse artikli taustal peatuda mitte Hummelsi isikul, vaid võtta läbinärimiseks probleemi, mis end Sport Bildi toimetuse valitud pealkirjas oskuslikult varjab. Nagu öeldud, pole mingit kahtlust, et too pealkiri – "Oleks ma siis..." – peegeldab Hummelsi isiklikku draamat, kuid samuti on sel suutlikkust osutada ka ajakirjanduslikele probleemidele. Täpsemalt sõnastatuna võtan alljärgnevalt uurimiseks mängujärgse analüüsi, väidan selle olevat üheülbaline, mille sisu moodustavad tüütud tühiväited, koormavad mõttekordused ning suvaliselt valitud statistika.

Aidaku meid selle väite mõistmisel üks teine mängujärgne episood. Kolm päeva enne Sport Bildi intervjuud Hummelsiga võitis Saksamaa tänu viimaste minutite väravale Euroopa meistrivõistluste valikmängus Hollandit 3:2 ning juba mõned minutid hiljem arutati telejaama RTL otsestuudios tõsimeeli, kuidas Saksamaa on teinud viimastel kuudel võimsa arengu. Vaadati üle olulisemad mänguepisoodid; peatreeneril lasti selgitada uuenenud mängujoonist; tutvustati uuenenud algkoosseisu plusse, miinuseid ja tulevikuväljavaateid. Kummaline tundus aga seejuures, et teisejärguliseks taandati fakt, et sakslased olid tolles mängus maha mänginud kaheväravalise eduseisu, samuti jäeti suurema tähelepanuta, et sakslaste võiduväravale eelnes mitu olukorda, kus värava võinuks lüüa hoopis Holland.

Pole aga vähimatki kahtlust, et muutnuks pall lõpuminutitel mõnes olukorras paarikümne sentimeetri võrra suunda ning pidanuks sakslased seejuures kaotuse vastu võtma, "läinuks paljud asjad teisiti". Selles osas peaks vähimgi kahtlus hajuma, kui meenutada, milline oli ajakirjanduse reaktsioon Lõuna-Korea mängule eelnenud kohtumise järel Rootsiga.

Tolles mängus vähemalt viiki vajanud Saksamaa jõudis eesmärgini sisuliselt viimase puutega, kui Toni Kroos üleminutitel geniaalsel moel karistuslöögi realiseeris. Järgmisel päeval teatas Bild esilehel: "Värav! Hirm! Tiitel?" Möödus aga vaid paar päeva ning toimetusel said sõnad otsa.

Taoline visklemine ühest äärmusest teise on suuresti põhjendatav sellega, et mänguanalüüsis domineerib statistika. Analüüsina esitletakse statistika ümberjutustust ning ükskõik millisest statistilisest näitajast analüüsi alustada, determineerib selle mängu lõpptulemus. Ent taoline analüüs kõneleb sellest, kuidas mingi tulemuseni jõuti, kuid jätab vastamata, miks selleni jõuti. Statistikat uurides ei saa vastata diskussiooni edasi kandvale miks-küsimusele, kuna selleks tuleb uurida hoopis teistsuguseid allikaid. Statistika on kirjeldava, mitte selgitava iseloomuga. Statistika pole põhjus, vaid tagajärg. Nii näiteks jõudsid sakslased alles MM-i järel äratundmiseni, et pidev pallihoidmine ei taga veel võitu.

Seepärast tasubki mõelda, et kui Hummelsi pealelöök oleks toonud Saksamaale võidu või Holland oleks jõudnud veel ühe värava lüüa, poleks sellest muutunud minevik (mis ei saagi muutuda), vaid hinnang minevikule. Kuid sellisel juhul ei demonstreeri siin viidatud mänguanalüüs mitte meedia kriitikavõimet, vaid hetkelist meelemuutust.

Kohe pakun ka välja, millele uutmoodi mänguanalüüs üldjoontest keskenduda võiks, milliseid allikaid uurida, et edukamalt miks-küsimusele vastata; enne aga tahaks osutada, miks statistikat ümberjutustavat ülevaadet just tänasel päeval veel vähemalt kahest perspektiivist vaadatuna rünnata tuleb.

Esiteks muidugi seepärast, et peavoolumeedia tähelepanu pälviv jalgpallisündmus on üldjuhul kiiresti ja kokkuvõtlikult kättesaadav ka videoklippide vahendusel; seega on ümberjutustav meetod ajale üha enam jalgu jäämas. Teiseks aga tuleks sellist praktikat koguni keskkonnavaenulikuks nimetada. Probleem on selles, et taolised ülevaated ei ilmu vaid meediaväljaannete veebilehekülgedel, vaid noist moodustatakse jätkuvalt ka paberkandjate sisu.

Aga sellisel juhul saab rääkida juba keskkonnareostusest, kuna nonde heietuste olematu sisutihedus lihtsalt ei vääri paberi ohverdamist. Ei ole sellest patust vabad ei Eesti, ega ka Saksa ajalehtede spordiküljed.

Kuidas siis olukorda lahendada? Leian, et lahendus pakub end võimaluses tõsta statistika asemel esiplaanile inimesed ning nendevahelised suhted. Nii veider kui see ka ei tundu, siis ajakirjandus mänguülevaadetes omal initsiatiivil noile suhetele sisuliselt tähelepanu ei osuta.

Võiksin oma soovi väljendada umbes nii. Ma tahan, et minuni vahendataks mänguanalüüs, milles ei räägita sellest, mis juhtus, vaid sellest, mis jäi juhtumata. Mind ei huvita, kes kellele väravaolukorras söötis (see on ju triviaalne, keegi peab ikka söötma), ka ei huvita mind söödu andmise selgitused, kuna tean neid niigi (keegi oli paremal positsioonil; see oli treeningul läbimängitud kombinatsioon).

Küll aga tahaksin teada, kes kellele ning mis põhjusel söötmata jättis. Ma ei taha väita, et mittesöötmisest täna üldse ei räägita, kuid hetkel on meedia ilmselgelt söötmise suunas kaldu (seda küllap põhjusel, et mittesöötmine ei avaldu statistikas). Suurem tähelepanu n-ö mittesöötmisele aitaks aga osutada meeskonnasisestele psühholoogilistele suhetele, mis omakorda oleks aluseks viljakamale analüüsile.

Ka tahaksin, et kommentaator harjutaks end mõttega, et väljakul ei toimeta mitte terav vasakäär, vaid magamata noor pereisa; mitte võimas keskväljamootor, vaid eksamite pärast muretsev üliõpilane; mitte väravavahtide hirm, vaid kevadtuhinas armunud õnneseen; mitte kindel esikinnas, vaid hommikuse sissemagamise pärast viimasele treeningule hilinenud välismaalane, kes end nüüd eriti heast küljest näidata soovib.

Paneme tähele, et siin toodud võrdluste esimene pool, selline, millist kasutab ajakirjandus, ei ütle inimeste kohta vähimatki, kuid (kas see tõesti väärib mainimist?!) jalgpalliväljakul toimetavad ju ometi inimesed.

On täiesti arusaadav, et mängijate omavahelised suhted tiritakse avalikkuse ette juhtudel, kui üks noist oma meeskonnakaaslase naisega magab, kuid inimeste omavahelisi suhteid kujundavad ka hoopis argisemad tegurid. Neist argisustest koosneb ka üks tavaline jalgpallimäng, need argisused panevad aluse statistikale ning need toimivad ja arenevad ka hoolimata sellest, kas meedia on need suureks kirjutanud või mitte.

Ei hakka vaidlema – loomulikult saab ja tuleb jalgpallurite omavahelisi suhteid lahata teistes žanrites, nt personaalintervjuudes, see aga ei tähenda, et mänguanalüüs neist vabastatud peab olema. Mänguanalüüs, milles on vähemalt püütudki tuvastada mängijate isiklikke motivatsioone, aitavad statistikaga ühiseks pundiks kokkupanduna hoopis edukamalt vastata ka miks-küsimusele.

Mõtleme näiteks Eesti jalgpalli raamides korra sellele, et Joel Lindpere "mina otsustan mänge" ei saa sündida eimiskist. Selle röögatuse põhjuseks on põnevad isiklikud suhted ning igas mänguanalüüsis peaks eesmärgina püstitama taoliste seikade tuvastamise, tiheda ülesmärkimise ning oskusliku vahendamise. Praegu aga viibib ajakirjandus mugavustsoonis Lindpere omaalgatuslikke avaldusi oodates.

Inimsuhteid esiplaanile tõstes tuleb ajakirjandusel aga mugavustsoonist lahkuda, kuid pingutus tasub ettevõtmist juba seepärast, et erinevalt statistikast ei saaks inimsuheteid niisama lihtsalt positiivseteks ja negatiivseteks taandada. See omakorda peaks piirama ka äärmustes hüplevaid hinnanguid.

Pean muidugi võimalikuks, et tänastel spordiajakirjanikel puuduvad elementaaroskused, samuti soov ja valmidus taoliseks mõttemuutuseks. Just seepärast peaks aga valdkond tervitama uusi inimesi, kes väljakujunenud raamidest vabastatud.

Toon päris lõpetuseks ühe jalgpallivälise näite, kui TV3 viis aastat tagasi Sotši taliolümpia iluuisutamisprogrammi kommenteerimise seni spordi vahendamise kogemuseta Mart Sanderile usaldas. Too otsus keerutas spordiringkondades omajagu vahtu, kusjuures
telejaama otsust ebaõnnestunuks pidanud poole peamiseks argumendiks oli Sanderi asjatundmatus iluuisutamise nüanssides (muuseas, Sander seda ei varjanudki).

Sellele saab aga vastu seada seisukoha, et tänu uuele inimesele sai televaataja teistlaadse vaatamiskogemuse. Rõhuasetused kolmekordselt axlilt viidi üle ala kunstilistele nüanssidele, mille analüüsi tõsiseltvõetavust suurendas kommentaatori hoidumine tühiõhkamisest, mis eestikeelset iluuisutamiskommentaari traditsioonilist iseloomustab.