Joosep Martinson paljastab, kuidas sündis naiste MM-i parimaks fotoks tituleeritud tabamus (5)
Eesti spordifotograaf Joosep Martinson töötab naiste MM-finaalturniiril rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) heaks, nagu ka mullusel meeste MM-il Venemaal. Kuigi kohtumiste jäädvustamine pole tema võtmeülesanne, õnnestus tal USA – Prantsusmaa mängus teha foto, mis jõudis rohketele esikaantele ja mille Martinsoni kolleegid "turniiri parimaks fotoks" tituleerisid.
Jutt käib hetkest, kuidas Megan Rapinoe tähistab MM-i võõrustavale Prantsusmaale 5. minutil löödud 1:0 väravat žestiga, millest õhkub lisaks lõputule rõõmule ka totaalset üleolekut erinevate kiuslike inimeste poolt tema pihta läkitatavast pasarahest.
Aga esmalt põgusalt Martinsoni primaarsetest tööülesannetest, milleks on FIFA äriosakonna teenindamine vajalike jäädvustustega. "Kõik peasponsorid maksavad FIFA-le kõvasti raha ja neile on vaja midagi vastu anda. VISA-le antakse näiteks keskringituur, kus ettevõte saab välja loosida mõned inimesed, kes saavad kaks tundi enne kohtumise algust pallimurul jalutada ja platsi keskel pilti teha.
Maskotilapsed ja mängupalli platsile tooja kuuluvad Coca-Colale, lippude hoidjad Wandale. Me peame seda kõike jäädvustama, et FIFA saaks toetajatele ette näidata, mida nad oma raha eest saavad," selgitab Martinson. Kirjeldatud tegevustega sama oluline on muidugi ka mäng ise, sest kuigi fotoagentuur Getty Images on rentinud Martinsoni naiste MM-i ajaks FIFA-le, on ta ikkagi ka Getty fotograaf ja neil on vaja mängupilte.
Võtmenüanssideks sinine vest, leidlikkus ja kannatlikkus
Kuidas siis sündis foto Prantsusmaale löödud 1:0 väravat omapärase poosiga tähistavast Rapinoest (üleval), taustal hõiskavad kaasmängijad ja Parc-des-Princes' staadion?
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sinisest vestist. Nimelt on Martinsoni kaelakaardi peal kirjas "FIFA staff", mitte "photographer" ning kui pressipiltnikud kannavad platsi ääres rohelisi, siis tema oma kolleegidega sinist vesti.
Rohelise vestiga fotograafid tohivad väljaku tasapinnal pildistada ainult otsajoone tagant, aga sinivestidele, sh Martinsonile, on lubatud ka küljejoonetagune ala. Talle ja tema FIFA-t teenindavatele kolleegidele on vahetuspinkide ja karistusala vahelises tsoonis pandud alati valmis väga hea kaabeldatud pildistamispositsioon.
Kaabeldatus tähendab, et Martinsonil piisab pärast foto tegemist ühest nupulevajutusest, et pilt jõuaks sekundiga Londonisse, fotoagentuuri Getty Images peakontorisse, kus valvetoimetaja otsustab, kas pilt läheb üleilmsesse valikusse või mitte. Parimal juhul võib see kõik juhtuda paarikümne sekundi jooksul.
Positsiooni asukoht on väga hea, sest sealt saab katta erinevaid tsoone. On võimalik pildistada vahetuspinke ja lähemat väravat, ka kaugema väravani pole vahemaa ebamõistlikult pikk ning annab võimalusi headeks tabamusteks. Aga et Martinsonil on ka kolleegid, ei soovinud ta kaaslastega samale positsioonile – mis sest, et väga mugavalt – passima jääda.
"Üks variant olnuks minna keskjoone suunas, kus saab keskvälja võitluslikkust jäädvustada. Teine võimalus oli minna nurgalipu poole, kus action'it vähem, sest seal mängu nii palju pole. Aga otsustasin ikkagi minna nurgalipust viie-kuue meetri kaugusele küljejoone taha, sest teadsin, et kui juhuslikult seal midagi juhtub, siis olen ainuke fotograaf tervel staadionil, kellel on see pilt olemas!"
10 tühjale loosile järgnes täielik jackpot
10 esimest kohtumist, mis Martinson naiste MM-il pildistas, ei juhtunud mitte midagi. Avantüristlikust otsusest ei tõusnud mingit tulu. "Vaatasin juba, et kurat, kaua võib. Millal nad lõpuks jooksevad värava järel nurgalipu suunas, mitte igale poole mujale? Motivatsioon hakkas juba kaduma. Aga siis tuli USA – Prantsusmaa veerandfinaal."
Esmalt sai Martinson tänu oma positsioonile hiilgavalt pildile, kuidas karistusalast välja tõtanud Prantsusmaa väravavaht Sarah Bouhaddi rammis Rapinoed hüppeliigesesse nii, et see võikalt tugevalt väändus. Fotograafi jaoks on säärane tabamus alati suur õnnestumine. Aga, nagu on kombeks öelda telepoes, see polnud veel kõik!
Rapinoe tõusis kiiresti jalule ja asus ise palli taha ning vinditas madala karistuslöögi maapõrke kaudu ja mitme mängija jalge vahel läbi väravasse, viies USA 5. minutil juhtima. "Keeras ümber ja jalutas otse minu poole. Distants oli vast neli meetrit. Rapinoe ajas käed laiali ja vaatas üle minu pea publikusse.
Just säärases olukorras tuleb välja fotograafia võlu – mida laiema nurgaga saan pildistada, seda individuaalsem ja eripärasem on foto. Mida rohkem ta mulle kaamerasse vaatas, seda personaalsem see vaatenurk oli," räägib Martinson, silmad põlemas eredalt nagu hoiatustulukesed tema isa Jaani legendaarse sõiduvahendi armatuurlaual.
Kümme mängu oodatud asi juhtus 11. puhul lõpuks ära. Foto leidis laialdast kasutamist nii FIFA kui ka Getty Imagesi klientide poolt. "Olen saanud päris palju e-kirju, kus kolleegid nimetavad seda tabamust turniiri parimaks fotoks. Ma ise seda väitma ei kipu, aga kindlasti oli see oluline hetk," sõnab Martinson.
"Need on need momendid, miks see töö nii äge on!"
Tema portfoolios on teisigi šedöövreid. Näiteks Austraalias töötades tegi ta ühest pantvangidraamast fotod, mis ilmusid isegi New York Timesi esikaanel. Ning 2014 sai ta puhtalt viitsimise pärast – teised piltnikud olid juba otsustanud lahkuda – esimesed fotod golfistaari Rory McIlroy poolt tennisistile Caroline Wozniackile kingitud kihlasõrmusest, mida taanlanna Sydney turniiri viibinud pressikonverentsil sundimatult kandis. Eksklusiivne uudisfoto, mida kellelgi teisel polnud, läks viraalseks. Samuti on Martinson pälvinud tunnustust pikalt nokitsetud põnevate visuaalsete fotolahenduste eest.
"Aga sellist tavalist hiilgavat võistlusfotot ei meenu. Nii suures mastaabis ilmselt polegi, sest muidu oleks see mul meeles. Need on need momendid, miks see töö nii äge on," sõnab Martinson.
Rapinoe imposantne tähistus jäädvustatud, jooksis ta oma tavapäratult positsioonilt eelpool mainitud kaabliotsa juurde ja läkitas pildi Londonisse, kus saadi kohe aru, et eestlane on tabanud jackpot'i. "Vast kaks minutit pärast Rapinoe žesti oli see foto maailmale kättesaadav. Mulle saadetud kuvatõmmiste põhjalt otsustades kasutati fotot ikka palju."
Kas ja kuidas erineb naiste jalgpalli pildistamine meeste omast?
"Erinevad, sest mängud ise on erinevad. Alustades juba tunnelis väljakule sammumist ootavate mängijate olekust. Mehed viskavad nalja, klubivuti läbi tuttavad mängijad tervitavad ja tögavad teineteist. Naiste silmadest peegeldub täielik keskendumine. See mäng MM-finaalturniiril on nende jaoks suurem ja tähtsam sündmus. Meeste tippstaarid on suure publiku ja kaasneva ažiotaažiga harjunud, aga naiste jaoks on see sageli elu tähtsaim mäng. Tunnelis valitseb pinge ja õhk on elektrit täis.
Platsile toimuvast rääkides, siis naiste mängus näeb vähem isetsemist, aga samas tuleb valmis olla ootamatusteks. Näiteks olen siin MM-il olen kõigis mängudes pildistanud hetke, kui väravavaht võtab vastu tagasisöödetud palli. Igaks juhuks vajutan päästikut, et äkki läheb pall üle jala ja väravasse. Siis oleks mul see foto olemas. Meeste jalgpallis ma nii ei talita. Naiste jalgpallis lihtsalt esineb jaburaid olukordi esineb rohkem, isegi Prantsusmaa tippkaitsja Wendie Renard lõi ju koomilise omavärava.
Samas on naiste jalgpallist tehtud pildid sageli dünaamilisemad. Tänu hüplevatele patsidele, mis muudavad fotod palju vahvamaks. Lisaks – kui meeste mängus kukub mängija, keda selga nügitakse, reeglina esimese kontakti peale kõhuli ja teenib soovitud vea, siis naised hoiavad end kauem püsti ja ei kipu näitlema. Duellid kestavad pikemalt, mis annab mulle fotograafina head materjali."
Mis on FIFA fotograafi seisukohalt peamine erinevus mullu Venemaal toimunud meeste ja peagi Prantsusmaal lõpule jõudva naiste MM-i vahel?
"Pinget on vähem, sest Vladimir Putinit majas pole. Temaga võis iga hetk tulla täielik lockdown, mis tähendab, et mitte keegi ei liigu mitte kuhugi, kusjuures pole teada, kaua see kestab.
Naiste MM-il on vähem rahvast, vähem ajakirjanikke, rahulikum turvarežiim. Kõik on rahulikum ja sujuvam, keegi ei paanitse. Eks Venemaal lisas omapoolse koefitsiendi ka sealne sürreaalne reaalsus, kus mingil hetkel võis tulla politsei ja öelda, et siit enam edasi ei lähe ning siis polnud enam parata midagi.
Lisaks oli vastutus ainuisikuliselt minu kanda, sest kui FIFA president Infantino tervitas Putinit ja ma olin ainuke tuppa lubatud meie ettevõtte fotograaf, siis see oli FIFA jaoks pilt, mis pidi igal juhul olemas olema. Mitte kedagi ei huvitanud, et see kõik juhtus kuskil VIP-sektsiooni eriti VIP-osa pimedas nurgas keset pimedat sagimist. Varianti, et ma seda pilti ei saa, polnud. See pidi igal juhul olemas olema. Siin Prantsusmaal pole mul võimalik midagi nii tähtsat maha magada."
liberalismi ikoon
