Joosep Susi: Kui jalgpall parodeerib elu ja ennast (1)
Vabakutseline jalgpalliajakirjanik Joosep Susi arutleb selle üle, kuidas jalgpalli tipptasemel on hakanud aina enam korduma klišeelikud mustrid ning kas jalgpalli jälgimisega kaasneb usk selle juhuslikkusesse ja kontrollimatusesse.
Lugu ilmus algselt juunikuu Jalkas.
1.
Jalgpall on nagu elugi põhiolemuselt traagiline, aga siiski igav. Või nagu calcio-kirjanik Gianni Brera on oma esteetilisi tõekspidamisi tabavalt kirjeldanud: ideaalse mängu tulemus on 0 : 0, sest just siis näeme, kuidas mõlemad osapooled lähenevad taktikalisele küpsusele, suudavad teineteist lõplikult neutraliseerida. See on pidev pingesituatsioon, mis konkreetse sündmusena (näiteks värava või dramaatilise narratiivina) ei realiseeru.
Viimaste aastate kummastavad mängusisesed dünaamikad on hakanud seda arusaama kõigutama. Jääb mulje, et jalgpallimäng polegi kaootilise ja ebakindla elu metafoor, kus kõike võib igal hetkel juhtuda – aga enamasti jääb see kõik juhtumata või juhtub kuidagi vildakalt –, vaid hoopis midagi kunstilist/kunstlikku, banaalse ja sidusa narratiiviga lapselik artefakt.
Näib, et klubijalgpalli tipptasemel on hakanud sarnane muster üha korduma. Muster, mis pigemini meenutab jalgpalliparoodiat kui jalgpalli ennast. Need on mängud, kus esinevad peaaegu kõik tüüpilisele klišeelikule spordifilmile omased osised: kaotusseisu jäämine, takistused (põhimängijate vigastused), meeletu usk ja motivatsioon ja lõpuks tagasitulek, mis päädib traditsioonilise puändiga. Toimub lineaarne liikumine kulminatsiooni poole, mis realiseerib lõplikult jalgpallile omase katarsise potentsiaali. Justkui oleks olemas implitsiitne jutustaja, kes seob väliselt juhusliku kokku terviklikuks looks.
Kuulsamaid näiteid teavad jalgpallisõbrad küllap isegi, aga toon viimaste aastate Meistrite liigast siiski mõned markantsemad näited. Barcelona tagasitulek PSG vastu, Roma tagasitulek Barcelona vastu, Manchester Unitedi tagasitulek PSG vastu, Liverpooli tagasitulek Barcelona vastu, Tottenhami tagasitulek Ajaxi vastu.
Kas kõik need stsenaariumid pole sedavõrd labased, et mõjuksid filmisüžeena lihtsalt lapsikult ja jaburalt? Ja kas need pole sedavõrd kunstilised/kunstlikud, et lihtsalt peavad olema tõesed? Meenuvad algklassipäevil peas keerelnud unistused, kuidas lemmikmeeskond (vahel minu oma abiga) tuleb viimastel minutitel võimatuna näivast seisust välja ja võidab.
Kaldun arvama, et sellise klišeeliku mustri kordumine tegelikkuses on kaasa toonud kummalise nihke. Jalgpalli sündmuslikkus ehitatakse valdavalt üles ju väljaspool platsi – see on rangelt tsükliline sündmuste ahel, mis põhistab iga kordusega mängu ennast (jalgpallielu on olemuselt müütiline). Nüüd jääb aga mulje, et jalgpallikohtumine ise on teatud kindla loostruktuuriga fiktsionaalne maailm. See nihe muudab aga olemuslikult vaatajate ootushorisonte (millel põhineb jalgpalli keskne fenomenoloogiline mõju) – vaatajad eeldavad sidusat narratiivi ja puänti, jalgpalli käsitletakse kui lugu. Teisisõnu, mäng ise pole enam loomuldasa konfliktne, vaid peaks justkui ka sisemiselt koosnema pöördelistest konfliktsituatsioonidest, tugevast sündmuslikkusest, kulminatsioonist.
Filosoof Steffen Borge väidab, et jalgpall seisneb draamas, pinges ja emotsioonides, mida see esile kutsub. Selle arusaama järgi kirjeldab ta muu hulgas kuut jalgpallile omast stereotüüpset loostruktuuri. Neist üks on juba mainitud tagasitulek, mis pikemat seletust ei vaja. Aga ülejäänud viis:
a) saunapidu. Näiteks 13.11.2016 Brüssel. Belgia võidab Eestit 8 : 1;
b) pääsemine. Favoriit domineerib, aga selgelt nõrgem meeskond peab vastu ja suudab võita. Näiteks Chelsea ja Barcelona vaheline Meistrite liiga poolfinaali korduskohtumine aastal 2012: vähemuses mänginud Chelsea pääses edasi, Bacelona luhtas ridamisi väravavõimalusi (sealhulgas penalti);
c) vapustus. Autsaider võidab selget favoriiti. Näiteks Inglismaa kaotus 1950. aasta MMil USA-le;
d) Ameerika mäed. Mängu olemus muutub korduvalt, mingis mängufaasis domineerib üks, siis jälle teine;
e) röövimine. Näiteks Lõuna-Korea ja Hispaania vaheline veerandfinaal 2002. aasta MMil – Hispaania kahte reeglipärast väravat ei loetud ja korealased võitsid penaltiseerias.
Nagu näha, eeldavad kõik need narratiivid lahknevust tavalise jalgpallikohtumise loogikast, sest valdav osa mänge (ükskõik missugusel tasemel) ei liigitu ühegi kategooria alla. Tavaliselt näeme ju ikka midagi sellist: soosik võidab kindlalt 3 : 1 või mängivad kaks võrdset meeskonda võrdselt, seis jääb 1 : 2, 2 : 2 või 2 : 1 vms. Valdavalt on mängu sisemine dünaamika võrdlemisi tavaline ja igav. Ja just selles igavuses ja talumatus tavalisuses seisneb toosama olemuslik eluline traagika. Kui antakse endast lakkamatult parim, aga mingi suvaline juhuslik muutuja või juhuslik olukord lörtsib kogu töö (ja selle, mis võinuks juhtuda?).
Tegin hiljuti seoses uurimusega jalgpalli igavuse potentsiaali kohta jalgpallihuviliste seas väikese küsitluse. Pärisin pisut vähem kui 40 inimeselt, missugune on nende arvates igav jalgpallikohtumine. Vastuseid võiks liigitada kolme kategooriasse:
a) mängu üldine ülesehitus: kui favoriit on selge või kui kumbki meeskond ei anna endast parimat;
b) mängu sisemine loomus: võimalustevaene mäng, strateegia „pikk ette, ise järele“, tiki-taka (kümme meest kõigutavad palli), sunnitööd meenutav aeglane mängutempo;
c) retseptsioon: vaataja ei tunne mängijaid või on purjus, salvestatud mängu vaatamine, televiisorist vaatamine.
Kummalisel kombel näib, et neid nii-öelda igavaks tunnistatud kohtumisi esineb ka tippjalgpallis kordades sagedamini kui Borge postuleeritud kuut loostruktuuri. Mis aga iseäranis selgelt välja joonistus – üldiselt arvatakse, et jalgpallis on olemuslik konflikt alati olemas, see tuleb üksnes üles leida. Teisisõnu, küsimus ei ole ühe mängu sisemises kvaliteedis, vaid vaataja lugemisviisis. Jalgpall on alati konfliktne, hoolimata sellest, mis seal juhtub või ei juhtu.
Chris Anderson ja David Sally väidavad väga põnevas raamatus "The Numbers Game" põhjalikule statistilisele uurimusele tuginedes ilmekalt, et jalgpall on suures osas kontrollimatu fenomen – peaaegu 50 protsenti mängutulemustest otsustab suuremalt jaolt õnn või juhus, mida ükski mängija, treener või pealtvaataja ei saa kontrollida. Sellel põhineb suuresti ka jalgpalli metafoorsus. Kui mäng ise on kontrollimatu, kui iga hetk võib avalduda lõputu hulk võimalusi, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui igal hetkel on igal mängijal võimalus langetada lõputu hulk otsuseid, siis seosed elu endaga on liiga tugevad, et neid mitte pidada keskseks.
Siit kerkib esile kaks olulist tunnusjoont. Esmalt – kui jalgpall on kontrollimatu nagu elu, siis puudub sel ka sidus narratiivsus, esile kerkib teatud rutiinsus, tavapärasus, ootamatus ses mõttes, et kunagi pole võimalik ennustada, kas midagi juhtub või mitte, kunagi ei tea, missugusel hetkel võib toimuda põhimõtteline muutus, mis mängib olemuslikult ümber kõik senised ootused ja loogilised seosed. Ja mis kõige olulisem, valdavalt seda ju ei juhtu.
Teine külg seostub aga otsapidi just retseptsioonilise mõõtmega. Kui jalgpall on kontrollimatu, avaneb mängu müütilis-sakraalne dimensioon. Vaataja teab, et mängijad ise ei kontrolli toimuvat, aga ometi peitub kõiges mingi mõõtmatu loogilisus ja paratamatus. Sestap näemegi, kuidas pärast mängu on kõik toimunu loogiline, kõik sündmused saavad laiema tähenduse ja tagantjärele ilmneb põhjuse-seose-tagajärje loogika.
Enamgi veel. Kontrollimatus annab voli unistada lapselikult ja väärtustada oma positsiooni märgilisena. Kui keegi ei suuda tulemust kontrollida, võib ka minu tegevus evida olulist mõju. Fännina ma palun, elan televiisori ees kaasa, justkui oleks sel tegelik tähendus/tähtsus.
Mind on viimasel ajal huvitanud oma käitumine lemmikmeeskonna kohtumisi vaadates. Mingil kummalisel põhjusel ei ole ma kunagi nõus mänge vaatama isegi väikese viivitusega (näiteks ei ole võimalik hakata mängu viis minutit pärast kohtumise algust otsast peale vaatama). Küll aga ei sega millegipärast voogedastuse (niinimetatud striimimise) puhul tekkiv ajaline viive. Küllap seisneb erinevus selles, et mulle peab jääma mulje, nagu ma jälgiksin mängu reaalajas. Kui seda muljet ei teki, kaob minul rituaalne osadus mängu endaga, kuivõrd kõik on juba nii-öelda juhtunud.
Küsimus on aga selles, mida me ootame ja kuidas unistame. Kui me eeldame jalgpallilt tugeva narratiivsusega sidusalt üles ehitatud dünaamikat, kui me eeldame, et konfliktsus peab ilmnema eksplitsiitselt, muutub jalgpall elu metafoorist eluparoodiaks. Meie osadus on seotud pelga mänguga. Kui me usume aga jalgpalli kontrollimatusesse, selle põhimõttelisse juhuslikkusesse, pole tegemist enam eluparoodiaga, vaid vahest millegi elulisemaga kui elu ise. Meie osadus on väärtuslik iseenesest, sõltumata igasugusest mängusisesest sündmuslikkusest. Sest mäng ise on ju igav ja sellisena traagiline.
Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.
