Neljakordne maailmameister Itaalia on Euroopa meistriks kroonitud vaid korra ja sedagi väga ammu. 1968. aastal polnud penaltiseeriat leiutatud ning väravavahile tagasisöödu keelamiseni jäi aega veel ligi veerand sajandit. Kui Itaalia võidaks pühapäeval Wembleyl oma teise EM-tiitli, oleks see kõige parem asi üldse!

Järgnev kaitsekõne toob välja viis põhjust, miks iga terve mõistusega inimene peaks sõelmängude lõpplahenduse eel pöidlad pihku suruma just Azzurri toetuseks!

• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks imeliku Inglismaa EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks vapra ja karge Taani EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks kange ja staarivaba Hispaania EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse

1. Parim stereotüüp on purustatud stereotüüp! | Itaalia jalgpall on kaitsev, taktikaline, aeglane, teesklemist täis ja igav. Säärane stereotüüp on aastate jooksul Saapamaa jalgpallile külge kleebitud? Põhjuseid tasub otsida 1960ndatest, kui Helenio Herrera juhendatud Milano Inter kaitsva taktikaga kaks Meistrite liigat võitis ning seeläbi termini catenaccio kuulsaks tegi.

Aga samuti ka 1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest, kui Itaalia klubid olid Euroopas esirinnas. Kuna väravavahile tagasisöötu polnud veel ära keelatud, oligi toonane jalgpall kaitsva iseloomuga. Eks sealt itaallastele mainitud märk külge jäi. Taktikaline distsipliin on Itaalia jalgpallis endiselt kõrges hinnas. Ilma selleta sealmaal lihtsalt ei saa. Aga see taktika ei põhine kaitsel.

Itaalia jalgpalli kajastav The Guardiani ajakirjanik Nicky Bandini märkis pärast seda, kui Itaalia oli kahe 3:0 võiduga edasipääsu taganud, et Azzurri mängitav ründav ja hoogne jalgpall esindab väga hästi praegu Serie A-s viljeldavat jalkat, mis on samamoodi kütkestav ja ründav ning üldse mitte sarnanev Itaaliale omistavatele stereotüüpidele.

"Ma igatsen vana Itaaliat, mis lõi värava ja siis kaitses, mitte ei proovinud veel teist väravat lüüa. Praegune Itaalia nii ei talita," lausus Barry Glendenning. "Itaalia jalgpallikultuuri alusväärtused on künism ja kartlikkus, aga praegu mängivad nad väga positiivset jalgpalli ja edukalt," lisas Lars Sivertsen.

Bandini möönis esmalt, et suurturniire võitnud Itaalia meeskonnad on tõesti viljelenud küünilist jalgpalli. "Aga Serie A pole juba mõnda aega säärast jalgpalli näinud. Tegemist on ühe Euroopa väravaterohkema liigaga, kus annavad tooni Sassuolo ja Atalanta, kes tahavad mängida väga tempokat jalgpalli. Muidugi on ka kaitsvamaid võistkondi, aga nad ei domineeri.

Ning praegune Itaalia koondis esindab väga hästi jalgpalli, mida viimastel hooaegadel Serie A-s eelkõige on mängitud. Seega Itaalia koondise muutumine on olnud orgaaniline. Peatreener Roberto Mancini pole kellelegi mitte midagi peale sundinud, vaid Itaalia jalgpall ongi praegu selline nagu nende koondis," rääkis Bandini.

Veerandfinaalis Belgiaga näitas Itaalia, et nad pole vanu nõkse unustanud (Ciro Immobile tsirkus 1:0 värava eel, ajal ja järel), aga helikoptervaates on nad näidanud sel EM-il väga ründavat jalgpalli. Kui nad niimoodi Euroopa meistriks tuleksid, ei jääks kirjeldatud stereotüübist kivi kivi peale. Ning kuna stereotüübid on pidurdavad, mitte hooguandvad nähtused, on parim stereotüüp purustatud stereotüüp.

2. Väga stiilsed pintsakud | Itaalia koondise ülikonnad disaininud Giorgio Arman ütles nende šefide ja šikkide pintsakute kohta nii. "Tööd alustasid võtsin lähtepunktiks idee elegantsusest, mis on spontaanne, sportlik ja autentne. Disainisin ülikonna, mis on kerge, aga väärikas. Täpselt samamoodi väärikas ja uhke, nagu peab praegusel ajal olema meie sisemine tunne."

3. Sümpaatsed vanameistrid| Itaalia keskkaitsjad Giorgio Chiellini (36) ja Leonardo Bonucci (34) kuuluvad vaieldamatult eelmise kümnendi parimate sekka, aga kummalgi neist pole suurt rahvusvahelist autasu. Kuna nende klubikarjäär on möödunud Torino Juventuses (Bonucci põikas hooajaks AC Milani), kes on Meistrite liigas ikka ja jälle esikohast ühe, kahe või enama sammu kaugusele jäänud, on mõlemad mehed kõigest paljukordsed Itaalia meistrid.

2012. aasta EM-ilt said Chiellini ja Bonucci kaela hõbemedali, mis on nende ambitsioone arvestades sama hea kui mitte midagi. Nende kauaaegne meeskonnakaaslane nii klubis kui ka koondises, väravavaht Gianluigi Buffon pole samuti Meistrite liigat võita suutnud, aga on 2006. aasta maailmameister. Chiellini ja Bonucci on sümpaatsed vanameistrid, kellele EM-tiitel kohe sobib!

4. Võtmemehe põnev seos Eesti jalgpalliga | Teatavasti on eestlastel kombeks loomaaias elevanti vaadates närveerida põhjusel, et ei tea, mida see elevant minust arvab. Ega see nali tühjast sündinud ole, väikeriigile on ikka tähtis, kas teda teatakse ja mida temast arvatakse. Kui kuskil paistab mingi sinimustvalge nüanss, on üritus hoobilt omasem ja kaunim.

Itaalia koondise puhul peitub see nüanss Nicolo Barellas. Nimelt mängis veerandfinaalis Belgiaga 2:0 värava löönud Milano Interi poolkaitsja üle-eelmisel hooajal koos Ragnar Klavaniga Calgiari ridades, kust ta 2019. aasta suvel 50 miljoni eest Interisse siirdus. See teeb väga konkreetselt selgeks, kui hiljuti ja kui kõrgel tasemel vastne Paide Linnameeskonna keskkaitsja toimetas.

It's the #Azzurri boys making all the noise, everywhere we gooooo! 🎤🇮🇹#ITA #BELITA #VivoAzzurro pic.twitter.com/e8F8LPfdH6 — Italy ⭐️⭐️⭐️⭐️ (@azzurri) July 2, 2021

5. Võistkondlikkuse triumf | Kas finaalturniir on võimalik võita tänu kolmandas alagrupikohtumises 89. minutil tehtud vahetusele? Otseselt muidugi mitte, aga kaudselt küll. Sest ka vahetusega on võimalik meeskonda häälestada ning seda Roberto Mancini mängus Walesiga kahtlemata tegi, kui saatis 89. minutil platsile varuväravavahi Salvatore Sirigu.

Enne seda oli Mancini hoolitsenud, et viimne kui üks 26-mehelisse koondisesse kuuluvast väljakumängijast kasvõi mõneks minutiks platsile pääseks. Niimoodi ehitatakse võistkonnavaimu, millega on finaalturniiridel võimalik korda saata vähemalt sama palju kui staaridest kubiseva nimekirjaga.

Võistkondlikkuse triumf EM-finaalturniiril mõjuks hästi maailma jalgpallile, mis oli eelmisel kümnendil Messi vs Ronaldo narratiivi toel väga selgelt individuaalsele kvaliteedile orienteeritud. Õnneks võime selles juba praegu kindlad olla, sest kõik neli poolfinalist on nii kaugele jõudnud just tänu võistkondlikkusele.