Inglismaa ei ole, Belgia ei ole, Jugoslaavia ei ole, Rootsi ei ole, aga Taani on! Nende 1992. aasta pöörasel moel võidetud EM-tiitel asetab nad igaveseks auväärsele panteonile, aga see pole kaugeltki mitte piisav. Kui Taani võidaks pühapäeval Wembleyl oma teise EM-tiitli, oleks see kõige parem asi üldse!

Järgnev kaitsekõne toob välja viis põhjust, miks Taani Dünamiidi võidukad kärgatused nii poolfinaalis kui ka finaalis oleksid Euroopa ja maailma jalgpallile suureks abiks!

• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks imeliku Inglismaa EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks kange ja staarivaba Hispaania EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks šiki ja sümpaatse Itaalia EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse

1. Christian Eriksen | Christian Eriksen lahkus 12. juunil Parkeni staadioni jalgpalliareenilt kanderaamil ja hingamisaparaadi all, aga võitjana. Ta oli (tänu oskuslikele arstidele) võitnud lahingu surmaga ja tulnud tagasi sealt, kust enamikel saatusekaaslastel see ei õnnestu. Taani koondise mängujuhiga juhtunu vapustas maailma. Mitte jalgpallimaailma, vaid maailma.

See oli tol hetkel uudis number üks igas uudiskanalis, sest tuletas ilmekalt meelde inimese haprust, mille vastu ei paku ammendavat kaitset mitte miski. Tippjalgpallurid on nende tööandjate jaoks tohutu suured investeeringud, kelle tervise jälgimise ja hoolitsemise pealt kokku ei hoita. Aga vaatamata sellele sai Eriksen keset mängu infarkti.

Erikseni õnnetus jääb niikuinii selle EM-i kõige tähtsamaks sündmuseks. Sest kui kõik muu on mäng, siis tema võitlus ei olnud. Taani EM-tiitel ei saaks mitte meeldida ning annaks koroonaviirusest räsitud maailmale põhjuse hetkeks rõõmsalt ja heldinult naeratada. Polekski ju kõige väiksem asi. Ning kui Erikseni karjäär on läbi, siis lahkuks ta areenilt mitte kanderaamil, vaid Euroopa meistrina.

A message from @ChrisEriksen8.
♥️🤍 pic.twitter.com/WDTHjqE94w — DBU - En Del Af Noget Større (@DBUfodbold) June 15, 2021

2. Jalgpall vajab muinasjutte! | Leicester City 2016. aasta Inglismaa meistritiitel inspireeris tervet noorte jalgpallurite põlvkonda. Kui igas maailma otsas jälgitava Premier League'i pani kinni 20 meeskonna konkurentsis viimaseks prognoositud sats, oli võimatu sellest mitte vaimustuda. Leicesteri triumf kinnitas, et kõik on võimalik isegi siis, kui tõenäosus on täiega sinu vastu.

Tollel imelisel hooajal Leicesteri väravas seisnud Kasper Schmeichelil on nüüd võimalus isa eeskujul ka rahvusmeeskond EM-tiitlini tõrjuda. Oleme ausad, väravavahi hiilgava mänguta läheb Taanil väga raskeks. Aga arvestades raskusi, mille ületamine Taani meeskonnale sel EM-il juba jõukohane on olnud, siis hoitagu alt.

Portugali 2016. aasta EM-tiitel liigitus samuti väikeriigi võiduks. Aga tegu oli ikkagi väikeriigiga, kelle rivistusse kuulus Cristiano Ronaldo näol tolle hetke maailma parim jalgpallur. Taanil säärast kõige sätendavamat tähetolmu taskus pole, mis muudaks nende triumfi Portugali omaga võrreldes kraadi võrra autentsemaks.

Ühe jalgpallimuinasjutu, mille üle oleks Hans Christian Andersengi uhkust tundnud, suutis Taani 1992. aastal kõigi jalgpallisõprade rõõmuks valmis kirjutada. Aeg on küps haarata sulg ja viimistleda valmis värske vutijutt (peategelaseks Kasper Schmeichel), mida praegused pojad saavad rääkida oma poegadele samamoodi nagu nende isad on rääkinud neile muinaslugu 1992. aasta EM-ist (peategelaseks Peter Schmeichel).

3. Põhjamaise jalgpalli võlu | Veel aasta eest oli üleval variant, et lisaks valikturniiri kaudu lõppvõistlusele jõudnud Taanile, Rootsile ja Soomele, jõuavad Rahvuste liiga sõelmängude kaudu 24 sekka ka Island ja Norra. Lõpuks jäid nad mõlemad ikkagi toppama. Aga Põhjamaade jalgpall on sellele EM-il taas endast selge märgi maha jätnud.

2016. aasta EM-il tassis tungalt väike vapper Island, kes seljatas 1/8-finaalis Inglismaa ja jõudis kaheksa sekka, siis 2018. aasta MM-il Rootsi ja Taani, kes jõudsid vastavalt veerand- ja 1/8-finaali. Nüüd jäid svenssonid toppama 16 seas, aga Taani on juba poolfinaalis. Tasub meenutada, et viie Põhjamaa rahvaarv kokku on väiksem kui näiteks Poolal.

Põhjamaine jalgpall on tark. Ürgset emotsionaalsust tasakaalustab karge pragmatism. Ning selle targa jalgpalliga esindatakse hoolivaid, sallivaid ja vastutustundlikke ühiskondi. Väga tähtis, et lisaks võitmisele osatakse Põhjamaades ka kaotada.

Seegi on märk küpsest ühiskonnast ja Eestile eesmärk, kuhu püüelda, sest nagu ütleb laulusalm: Põhjamaa, me sünnimaa!

4. Kui Taani juba tähistama hakkab, siis… | Kui meeskond pärast Bakuus mängitud võidukat veerandfinaali tagasi kodumaale jõudis, tervitas neid Helsingoris asuva meeskonnahotelli juures säärane vaatepilt. Tahaks väga näha, milline on vastuvõtt juhul, kui nad Londonist Henri Delaunay karikaga tagasi lendavad!

Hvilken modtagelse 🇩🇰 dette land er fantastisk! pic.twitter.com/jcBlv2mxdM — Nicolai Boilesen (@NicoBoilesen) July 4, 2021

In the airport, on every motorway bridge and all the way through Helsingoer right up to the doorstep of the hotel a sea of red and white 😍🇩🇰🇩🇰🇩🇰#ForDanmark #DEN #EURO2020 pic.twitter.com/fVy0SPLgRx — Kevin 🇾🇪🔴🇩🇰 (@Bornareddevil83) July 4, 2021

5. Võistkondlikkuse triumf | Juhtugu poolfinaalides või finaalides ükskõik mis, aga foto, kuidas Taani meeskond ümbritseb elustatavat Erikseni, on pika puuga selle EM-i kõige võimsam. Osad mehed nutsid, mõni palvetas, mõned vaatasid pealt. Et Taani on end säärase trauma kogemise järel poolfinaali murdnud, näitab võistkonna tohutut sisemist jõudu.

Võistkondlikkuse triumf EM-finaalturniiril mõjuks hästi maailma jalgpallile, mis oli eelmisel kümnendil Messi vs Ronaldo narratiivi toel väga selgelt individuaalsele kvaliteedile orienteeritud. Õnneks võime selles juba praegu kindlad olla, sest kõik neli poolfinalist on nii kaugele jõudnud just tänu võistkondlikkusele.