Soccernet.ee rääkis endistest aegadest nelja pikaaegse Pärnu Kalakombinaadi mängijaga. Sündmusi, olustikku ja huvitavaid seiku meenutasid Tarmo Rüütli, Jüri Saar, Sergei Ratnikov ja Tõnu Meetua.

Pärnu Kalakombinaadi klubi asutati aastal 1977 senise Pärnu Kalevi põhjal ja tegutses aastani 1991 (1985. aastal muutus nimi Pärnu Kalakombinaat/MEK-iks). Klubi oli edukas, tulles korra Eesti NSV meistriks (1985) ja koguni neli korda karikavõitjaks (1981, 1982, 1988, 1990). Eesti NSV kõrgliigas jäädi kaks korda teiseks (1978, 1981) ja viis korda kolmandaks (1980, 1982, 1983, 1988, 1989).

"Kõigepealt peab kindlasti ära märkima, et see minevikku vaatamine on selline, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem, nii et see ei tarvitse olla väga objektiivne," hoiatas Rüütli alustuseks. "Aga sportlikus mõttes kõik toimis: oli hea põlvkond, oli hea seltskond, oli tugev segu - tugev vundament kohalikest mängijatest, pluss alati sekka ka võõrmängijaid. Praegusel hetkel on see liigutamine raske, aga tol ajal Nõukogude Liidus oli see lihtsam, nii et paar-kolm mängijat oli meil alati kusagilt mujalt. Selles mõttes oli päris kõva ja käis päris korralik jalgpall."

Meetua tõstis positsiooniliselt esile keskpoolkaitsjaid, kes panid mängu väga hästi käima, aga rõhutas, et ega teised mängijad ka kehvemad ei olnud: "Minu arust tol hetkel olid kõik päris head, sest me olime pidevalt ju seal eesotsas."

"Tasakaal oli mitmes mõttes - nii vanuseline tasakaal kui ka mängijatüüpide suhtes tasakaal. Hea põlvkond sattus olema, olid olemas publik ja lisakäigud võõrmängijate näol. Tol perioodil ei olnud inimesed lepingutega niivõrd seotud nagu praegu ning igal aastal sai jälle vaadata, et kes kuskil ripakil on ja keda on vaja. Paari-kolme meest sai alati juurde võtta ja kokku moodustuski hea võimalus mängida piisavalt heal tasemel. Ja sinna juurde mängunägemuse kokkulangemine, kõik üritasid mängida tehnilist kvaliteetset jalgpalli. See oli suhteliselt õnnestunud sulam," selgitas Rüütli Kalakombinaadi tugevust.

Üks väheseid eestikeelseid meeskondi

"Meil oli sellepärast võib-olla teistmoodi võistkond, et tuumiku moodustasid eestlased," märkis Saar. "Ma täpselt ei mäleta, aga enamus olid ikka kohalikud kutid ja oma kasvandikud. See meeskond oli pikalt koos, tuumik püsis pea lõpuni välja, enne kui asi laiali läks. Me saime omavahel hästi läbi, olime omavahel kokku leppinud, et oleme hästi korralikud ja valmistume mängudeks."

"Igal aastal oli juures ka mõni täiendus, kes sattus Pärnusse sõjaväkke ja kes oskas mängida. Neid oli Tallinnast, Lätist, Leedust, Venemaalt," loetles Saar.

"Meil oli ikka Eesti meeskond. Ja kui seal oligi mingi paar meest Venemaalt, kellega pidi vene keeles suhtlema, siis treeningute põhikeel oli ikka eesti keel. Pärnu Vene poisid olid kõik eestikeelsed ja ei olnud probleeme," sõnas Rüütli.

Teistes Eesti NSV kõrgliigas mänginud klubides tol ajal eesti keelt eriti ei kasutatud. Rüütli meenutas selle kohta: "Norma oli suht okei ja mingil hetkel muidugi ka Tempo, mis lõpuks hakkas ka juba ära vajuma, aga Tempo oli ka ikka päris taksojuhtide meeskond, kus oli palju vanu mängumehi. Aga tihtipeale oli viis meeskonda Kirde-Eestist, sealt vaevalt et eesti keelt kuulda oli."

Kõik tahtsid jalgpalluriga koos õlut juua

"Pärnus oli selline aura, kus oli tohutult pealtvaatajaid, tribüünid olid täis, staadioni äärtes seisid inimesed püsti, et mängu vaadata, teinekord ei jätkunud pileteid, olid piletisabad," kirjeldas Saar.

"Fännid olid väga võimsad. Praktiliselt kogu aeg oli täismaja, kisa ja lärm oli kõva. Kohtunikud kartsid siia mängima tulla, nii julm oli," lisas Meetua.

"Meeskond oli populaarne ja jalgpalliinimestele huvitav, sellepärast et me võitlesime esimeste kohtade ja medalite pärast ning me suutsime suurele Tallinnale vastu hakata. Esines väikest patriotismi ja oli huvitav aeg," ütles Rüütli.

"Me olime väga populaarsed ja pidime oma taset hoidma ja me hoidsime," sõnas Saar. "Me ei petnud lootusi suures plaanis. Tulid ju karikavõidud ja medalid ja spartakiaadi võidud."

Ratnikovil on kahlju, et tänapäeval asjad halvemad on: "Need traditsioonid, mis olid vanasti, on nüüd Pärnust kadunud. Ma loodan kindlasti, et see paraneb. Aga jalgpall oli vanasti tõesti linnas number üks ja igat mängu oli päris kõvasti inimesi vaatamas, praegusega ei saa isegi võrrelda."

Tähelepanu jalgpalluritele ei piirdunud ainult mängudele kaasaelamisega staadionil. "Iga mees vist tundis jalgpallureid, aga minu jaoks oli see isegi probleem, sest kõik tahtsid minuga koos õlut või midagi võtta," rääkis Ratnikov. "Oli aegu, kus ma pidin natuke pead parandama. Igaüks tahtis sinuga istuda ja rääkida. No ja loomulikult selle kõrvale oli õlu või midagi veel kangemat."

Samas oli asjal positiivne pool, mis negatiivse üle trumpas. "Kõik-kõik inimesed toetasid meid. Jalgpalluritel oli super elu," ütles Ratnikov. Ta tõi näitena olukorra, kus tal oli neli vooru enne hooaja lõppu keskväljale mängijaid juurde vaja ning tänu paljude inimeste abile õnnestus tal ühe ukrainlase üleminek korraldada ühe päevaga. Tavaliselt võttis selline üleminek omajagu aega, sest vajalik oli komissariaati registreerimine ja tööloa hankimine.

Laagrites oli väljak hullumaja

Kalakombinaadi mängustiili kohta ütles Ratnikov: "Pikki palle me ei tagunud. Meil oli oma stiil, kasutasime keskmisi ja lühikesi sööte."

"Treeningmänge oli palju, sest me käisime igal kevadel Musta mere ääres laagris, kus kõik meeskonnad valmistusid hooajaks. Seal sai igasuguste Vene esiliiga- ja selliste meeskondadega mängitud, nii et ei jõua neid kokku lugedagi," sõnas Rüütli. "Piiri taha saime alles mingi 1988 või 1989, kui saime korra Poolas Bialystokis käia."

"Meil olid trennid õhtuti, sest osa meestest käis ka tööl ja sellega oli vaja arvestada. Need, kes olid nii-öelda profirežiimil, said hommikuti ise individuaalselt midagi teha, staadion oli ju olemas," rääkis Rüütli.

Mängupaikade kohta ütles ta: "Ajad muutusid seal vahepeal ja uued staadionid ehitati, vahepeal mängisime Metsakombinaadi staadionil, vahepeal Kalevi staadionil, seal oli veel see puittribüün, mida keegi enam ei mäleta.."

"Ma mäletan, et kui tulime meistriks, siis Kalevi staadionil olid probleemid ja trenni tegime varuväljakul, mille mõõtmed olid 40x60 meetrit," sõnas Ratnikov.

Meetua meenutas treeningu- ja mängutingimusi: "Praeguse aja kohta mõeldamatud, platsid olid väga kehvad. Laagrites Musta mere ääres oli päris hullumaja: savimaastikul oli märg savine libe sopp ja kui oli kuiv, siis oli nigu astel. Kodustaadionil 16 meetri kast oli praktiliselt mullaauk."

Kommussaar lükkas rongi veerema

Kalakombinaadi esimene (mängiv) peatreener oli Ants Kommussaar, kes oli sama tööd teinud juba ka varem Pärnu Kalevis ning kes pani kokku paljulubava meeskonna. Kommussaar lahkus Tallinnasse just enne hooaega, mil Kalakombinaat meistriks tuli.

"Kommussaar selle asja seal Pärnus käima pani," tunnustas Rüütli. "Ta oli oma tasemelt mängijana niivõrd hea, et ta suutis neid kahte asja [mängija + peatreener] teha ja tema selle rongi seal veerema lükkas. Kui ta Tallinnasse läks, siis me panime nii-öelda inertsist edasi, see masinavärk oli juba paika loksutatud. Tema teened olid väga suured." Kommussaart kiitis kõvasti ka Ratnikov.

Saar ütles omaltpoolt: "Ants Kommussaar ja kohalikud jalgpallijuhid olid suutnud asja organiseerida nii, et meil oli selline poolprofessionaalne võistkond. Talvel tegime tööd, nii-öelda tegime endale keskmist palka, mida me siis suvel saime. Üldiselt oli suht meeldiv aeg."

Edu tagas Saare sõnul treeningutel nähtud vaev: "Tööd tegime palju, ega need võidud niisama ei tulnud. Kuigi meistriks tulime esimest korda alles 1985, olime kogu aeg kõigile arvestatavad vastased."

Rüütli hindas Eesti NSV kõrgliiga taset ning meeskondadevahelist tasemevahet järgmiselt: "Tol ajal oli minu teada 12 meeskonda. Ja alati oli ka mingi autsaiderite grupp, keda pidi kindlasti võitma. Eks ta oli umbes pooleks: pooled rabelesid esimeste kohtade peale ja pooled tegelesid muude asjadega nagu liigas püsimine, sest ega spordis ei ole ju kõik võitjad ja igal pool ei olnud võimalik pidada selliseid poolprofitingimusi nagu Pärnus, mehed mängisid töö kõrvalt. Tabeli esimene pool oli suht kõrge tasemega. Kui vaadata nende treeningmängude järgi, mis lõunalaagris sai mängitud, siis sai nende Vene satsidega hakkama küll, ei olnud hullu midagi."

Meistritiitli eest korter

Edukal, meistritiitliga päädinud 1985. aastal oli Kalakombinaadi mängivaks treeneriks Ratnikov, kes jagas ühtlasi 11 väravaga liiga parima väravaküti tiitlit.

"See oli suurepärane hooaeg. See oli esimene aasta, kui ma olin peatreener. Jüri Saar oli meeskonna ülem, Tarmo Rüütli oli kapten," meenutas Ratnikov. "Vene ajal oli korterit väga raske saada, aga sellepärast, et tulime meistriks, sain ma korteri. See oli tõesti üks parim aasta minu jaoks."

Treeneri jaoks see raskusi ei valmistanud, et ta paljudest mängijatest noorem oli: "Pooled mehed võistkonnast olid vanemad kui mina, aga mingit probleemi ei olnud. Väga hea kollektiiv oli. Ma võtsin Tallinnast Andrei Šapovalovi ja [Urmas] Kaljendi, kes oli vaba. Nemad aitasid kõvasti. Teised kõik olid pärnakad."

"See oli imeline aasta. Treener Ants Kommussaar oli otsustanud minna ära Tallinnasse, Ratnikov oli noor mängiv treener ja mina olin tal abiks, aidates teda rohkem majandusliku ja sellise kohapealt. Meil ei olnud väga palju mängijaid, aga traumadega meil probleeme ei olnud. Mida vähem meid oli, seda rohkem me kokku hoidsime ja mängud läksid hästi ja rahvas käis ja hoidis meid ja elas kaasa," mäletas Saar.

Ta jätkas: "Meil oli väga hea koosseis, olid kogenud mängijad ja olid noored mängijad. Vladimir Ulanov, Urmas Kaljend olid noorematest abiks; mina, Rüütli, Meetua olime juba kogenud küpsed mängijad; noored Ratnikov, [Andrei] Sidorov olid juba mängueas; ja Šapovalov, kes oli siis Tallinna mees, oli heas vormis. Hea punt oli."

Sõjaväeorkester sunniti lahkuma

1985. aasta meistritiitli otsustas viimase vooru mäng, kus Kalakombinaat külastas Tallinna Zvezdat. Kalakombinaadile piisanuks võõrsil favoriidi vastu, kes kasutas ka kuut üleliidulises liigas osalenud Tallinna Spordi mängijat, viigist, aga midagi juhuse hooleks ei jäetud ning Šapovalovi 12. ja 81. minuti tabamustest võideti 2000 pealtvaataja ees 2:0.

Rüütli: "See mäng on meeles väga hästi, see toimus Maarjamäe staadionil. See oli väga otsustav hetk ja huvi oli suur. Eks seal oli kerge Eesti vs Venemaa ka juures, Pärnu meeskonda ikka loeti Eesti meeskonnaks ja Zvezda oli siis puhas sõjaväemeeskond. Seal oli näha, et seda Eesti poolt kõvasti toetati. Kui ikka mingisugune eestikeelne meeskond tiitlit võitis, siis huvi oli natuke kõrgendatud."

Saar: "Mul on meeles, et mäng oli enam-vähem võrdne, aga me suutsime ikkagi kaks väravat lüüa, samal ajal tagant kuiva hoida. Ma mäletan, et kindral tõi kohale orkestri, kes enne mängu tegi oma sõjaväelaule ja marsse ja neil oli väga hea meeleolu. Kui esimene poolaeg oli lõppenud, oli pill vakka, sest seis oli 1:0. Kui 2:0 tuli, siis kamandati orkester bussi ja saadeti staadionilt minema ja pettumus oli ikka väga suur. Meil olid ka omad fännid kaasas Pärnust, kes elasid kaasa, ja pidu oli pärast tore, hea, meeleolukas. Ikkagi ajalooline asi."

Ratnikov: "Kõik mõtlesid niimoodi, et no ikka Pärnul ei ole šanssi, et võidab Zvezda. Mulle tuleb meelde, et Pärnust tuli üheksa suurt bussi ja siis taksojuhid ja mõned inimesed sõitsid niisama. Kui pärast meeskond ja kõik pealtvaatajad Pärnusse tagasi tulid, siis oli niimoodi, et kui kuskilt tuli purjus inimene, siis militsionäärid küsisid temalt, et kas sa käisid Tallinnas jalgpalli vaatamas. Kui ta ütles "jah", siis nad ei viinud seda meest kainestusmajja. See ei ole anekdoot, see on tõsi! Terve Pärnu oli nii õnnelik."

Neli korda finaalikoht, neli korda võit

Pärast Ratnikovi oli Kalakombinaadis järgmiseks mängivaks peatreeneriks Saar, kelle juhtimisel saavutati 1988. ja 1990. aastal vastavalt klubi kolmas ja neljas karikavõit. Mida oli asjaosalistel öelda karikavõistluste teemal?

"Karikamängud olid kõik huvitavad, mõnel korral oli karikavõidust huvitavam finaali jõudmine ise. Meenub üks karikamäng Kohtla-Järve vastu Pärnus, võitsime penaltitega vist 9:8," rääkis Rüütli. "Karikavõit oli alati suur saavutus, suur asi meie jaoks. Tol ajal langes karikavõit sügisele, siis kui on hooaja lõpp, see oli ikkagi selline saagikorjamise aeg. Praegu ei tulegi sügiseti enam tihtipeale meelde, kes selle karika võitis."

"Saime neli korda finaali ja neli korda võitsime. Need kõik finaalid olid keerulised," ütles Saar. Pikemalt peatus ta viimase karikafinaali juures, kus alistati Jõhvi Estonia lisaajal 98. minuti väravast:

"Jõhvi vastu oli meil koosseisuga probleeme. Noor andekas mängija Mart Paumäe oli trauma saanud ja operatsioonil käinud ja palaviku saanud ega olnud veel valmis mängima. Aga ma ütlesin talle eelmisel päeval, et homme oled sa bussis ja mängimas. Pärast lõi ta lisaajal otsustava värava, millest me 1:0 võitsime."

Artiklis kasutatud faktid on võetud Margus Luige suurteosest "Estonian football 100 years".

"Pilk tagasi" on Soccernet.ee uus rubriik, kus uurime üle nädala neljapäeviti Eesti jalgpalliajalugu, paludes asjaosalistel meenutada näiteks mingit sündmust, perioodi või võistkonda.