Ilmselt pole ühtegi jalgpallurit, kelle tiimis või vähemasti tutvusringkonnas pole mitte keegi pidanud ravima katkist põlve ristatisidet. Tegemist on tõsise vigastusega, mis hiilib üsna ootamatult ligi, ehk et isegi valgete kitlite ja luupidega spetsialistid ei tea lõpuni, miks põlved katki lähevad. Küll aga teavad nad üht koma teist – seda kinnitas Tallinnas käinud UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik Evert Verhagen.

• Lugu ilmus esialgselt septembrikuu Jalkas.

Augusti keskpaigas toimus Tallinnas esimene Euronicsi naistejalgpalli konverents, kus peatuti pikemalt põlve ristatisideme vigastustel. On see ju teema, mis võib meeletult hirmu külvata – sest mõni tippmängija võib langeda justkui jalapealt, ilma igasuguse kontaktita, ning siis algab lõputuna näiv taastumisprotsess, mis kestab tavaliselt 9–12 kuud. Vaatamata sellele, et ristatisideme vigastuste arv tundub kasvavat, kinnitas Verhagen koos numbritega, et mingisuguseks pandeemiaks ainest pole. Inimmõistus lihtsalt on selline, et kui miski püüab kord pilku, siis ei jagu silmi millekski muuks. Nii võibki korraga jääda mulje, et terveid põlvi napib.

Kui rääkida lihtsas keeles, siis ristatiside läheb katki siis, kui reis ja säär üritavad minna eri suundades. Jalgpallis, mis põhineb igasugustel suunamuutustel, juhtub seda päris tihti. Kui lisada sekka vastase kontakt või lihtsalt õnnetu libastumine, võibki keha järele anda. Aga! On oluline mõista, et iga selline juhtum ei vii ränga põlvevigastuseni, vaid reaalsuses suudavad mängijad kordi ja kordi panna ristatisideme tõsiselt proovile, ilma et midagi juhtuks. Seal taga on midagi veel.

Nagu juhtlõigus sai öeldud, siis lõplikku vastust – miks lähevad põlved katki – ei andnud teada ei Verhagen ega tule see välja ka käesolevas loos. Küll aga tõi ta välja arvukalt riskifaktoreid, mis võivad mõne põlve purunemist selgitada küll.

Rääkides mängijat ümbritsevast, tõi ta muu hulgas välja

• ilmaolud;
• vastaste või tiimikaaslaste käitumise;
• liigataseme;
• väljaku tüübi ja kvaliteedi;
• treeneri otsused;
• meditsiinilise personali oskused ja kogemused;
• putsavaliku.

Kui aga mõelda sellele, mis tuleb mängija enda seest, võib välja tuua

• keha- (nt puusade) ja sealjuures põlvede ehituse;
• hormonaalse poole;
• geenid;
• kehamassi(indeksi);
• lihaste tugevuse ja jäikuse;
• iseloomu;
• stressitaluvuse.

Neist nopetest nähtub, et riske pole alati võimalik maandada, sest mängija võimuses on vaid osake neist. Jah, ta saab valida väljakule vastavad putsad, ent ta ei saa kontrollida seda, mil moel käitub vastane. Mängija saab tegeleda oma kehakaaluga, kuid ta ei saa sealjuures tõmmata sentimeetreid vähemaks mõnest luust. Ja jällegi, põlvevigastused paraku jätavad enda kanda selle üllatusmomendi, mis võivad rikkuda kuitahes kindla ettevalmistuse.

Kas inimkeha ise määrab mängureegleid?

On moekas kõrvutada mehi ja naisi ja näidata siis näpuga, et ühed on paremad kui teised. Verhageni kinnitusel on see vähemasti ristatisideme vigastustest rääkides tühi töö, sest naised ja mehed on lihtsalt ehitatud erinevalt. Võtke või puusad – naistel on laiemad puusad, mistõttu langeb raskus põlvedele pisut suurema nurga alt (rohkem küljelt, mitte päris otse alla), ning see võib aidata kaasa ristatisideme vigastuse tekkimisele.

Ja see kajastub ka numbrites, mis on kokku saadud eri rõhuasetustega (näiteks liigatase, vigastuse tekkimise tüüp) tehtud uuringute peale. Viimase 20 aasta jooksul avaldatud materjalidest selgub, et keskmiselt tekib ühes 24-liikmelises naiskonnas ühe hooaja jooksul 0,8 põlve ristatisideme vigastust. Võrreldes meestejalgpalliga on seda 2,5 korda rohkem.

See ei tähenda kaugeltki, et meessportlase keha oleks võimekam ja tugevam. Verhagen selgitas, et kui vaadelda üleüldisi andmeid jalgpallis tekkinud vigastuste kohta, siis professionaalsel tasandil võistlevad naised ja mehed lähevad üsna võrdselt katki: umbes neli korda 1000 treeningutunni kohta ja ligi 20 vigastust tekib 1000 võistlustunni pealt. Ning ka see, kui pikaks ajaks jäädakse vigastuste tõttu platsi kõrvale, on üsna sarnane. Ehk siis mehed polegi rauast, nagu võis korraks tunduda, vaid neid painavad teist tüüpi mured.

Üks asi on esitada andmeid isoleeritud keskkonnas, ent teine asi on reaalne elu – ehk kui kiirelt saavad need 1000 tundi täis? Iga natukese aja tagant kurdab keegi mõnest (meeste) tippklubist, et matšide arv on kasvamas üle pea ja see paneb inimkeha ebatervislikult proovile. Näiteks Meistrite liiga ja Hispaania tšempionil Real Madridil oli eelmisel hooajal kokku 55 mängu ning Inglismaa tipul Manchester Cityl tuli osa võtta 59 vastasseisust. Kui mõelda, et paljud tippmängijad osalevad ka koondisejalkas, võib ühte hooaega pressida ühtekokku 60–70 matši!

Säärased numbrid vaatasid osaliselt vastu ka naistejalgpallis, mis sest, et nende tippliigades osaleb vähem tiime, mis omakorda tähendab vähem liigamänge. Näiteks Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal heitleb meistritiitli nimel 12 naiskonda ning Hispaanias 16. Kust need 60 siis kokku tulevad? Lubage tutvustada: Ballon d'Ori võitja Aitana Bonmati, kes kuulub nii FC Barcelona kui Hispaania ridadesse – tema sai peale 44 klubimängu mängimist võtta mõlemal suvel osa suurturniirist, mis kasvatas koondisemängude saldot koguni 24 võrra. Tuleb toonitada, et see oli eriline aasta.

Verhageni sõnul tähendab mängude arvu kasv ka vigastuste arvu suurenemist, sest kordusi on rohkem, ent risk pole suurenenud koormuse tõttu suurem. "Näeme, et kui näiteks 100 mängu peale tekib kaks vigastust, siis 200 kohtumise puhul tabab pallurit neli vigastust. Kui koormuse kasvuga tekiks vigastusi kordades rohkem – näiteks nende nelja asemel kuus –, siis oleks tõesti risk suurem. Seda pole uuringutest siiski välja tulnud, vaid me näeme lineaarset joont mängude hulga ja vigastuste võrdluses," selgitas Verhagen konverentsi järel lisaks. "Kuna ka naistejalgpallis on mängude hulk aga kasvanud, peame jätkama selle graafiku jälgimist. Ent usun, et see joon jääb lineaarseks, ehk lihtsalt mida rohkem on mänge, seda rohkem tekib vigastusi."

Ohu- ja murekohad, mis otsivad tõde taga

See, et naistemäng muutub järjest professionaalsemaks ja lisandunud mängude arvelt nõudlikumaks, ei ole probleem. Seda näitasid ju numbrid. Küll aga ei suuda peamiselt meestejalgpallile keskenduvate klubide rahakotid käia muutustega kaasas ega tagada naismängijatele keskkonda, mis annaks neile piisavalt aega taastuda ja uueks katsumuseks valmistuda. "Ressursid on suur probleem," nõustus Verhagen.

"Me tahame, et mäng oleks professionaalsem – intensiivsus suureneks ja mänge tuleks juurde. Ent siis kasvab näiteks reisimise vajadus ning kulud naistetiimi üleval pidamiseks suurenevad. See on täiesti loogiline osa protsessist. Aga probleem on sealjuures see, et klubi eelarve pole tasakaalus," jätkas UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik. "Kui me vaatame seda meditsiinilist personali, kes töötab koos naistega, siis näeme rohkem kogenematust ja noorust. Meeskonda ümbritsev tiim on see-eest enamasti suurem ja koosneb võimekamatest spetsialistidest. Võib juhtuda, et nad saavad käia naiste mängudel abiks, aga vaid teatud juhtudel. Naised on alati teisel kohal."

Meenutagem, et põlvede purunemisele võib kaasa aidata puudulik meditsiiniline personal, mis omakorda võib tähendada kehvemat ettevalmistust trennideks ja mängudeks. Samuti on riskifaktoritena välja toodud laiemalt vaimne pool (näiteks stress) ja soolised eripärad.

"Kui me mõtleme naistejalgpallile, siis naistele tagatud tingimused ei ole korrelatsioonis mängu arenemisega. Meesmängijad saavad näiteks 20 miljonit eurot aastas, aga päris vähesed naismängijad saavad olla täisprofessionaalid. Suurem osa neist teeb midagi lisaks – kas tööd või kasvatab näiteks last. Aga kuidas on võimalik niimoodi taastuda ja hoida tipptaset? Kui me nõuame professionaalset taset, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et seda suudetaks saja protsendi ja 360 kraadi ulatuses alal hoida," toonitas Verhagen.

Need liinid ei tohiks viia ühte konkreetsesse punkti vaid selleks, et olukorraga leppida ja sõpradena laiali minna. Küll aga jäävad need iseloomustama hetkeseisu: naisjalgpallurid on põlve ristatisideme vigastustele vastuvõtlikumad mitmel põhjusel. Neist osaga annab päris tublisti tööd teha.

Verhagenist inspireeritud lõppsõna

"Minge ja mängige jalgpalli! Jah, põlve ristatisideme vigastusi tuleb ette, ent need on äärmiselt haruldased. Ma ei tea, kes teist võib viga saada, aga ma ütlen südamerahuga, et teil pole vaja mitte midagi karta," toonitas Verhagen nii ettekande alguses kui lõpus.

Sinna vahele jäi seik, kus ta palus ruumisviibijatel hinnata kolme asjaolu tõenäosust: vigastada põlve ristatisidet, võita olümpial medal või saada miljonäriks. Kuigi teine ja kolmas võivad tavalisele inimesele näida peaaegu võimatud, siis reaalsus pani hetkeks ahhetama: koguni üks inimene viiest (kuni 16-st) võib saada miljonäriks (6–22% tõenäosus), olümpiasportlane võib pjedestaalile tõusta 19protsendise tõenäosusega (1/5) ning põlve ristatiside puruneb "kõigest" ühel inimesel 33-st (3%).

Mis eristab neid stsenaariume? Kui me räägime olümpial võidutsemisest või miljoni euro piiri ületamisest, kaasneb sellega kannustav positiivsus – on ju võimalus! Ent risk lõhkuda ära põlve ristatiside süstib meisse hirmu vaatamata sellele, et numbrid toetavad terveks jäämist. "Lihtsalt nautige jalgpalli!" julgustas UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik Evert Verhagen.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.