Kas vihatundest on võimalik vabaneda? (1)

Bert Trautmann oli tippklassi väravavaht, kelle elu jõudis nüüd filmilinale. Foto: goaldentimes.org

Saksamaa ja Inglismaa kinodes jooksis neil päevil üks armastusfilm, mis meie huvi väärib juba ainuüksi põhjusel, et selles on võetud eesmärgiks pihta saada aastakümnete tagustele sündmustele, mille keskmes sõja kantuna Inglismaale sattunud saksa noormees, kes end ühtäkki ühe kuulsa inglise jalgpalliklubi väravasuult leidis.

Saksamaal kannab too film pealkirja "Trautmann", Inglismaal "The Keeper". Tolleks mainitud sõjaks oli Teine maailmasõda, tolleks meheks Bert Trautmann ning klubiks Manchester City.

Trautmannist on kirjutatud mitmeid biograafiaid, ta on olnud inspiratsiooniallikas mitmetele akadeemilistele töödele, kuid isegi need lugejad, kellele Trautmanni nimi esimese hooga suurt midagi ei ütle, võivad juba ainuüksi siin kirja pandud sissejuhatuse põhjal üsna julgelt eeldada, et pingeväli, milles Trautmann elas, on mängufilmi näol küllap ka kunstilist mõtestamist väärt.

Armastus, sõda, inglased, sakslased, jalgpall – kas on üldse mõeldav, et selline keskkond elektrit ei põhjustaks!

REKLAAM

Püüame alljärgnevalt oma eesmärgid püstitada sarnaselt linateosele. Uurime esmalt, millised peavad olema tingimused sellise pingevälja tekkeks ning milline võiks olla ühe inimese roll selles. Sealt edasi minnes püüame aga jalgpalli perspektiivis hoides juba iseseisvalt mõelda, kui suurt osa on ühiskond valmis ühele inimesele omistama ning millised võiksid olla need argumendid, millele seda tehes toetuda.

Teeme nende küsimusteni jõudmiseks sissejuhatuseks lühikokkuvõtte filmi sündmustikust ning püüame jälgida, et need ka Trautmanni reaalse eluga haakuksid. Olgu selleks abiks võetud Wikipedia, mõned nopped kogumiteostest ja siit-sealt üles korjatud intervjuukatked.

Filmi sündmustik saab alguse 1944. aasta Saksamaal, Hollandi piiri äärses Kleve nimelise linna lähistel metsas, kus Trautmann (saksa näitleja David Krossi kehastatuna) Saksa armee sõdurina liitlasvägede rünnaku järel vahistatakse ning sõjavangina Põhja-Inglismaa Lancashire'i krahvkonna sõjavangide töölaagrisse deporteeritakse. Sinna jäi ta kuni 1948. aastani. Tolles laagris jäi vangidel töö kõrvalt aega ka pallitogimiseks ning nonde mängude ajal väravas seisnud Trautmann jäi silma kohaliku St. Helens Towni meeskonna asjaajajale, kes laagri juhtkonda veenda suutes Trautmanni oma meeskonda tõi.

St. Helensi eest mängimine on Trautmannile oluline kolmel põhjusel. Esiteks vabastab see ta sammhaaval sunnitööst, teiseks jääb ta silma Manchester Cityle ning kolmandaks, ta jääb silma ka St. Helensi klubi sekretäri tütrele. Tollest naisest, Margaret Friarist (šoti näitlejanna Freya Mavor), saab 1950. aastal Trautmanni abikaasa ning nende kahe inimese suhtele filmi sündmustik rajatud ongi.

Ent too suhe, täidetuna vastastikusest armastusest, ei saa tekkida ja areneda vabastatuna pingetest, mille lisab Trautmanni minevik. Enamgi veel, et Trautmanni näol on tegemist avaliku elu tegelasega, lisab tollesse suhtesse pingeid ka avalikkuse ehk briti ühiskonna arvamus taolisest minevikust. Sellisena väljamängitult pudeneb film neil päevil väga viljakale pinnasele.

Tänases elektrit täis poliitilis-sotsiaalses atmosfääris on taaskord paljudel juhul osutatud ammusele tõele, kuidas üksikisikutel, aga ka kooslusele pretendeerivatel suurematel inimrühmadel, on omane tõmbuda omaenda usaldus- ja vastutusruumi, jätta see ruum avatuks vaid niivõrd, et selles ruumis tekkivad hoiakud ja väärtushinnangud häälekalt ruumist välja jõukas, ent sõnumite vastupidisele liikumissuunale jääb toosama ruum suletuks.

Filmi plakatilt ei puudu kelmikad pilgud ega jalgpall. Foto: fanclub.dfb.de

Taoliste poolavatud ruumide omavahelist suhtlemist reguleerivad küll aja jooksul kujunenud üldised seadused, mida küll noodsamad eri väärtushinnanguid kandvad ruumid endale sobivamaks sõnastada püüavad, kuid ometi pole noil seadustel jõudu tõsta eri ruumide omavahelise infovahetuse kvaliteeti ning seda küllap peamiselt seetõttu, et seadused on eitava ehk keelava sisuga. Seadus, hetkel, mil seda seadusena tajutakse, nõuab enda järgimist, mis aga eeldab järgijalt iseenda harjumuste ümberkujundamist ning võimalik, et sellest sünnib ka vastuollu minek omaenda soovide ja unistustega.

Et ühist arusaama väärtushoiakutes suurendada, selleks ei pea mitte niivõrd kinni pidama ettekirjutatud seadustest, kuivõrd suurenema peab jagatud arusaam ettekirjutamata normist; see omakorda muudab seaduse nähtamatuks ning selle keelav iseloom hajub. Nagu hetke pärast näeme, päästab taoline nihe üldmoraalis ka Trautmanni karjääri.

Tuleb aga juhtida tähelepanu, et sellistele ruumidele, sellistena nagu neid siin kirjeldatud sai, reaalselt osutada on omajagu keeruline ning seda seetõttu, et sellisel juhul tuleks see täita juba reaalsete inimestega. Ent sellisel juhul satume kimbatusse, peaaegu lahendamatusse olukorda, kuna ilmneb, et üks ja seesama inimene võib samaaegselt kuuluda mitmesse ruumi, ja isegi nondesse, mis teineteisega kõige otsesemas konfliktis.

Just selliste konflikte visualiseerimine muudab ka kõnealuse jalgpallifilmi väärtuslikuks ning sellistes tingimustes kipub filmis peaosalisena kujutatud Trautmanni varjust veelgi olulisema karakterina esile kerkima hoopis tema naine Margaret. Seda põhjusel, et just tema on see, kel nois pingetes veidi suurem vabadus ise reaalseid valikuid teha. Aga vabadus tähendab ka vastutust.

Trautmanni tegevusvabadus seevastu on äärmuseni piiratud. Minevikku muuta tal võimalik pole. Jah, ta kuulus poisikesena Hitlerjugendisse; jah, ta on Raudristi kavaler. Samuti on tal võimatu võtta vastutust tegude eest, mille eest ta vastutada ei saa. "Eks minagi oleks parema meelega sinuga tantsimas käinud, kui lahinguväljal seisnud," ütleb Trautmann naisele.

Lubades mitte väga kaugele libiseda meie valitud teemalt, tuleb möönda, et moodsa sõja suuremaid vastuolusid seisneb asjaolus, et tolle tagajärgede eest peavad võtma füüsilise ja moraalse vastutuse inimesed, kes enamikel juhtudel sõja käivitamisse isegi kõige vähemal määral kaasatud pole.

Kohustuslikus korras peab aga sõjas aktiivselt osalema ka selleks minimaalse väljaõppe, valmisoleku ja arusaama saanud tsiviilelanikkond, kelle võib sellistesse operatsioonidesse vabatahtlikult osalema meelitada erinevaid mehhanisme kasutades (noorteühingud, propaganda), kuid selliste mehhanismide töövõime tugineb peamisele adressaadi mitteteadmistel. "Aga kas meil oli valikut ..." ütleb Trautmann.

Sakslane ja inglane. Trautmann ja Margaret näitlejate esituses. Foto: dw.de

Tagantjärele ei aitaks teda ka vabandamine, sest seda ei oota temalt mitte keegi.

Margaret karakterina tõuseb esiplaanile just seetõttu, et Trautmanni psühholoogiline mina, too, keda briti ühiskond tervik-minana esile tirib, asub minevikus; Margareti-mina aga olevikus. Ent temagi iseotsustamine on piiratud.

Kuigi tutvuse alguses karjub ta isa peale, sest viimane lasi sakslase (!) üle oma kodu lävepaku, siis armastustundel pole kombeks hoolida vanusest, soost ega nahavärvist, rääkimata juba palju abstraktsemast kategooriast nagu rahvus seda on. Tüdruk armub ning seisab nüüd oma suure probleemiga üksi – ta peab tõrjuma oma sõbranna, oma endise noormehe, kogu rahva süüdistusi. Tema selgitustele jäävad nood ruumid kurdiks. Kohtuvasar on juba langenud. Trautmannis kui sakslases kehastus kõik see, mida britid kartsid ja vihkasid.

Veelgi vähem lahenesid aga ühe briti südame võitmisega Trautmanni probleemid ning seda põhjusel, et Margaretis ei kehastunud see institutsioon, kes suutnuks üldist viha vähendada.
Eelpool sai öeldud, et jagatud väärtushoiakute suurendamiseks peab suurenema ettekirjutamata norm, nõutav on nihe üldmoraalis ning sellisele nihkele saab tõuke anda vaid selline institutsioon, kellel selleks konkreetsel ajahetkel kõige enam moraalset õigust ning kellele vastuvaidlemine omakorda läheks vastuollu kehtiva moraaliga. Trautmanni õnneks hoidis selliseks institutsiooniks kehastunud isik tema poole.

Selleks oli Manchesteri juudi kogukonna esimees Alexander Altmann ning Teise maailmasõja järgses õhustikus näib see ka igati loogiline, et pingete hajutamise edukas initsiatiiv sai esmajoones lähtuda just sellisest kultuuriruumist. Ajalehtedele saadetud pöördumises kutsus Altmann inimesi mitte olema rumalad: "Kuidas te saate sõja ajal juhtunud asjad ühe inimese kaela veeretada," küsib ta, ja lisab: "Anname talle võimaluse näidata, kui hea ta sportlasena on."

Selgus, et ta oli väga hea. Trautmann kaitses Manchester City värve vahemikus 1949-1964; võitis 1956. aastal Inglise karika ning valiti samal aastal esimese välismaalasena Inglismaa parimaks mängijaks. Ja olgu ka mainitud, et suur osa Trautmanni käsitlustest algavad viitega faktile, millele meie siin pole veel osutanudki. Nimelt, tolles 1956. aasta karikafinaalis mängis ta viimased 17 minutit murtud kaelalülidega.

Saksa kangelane. Surm ei olnud kaugel, teatab The Sun 9. mail 1956. Esikaanel hetk, mil Trautmann kaelalülid murrab. Foto: The Sun

Ent kõikide nende sportlike saavutusteni jõudmine muutub kaheldavaks, kui City-karjääri algul poleks talle toetust avaldanud hääl, mille suhtes ühiskond ei tohtinud kurdiks jääda.

Kuna meie hoiame silmapiiril jalgpalliruumis toimivaid inimsuhteid, siis kõnealuse filmi tõstatatud probleemid on väärtuslikud seetõttu, et sarnaselt kirjeldatavatena kohtame neid päevast päeva ka täna. Selleks ei pea ette võtma eraldi otsirännakut, et iga päev komistada otsa jalgpalliuudistele, mis räägivad sellest, kuidas kellegi pahameele ajendiks oli rahvus, seksuaalkalduvus, nahavärv; ehk siis kategooriad, mida ükski inimene üldjuhul ise valida ei saa.

Siinkohal väärib muidugi eraldi osutamist, et taolised episoodid ilmnevad ajal, mil neist paljude kampaaniate korras vabaneda püütakse ning just sellises atmosfääris tõstatub veelgi teravamalt küsimus, kuivõrd edukad vihast vabanemise taotlused üldse olla saavad.

Ennist sai öeldud, et Trautmanni psühholoogiline mina asub minevikus ning oleviku-Trautmannil poleks justkui vahendeid üldise viha vähendamiseks. Sellele võiks ju vastata, et Trautmanni võimaluseks pingete vähendamiseks oleks omaenda mina pingekoldest eemaldamine – ehk siis lahkumine Inglismaalt. Ent kas Trautmanni lahkumisega oleks kadunud ka viha või oleks see viha leidnud uue objekti?

Siinkohal tahakski viimasena osutada ühele tähelepanekule, millel on omajagu suutlikkust selgitada, miks viha jalgpalliruumist kadunud pole ning miks erinevad seadused ja kampaaniad sedavõrd jõuetuks osutunud on.

Nimelt on kultuuriloolasel Juri Lotmanil välja töötatud põnev analüüs hirmust, kus ta arutab, et kõigepealt on hirm, mis seejärel mõnes kartuses väljendub: hirm dikteerib kujutluse vaenlasest, ütleb ta. Seda aluseks võttes saaks näiteks edasi mõelda foobiate ravi tõhususest, sest vabaneda võib küll konkreetsest foobiast, ent mitte hirmust. See aga tähendab, et vabanenud hirm võtab mõne muu foobia kuju. Nagu ütleb Lotman: hirm otsib kehastust.

Kui nüüd kõnealuses teoorias asendada hirmu mõiste vihaga, siis võime leida ühe selgituse ka tänastele ilmingutele ühiskonnas. Viha on inimeses olemuslik ning see lihtsalt väljendub milleski konkreetses. Kui viha ühest kehastusest vabastada, hakkab ta kohe otsima uut. Seega peaks justkui tõdema, et igast ühiskonnast, meil mudelina jalgpallistaadioniks vähendatuna, võib igal ajal leida oma Trautmanni.

The Guardiani klipp Trautmanni heroilisest mängust karikafinaalis.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (1)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

LEVADIA LOOD
MEISTRITE LIIGA
1,2 miljonit on Kaljul taskus. Mis peaks juhtuma, et summa 14 miljoni võrra paisuks?
HOLLANDLANE ON KOHAL
Kindel: Juventus napsab Ajaxi imemehe endale
REKLAAM
Usaldamatuse erinevatest väljendusvormidest
MUSTA MÕTISKLUSED
NÄDALA KÕIGE OLULISEM
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
19
16
1
2
58:14
49
2.
Tallinna FCI Levadia
19
14
2
3
61:15
44
3.
Paide Linnameeskond
19
12
3
4
43:15
39
4.
Nõmme Kalju FC
19
11
6
2
33:16
39
5.
JK Narva Trans
19
4
8
7
24:24
20
6.
Tartu JK Tammeka
19
5
4
10
25:33
19
7.
FC Kuressaare
19
4
5
10
12:40
17
8.
Viljandi JK Tulevik
19
4
3
12
17:37
15
9.
JK Tallinna Kalev
19
3
3
13
14:48
12
10.
Maardu Linnameeskond
19
3
3
13
15:60
12
REKLAAM
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

https://www.zone.ee/
PREMIUM LIIGA SUVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
49
Tallinna FCI Levadia
44
Paide Linnameeskond
39
Nõmme Kalju FC
39
JK Narva Trans
20
Tartu JK Tammeka
19
FC Kuressaare
17
Viljandi JK Tulevik
15
JK Tallinna Kalev
12
Maardu Linnameeskond
12
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK