Kasper Elissaar: Tsitaat "Mina otsustan mänge, mina!" võiks jääda ikkagi mängijatele (26)
Pealkirjas öeldud kuulsad sõnad ütles mäletatavasti Joel Lindpere FC Flora pingi suunas, kui oli 2015. aastal karikavõistluste poolfinaalis Kalju eest andnud oma antud matši teise väravasöödu, mis nõmmekatele 2:1 võidu tõi. Tänavu on mitmes Premium liiga mängus asja ära otsustanud aga hoopis kohtunikud.
Kohtunike töö on kindlasti väga keeruline ja mu eesmärk ei ole neile lihtsalt niisama puid alla laduda, kuid tuleb tunnistada, et seni on nad veidi põlenud. Juri Frischeri brigaad lasi reedel läbi täiesti uskumatu kala, kui Artur Valikajev sulaselge sukeldumisega Nõmme Kaljule penalti teenis, mis neil lõpuks Infonetti 3:2 võita aitas.
On täielik müstika, kuidas sellisest olukorrast saab penalti anda. No vaadake!
Otseselt mängu tulemust mõjutas ka Kristo Külljastineni otsus kolmandas voorus, kui Peeter Klein Sillamäe vastu kolmandal üleminutil omale palli käega ette mängis ning Kaljule ülitähtsa 2:1 värava tõi.
Mis mind kirjutama ajendas, oli aga eelkõige laupäeval Paides toimunu. Ma toon siinkohal välja eelmise aasta maailma parima kohtuniku Mark Clattenburgi sõnad, mis ta lausus Õhtulehele antud intervjuus: "Tehnoloogia areng ja tippjalgpallile pööratav (meedia) tähelepanu on asetanud tippkohtunikud varasemast oluliselt suurema surve alla, mis nõuab ka teistsuguseid oskusi. Hea kohtunik pole tänapäeval inimene, kes oskab õigesti fikseerida, kas penalti oli või mitte, vaid nõutavate oskuste pakett on palju mitmekesisem – mängijate ohjamine, kehakeel, kriitika arvestamine ja vaimne valmistumine on kõik ülimalt vajalikud."
Ja kõigest sellest viimasest jäi Siim Rinkenil tugevalt vajaka. Jah, see penalti, kust probleemid algasid, oli raamatu järgi õige. Vapruse kaitsja Magnus Villota käsi käis hetkeks Tristan Koskori särgi küljes. Jah, Martin Vunk ähvardas kohtuniku maha lüüa ja see tõepoolest on punane kaart, kuid hea kohtunik ei tohiks iialgi lasta mängul käest ära minna.
Mis ajab mängu käest ära? Eelkõige imelikud otsused. Veelgi enam puudulik selgitustöö ja suhtlemine selle juures. Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike koolitusjuht Hannes Kaasik rääkis hooaja eel siinsetele tippkohtunikele korraldatud seminarist: "Seminari eesmärk on ühtlustada reeglite tõlgendamist, et meie kohtunikud hoiaksid sarnast liini. Anname selged suunised sarnastele olukordadele, mis eelmisel hooajal kohtunike poolt erinevalt lahendati."
Ühest küljest on jäänud justkui mulje, et taotlus läheb üha enam sinna poole, et kohtunik ei sekkuks iga pisiasja pärast mängu. Ikkagi mehiste meeste mäng, keha võib kergelt anda, iga riivamise pärast pole vaja vilet törtsutada. Teisalt oleme senise viie vooruga näinud, et karistusalas on konkreetselt iga vastasmängija puutumine juba viga ja penalti. Kas see siis ongi see reeglite ühtlustatud tõlgendamine ehk karistusalas ükskõik missugune kontakt on kohe penalti?
Teise nurga alt nägime näiteks teises voorus seda, kuidas on lubatud vastasmängija kaelast haaramine ja kägistamine.
Kui niimoodi mängust mängust vile varieerub ja tõesti antaksegi penalteid valikajevitele ja koskoritele, ongi tulemus see, et emotsionaalsel sportlasel sõidab katus ära ja parimal juhul suudab ta end nii palju talitseda, et kohtunikku vähemalt tõukama ei lähe.
Loodan, et nende viimaste intsidentide valguses ei lähe kohtunikud seda teed, et asuvad oma tegevusi õigustama stiilis "aga reeglid ju ütlevad nii", vaid vaadakse olukorrale kainelt ja püütakse ka üheskoos selgeks teha, mida taotletakse. Kui karistusalas on iga puude viga, siis peaks sama kehtima ka mujal väljakul. Samas kui asi oleks nii, siis mis jääks järgi jalgpallist?
Kui oled tippkohtunik, kasvõi Eesti tasemel, pead suutma mängu ohjata. Senise hooaja statistika tõestab, et ka mängijad ei saa päris täpselt aru, mida kohtunikud lubavad ja mida mitte. 25 Premium liiga mänguga oleme näinud ainult ühte, kus ei välkunud kordagi kollane kaart. Kolmel korral on antud 8 kollast ja on olemas ka mängud 9 ja 10 hoiatuskaardiga. Kokku on antud 109 kollast, keskmiselt 4,36 mängu kohta. Lisaks oleme näinud 10 eemaldamist ja 13 penaltit.
Võib-olla EJL-i peakohtunik Uno Tutk saab öelda, et kõik on 100 protsenti õigesti antud, aga sellisel juhul tuleks lihtsalt korra veel klubide ja mängijatega maha istuda ja uuesti üle rääkida, mida võib Premium liigas väljakul teha ja mida mitte. Ja samuti mida võib öelda ja mida mitte. Sest nagu eelmisest hooajast teame, siis "Kuradi pede!" võib kohtunikule täitsa vabalt öelda, võib ka pimedatesse kohtadesse saata. Peaasi, et ei ähvarda ...
Andkem mängude otsustusõigus ikkagi tagasi mängijatele. Nemad on staarid! Paraku nii see juba on, et parim kohtunik on see, keda väljakul tähelegi ei pane, sest vilemehe ülesanne on lihtsalt mängu teenidada ja lasta palluritel esineda nii hästi, kui nad suudavad. Las nad siis otsustavad neid heitluseid Joel Lindpere kombel!
Tänud.
Mis see autori taotlus on, et mängudes enam kaarte ei jagataks? Lisaks sellele, et jalgpall on väga võitluslik ja emotsionaalne mäng, on tegemist ka üsna taktikalise spordiga (mida tase kõrgem, seda enam). Tasuks vaadata, et kui palju on prof.tasemel (antud juhul PL-s) vigu, mis on teadlikud ja mille puhul ei ole vea teinud mängija jaoks kollane kaart ebameeldiv üllatus (või vähemalt ei tohiks olla). Julgen väita, et pelgalt kollaste kaartide statistika ei toeta mitte kuidagi püstitatud hüpoteesi ("mängijad ei mõista mida nad tohivad teha ja mida mitte"?).
Paide-Pärnu mängus kannatas mu meelest lihtsalt mängu nö manageerimise pool, suured otsuses olid iseeneset õiged ja et see mäng selliseks läks, on halb. Miks keegi ei kiida 1. abikohtuniku otsust, kes luges Pärnu värava ära, kui pall käis üle joone, kuid tuli tagasi välja? Kindlasti polnud tegemist lihtsa otsusega kohtuniku jaoks, väravajoone tehnoloogiat siin mail vist nkn kunagi ei nähta. Video annab alust arvata, et üle ta käis ja vupsas kohe välja. Natu präänikut võiks ka neile selle julma piitsutamise käigus anda.
Tänan Kasperit selle mõistliku kirjutise ja videode väljatoomise eest!
Samas Valikajev lasi korraks pikali, kas nüüd väsimusest või soovist kedrit kergitada, oli nali kuubis. Mehe enda ilme sealjuures.
Kumb on siin põhjus ja kumb tagajärg - kas Valikajevi "kalastamine" - või kohtuniku eksimus? Loogika põhialustega on mõnel ajakirjanikul tõsiselt kehvasti.
Normaalne oleks Valikajevit sellise käitumise eest karistada mängukeelu või rahatrahviga.
Valikajev - seekord vedas. Järgmine kord saab loodetavasti ise kollase.
Vunk - kui see nii oli, siis loll käik. Võiks ju kogemust juba natuke rohkem olla.
Mängijad otsustagu mänge mängides mitte kohtunikke ümber rääkides.
Mul kahju, et kohtunikest on saanud sarnaselt katoliku kiriku preestritele puutumatu rass, kellel puudub igasugune kohustus/vastutus oma tegevusi kommenteerida. Ettepanekuna käin välja mõtte, et kohtunike protokollid võiksid olla avalikud ja seal nad siis kommenteeriksid oma otsuseid. Kõik teevad vigu, k.a. kohtunikud. Aga õpitakse vigadest, mida tunnistatakse. See aitab ka inimestel neid mõista.
Alguse juurde tagasi. Tohver tegi Tuleviku-Tammeka mängus mõned vead, millest (penalti mitte andmine) oli oluline. Muu oli ok, võtis riski jõulisele mängule, suutis ikkagi mängu hoida korras (vt kaartide arvu võrreldes mänguga). Olles Tuleviku fänn, jäi see ükse andmata penalti kripeldama. Aga oleks ise pma võimalused ära löönud, oleks pilt teine olnud ...
Artikli autorile tänud, hea käsitlus.
Point oli paremas kommunikeerimises, mitte kohtunikepoolsetes vigades. Ja reeglite ühtlustamises. Paned teemast mööda veidi.
Mis puutub kellelegi eeliste andmist, siis lööge Premium liiga ajalugu lahti ja juhtumeid on igasuguseid erinevate klubide kasuks ja kahjuks.
Kokkuvõttes palju kisa ei millestki. Oleks videokordused kasutusel poleks ka probleeme.