Kiuslikku hüppeliigest trotsiv Raudmees Kallaste: vanus on juba selline, et kui rooste sisse tuleb, siis kergelt välja ei saa (1)
Äärekaitsja Ken Kallaste kandis aastaid Raudmehe tiitlit, sest vigastused ei kimbutanud teda üldse või paranes ta neist ülikiirelt. Viimased aastad Floras on olnud mõnevõrra teistsugused, kaasa arvatud tänavune, mil Kallaste on saanud platsil käia vaid viies kohtumises. Ent nüüd on tema hüppeliiges taas seisus, mis lubab tasapisi hakata vormi koguma.
Märtsikuise Superkarikafinaali järel jõudis Kallaste kaasa teha vaid kahes esimeses liigamängus. Siis tuli sisse pikk paus, mis ulatus augustini. Uuesti pääses ta platsile 4. augusti liigakohtumises Kuressaarega, seal kogutud paarikümnele mänguminutile lisandus eelmisel nädalal Rumeenias Constanta Faruli vastu veel viis minutit.
Kallaste hüppeliigest on lõigatud - probleeme põhjustas plantaarfastsiit ehk lahtiseletatuna tallaaluse sidekirme põletik, mis tekitab luukasvu. Taastumine ei ole läinud aga loodetud moel. "Suure varba kinnituse juurde tekkis esmalt põletik, sain sinna süstid. Koondisepausil puhkasin, tulin tagasi, aga siis paraku plantaarfastsiit rebenes. Jätsin paar trenni vahele, sain juba natuke joosta ja sörkida nii, et ainult natuke tegi valu. Aga siis läks teine kõõlus veel. Võtsime aja maha. Sellest saab nüüd varsti kaks kuud täis. Peaks enam-vähem korras olema," kirjeldab Kallaste.
Natuke segab vigastus tema tegemisi siiski endiselt. "Päris sajaprotsendiliselt kõike teha ei saa. Aga nii palju ikka, et mängida saab!" Selle kinnituseks edutass Flora peatreener Jürgen Henn ta ka eurosarja kordusmängus Faruli vastu astuvasse algkoosseisu.
Tagasitulek kulgeb siiski tasa ja targu. "Noh, sellest olen tegelikult ikka päris kaugel, et täiesti tagasi olla. Praegu on veel selline ... ütleme, et kokkulapitud tunne. Eks jooksvalt vaatame treeneriga, kuidas koormusi tõsta. Tuleb mäng korraga võtta, mitte üle teha. Praegu on esimene eesmärk tagasi terveks saada, siis saab mängu nautida."
Probleemi algallikaks on 2020. aasta euromäng Suduvaga, mille järel Kallaste pidi esmakordselt tükiks ajaks väljakult eemale jääma. Ent kuna tegu on ühe ja sama vigastusega, ei võta pikalt traumavaba elu nautinud Kallaste asja liiga tõsiselt, kuigi ... "Eks vanus on ka juba selline, et kui korra juba rooste sisse tuleb, siis seda niisama kergelt enam välja ei saa," muigab augusti viimasel päeval 35. sünnipäeva tähistav kaitsja.
Kõrvalt kaaslaste tegemisi vaadata on alati keeruline, seda enam Kallaste tüüpi mängijal, keda võib tihti näha kaaslasi pingilt või tribüüniltki häälekalt õpetamas, kui vajadus tekib. "Alguses oli plaan teada - et pärast operatsiooni ei tohiks väga pikalt minna. Aga tekkisid uued probleemid, asi venis ja venis. Vahepeal oli väike mõõnaperiood, siis kripeldas eriti. Nüüd olen vaikselt tagasi tulemas," kirjeldab ta.
"Kui kehvemapoolselt läheb, siis tekib ikka tahtmine väljakule minna ja aidata. Aga meeskonnale otseselt midagi ette heita ei saa. Oleme vigastustega kimpus olnud küll, aga oleme tiitlikonkurentsis. Sellest ajast kui ma Florasse tulin, pole me väga palju liigas just kaotanud. Ju see on siis harjumatu, kui me mitu mängu järjest ei võida. Aga oleme tiimi sees oma jutud ära rääkinud, teame oma eesmärke ja sedagi, mida tegema peame, et need täita. Meeskond on üldplaanis tagasi positiivse ree peal," kinnitab Kallaste.
