Klubijalgpalli fänlus: eestlaslik kannatuste nautimine või hoopis abielu? (4)
Jalgpalli MM on täies hoos, mis tähendab seda, et tippliigad on kõik talveunes. Mina paadunud klubivuti fännina igatsen neid morjendavaid nädalavahetusi, kui Manchester United koperdab jälle Inglismaa kõrgliiga alumise poole satside otsa. Selle igatsustunde najal taipasin end küsimas: miks tekib jalkafännidel välisklubidega tugev (või mitte) emotsionaalne side, kuigi geograafia seda ei soosi.
Nagu kaks rida kõrgemal mainisin, siis minu süda kuulub Manchester Unitedile. Oma viimase kümne aasta kannatustes saan süüdistada kolme faktorit: minu Unitedi-fännist naabripoissi, mängukonsooli Playstation 2 ja videomängu FIFA 07. Nende kolme olemasolu treis toona viieaastase Marko Punaste Kuradite tulihingeliseks toetajaks. Samuti aitas sellele kaasa 2008. aasta Meistrite liiga triumf. 15 aastat hiljem pole asjaolud muutunud.
Sisuliselt iga Unitedi kaotuse või mannetu viigi järel vilksatab mu kõrvade vahelt läbi mõte "Miks ma olen Unitedi fänn?" Viimasel üheksal aastal olen selle üle korduvalt juurelnud, aga täpset vastust pole leidnud. Täna, kümnenda detsembri külmal hommikul, jõudsin vist vastuseni – küllap on see seotud minu eestlaslike geenidega, mis sunnivad mind kannatamist nautima.
Nimelt usun, et Man Utd elab minu südames just seetõttu, et lõviosa minu teadlikust elust on nad olnud viletsad. Seda uskumust toetab ka fakt, et lõpetasin 2020. aastal pideva NBA jälgimise, kui minu sealne lemmikpunt Los Angeles Lakers krooniti meistriks.
On this day four years ago, Wayne Rooney became #mufc all-time top scorer with 250 goals 👏 pic.twitter.com/X595j7iWNP — The United Stand (@UnitedStandMUFC) January 21, 2021
Kuigi geeniteadlane ma ilmselgelt pole, siis loogika ütleb, et tulihingelise fänluse taga seisavad just need samad eestlaslikud geenid. Miks ma muidu olin universumi peale pahane, aga lojaalsust ega armastust ei kaotanud, kui United sai augusti alguses ketukaid Brighton & Hove'ilt ja Brentfordilt? Või kui minevikku minna, siis miks valasin pisaraid, kui United mängis 2017. aastal 1:1 viiki Stoke Cityga? Kusjuures Wayne Rooney lõi tolles mängus oma 250. Unitedi-värava ning tõusis sellega klubi kõigi aegade parimaks väravakütiks. Otsige see purakas Youtube'ist üles, te ei kahetse.
Samas võib minu Unitedi fänlust võrrelda ka abieluga. Kuigi jah, seda võrdlust teen kõigest hüpoteetilisel tasandil – abieluranda ma sõudnud pole ... Vähemasti veel mitte, kui United kõrvale jätta. Aga abielu töötab ju sama moodi, et partnerid on teineteisele truud nii heas kui halvas. Klubi pole küll elusolend, aga nende toetamine käib enamasti sama printsiibi järgi, vähemalt ühe osapoole vaatevinklist.
Kui minu side Manchester Unitediga on niivõrd tugev olnud kaotuste ja kannatuste ning mitteametliku abielu pärast, siis kuidas on lood teiste vutifännidega? Küsisin Soccernet.ee toimetuse liikmetelt, kuidas nemad oma lemmikuteni jõudsid ning miks nad jätkuvalt neid toetavad. Vastuste leidmiseks esitasin neile viis küsimust:
- Millal hakkasid jälgima Euroopa klubijalgpalli?
- Mis on su lemmik jalgpalliklubi?
- Kuidas tekkis side oma lemmikklubiga?
- Miks sa toetad just seda klubi? Mis hoiab sind tema külge naelutatuna ka siis, kui tulemused ei ole parimad?
- Kui palju mõjutavad klubi esitused su igapäevaelu?
Kasper Elissaar – Real Madrid
"Välisklubidest on mulle lapsest saati meeldinud Real Madrid. Põhjus väga praktiline: nad jäid oma valgete särkidega mulle lihtsalt silma, kui kodus telerist Meistrite liiga mängis. Muidugi nad olid ka ütlemata osavad, mis tekitas vaimustust. Ja kui päris Ronaldo 2002. aasta MM-i järel Madridi siirdus, siis see ainult kinnistas seda sümpaatiat. Ronaldo oli tollel turniiril fenomenaalne ja võlus mind täielikult.
Sealt alates hakkasin neid põhjalikumalt jälgima, kuigi esialgu piirdus see telest nähtud Meistrite liiga ja veebist loetud mängu-ülevaadetega. 2006. aastal leidsin stabiilselt töötavad hiinakeelsed netistriimid, mis lubasid juba iganädalaselt kõiki liigamänge vaadata. Ja nii see ongi läinud.
Tänase päevani on mul märkmikus kõikide matšide ajad kirjas ning kui vähegi võimalik, siis alati vaatan. Vahel ka tagantjärgi, kui on õnnestunud tulemuse nägemist vältida. Eks see on tore hobi ja lõpuks pakub seda, mida vutt ikka: emotsioone.
Aga viimase aastaga olen teinud ka ühe avastuse: kui tuleb töö tõttu mängu vaadata, näiteks kommenteerida, siis ma ei suuda seda fännina nautida, vaid avaldub mingisugune professionaalne kretinism ja tundemaailm lülitub välja, keskendun puhtalt tööalasele sooritusele. Teisisõnu kui RB Leipzig võidab Real Madridi, siis kommentaatoriboksis olen rõõmus, samal ajal kui kodus vaadates oleksin kurb.
Kui ajaratast tagasi kerida, siis eks ma olin nullindate alguses jalgpallihuvilise poisina muidugi Hispaania gigandi jaoks lihtne saak. Kuna olen pärit Hiiumaalt väikesest kohast, siis kohalik tippjalgpall jäi minust väga kaugele. Meistrite liiga oli teleri abil kättesaadavam. Aga parim asi maailmas on mõistagi ikkagi oma kodu juures pakutav vutt. Seega Real Madrid Real Madridiks, tugevaim seos on mul FC Hiiumaaga, mis on päris ja oma."
Jonas Grauberg – Müncheni Bayern
"Ma isegi ei mäleta täpselt, millal ma Euroopa klubijalgpalli jälgima hakkasin, aga esimesed mälestused on seotud Meistrite liigaga. Kui ma veel koolis käisin, siis vaatasin ülekandeid Kalev Kruusi pärast. Kogu see meelelahutus, mida nad Toomas Varaga suutsid ja siiani suudavad pakkuda on tõenäoliselt see, mis mind ülekannete juurde tõi ja pani klubijalgpalli jälgima ka neist väljaspool.
Kuna koolis õppisin saksa keelt, siis kuidagi hakkas ka Saksa vutt rohkem külge. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin just Müncheni Bayernit jälgima, sest nende stiil meeldis mulle. Samuti olid sümpaatsed ka mängijad, nagu näiteks Thomas Müller, Miroslav Klose, Bastian Schweinsteiger, Philipp Lahm, Claudio Pizzarro, Mario Gomez, Arien Robben ja teised.
Ma pole kunagi jõudnud selle üle mõelda, et miks just Bayern mu lemmikklubi on. Miks mitte näiteks Schalke või Bremeni Werder? Kurat seda teab, lihtsalt on nii. Elus on erinevate asjadega nii, et on olemas seletamatu x-faktor ja vahel ei peagi kõike välja uurima.
Jalgpall on minu jaoks meelelahutus. Võime vaielda, et meelelahutus peaks alati tooma positiivse tunde ja meeleolu, aga jalgpalliväljakul saadud kaotused ei ole maailmalõpp. Vahel on ka teatris draamatükk, mis tekitab inimeses vastakaid tundeid. Sama on ka mängudega, kus sinu lemmikklubi ei näita parimat mängu ega saavuta parimat tulemust. Kui ühe klubi käekäik tekitab sinus erinevaid emotsioone, siis järelikult vääribki ta jälgimist. Mul täiesti ükskõik, kas Barcelona võidab Real Madridi või mitte. See ei tekita minus selliseid tundeid. Bayerni mängud aga tekitavad.
Ma olen nüüd kõige halvem jalgpallifänn üldse, sest Bayerni esitused mu igapäevaelu ei mõjuta – elus on jalgpallist olulisemaid asju. Eks ma ikka püüan ülekandeid vaadata ja see ajab unerežiimi sassi ning kui Saksamaale satun, siis tahan ikka Bayerni mänge vaadata.
Tulemuste puhul on lihtne – kui on positiivne tulemus, siis lisab see head emotsiooni. Kui tulemus on negatiivne ja mu tuju läheb reaalselt sellepärast ära, siis umbes viie minuti jooksul saan aru, et mu elu on vist tõesti väga hea, kui lasen Bayerni kaotusel oma päeva rikkuda."
Laura Jaansen – Müncheni Bayern
"Euroopa klubijalgpalli hakkasin vaatama umbes 2010-2011 tuuris, kui minu maailmas oli Real Madrid parim sats üldse. Põhirõhk siis Mesut Özilil, Cristiano Ronaldol ja Sergio Ramosel. Aga ega mul pole kordagi sellist tugevat perioodi polnud, kus ma kedagi oleks fännanud ja sellest tulenevalt mänge oluliselt jälginud. Näiteks hooajal 2018-19 hakkasin nalja pärast Nürnbergi jälgima (tervitused siinkohal Rasmus Voolaidile), aga see ei kestnud kaua, sest nad olid päris nigelad ja kukkusid Bundesligast kohe välja ka. Hanno Behrens jäi sellele vaatamata südamesse.
Side Bayerniga tuli kuidagi loogiliselt. Kuna ma võtsin 2010. aastal südameasjaks Saksamaa fännamise, siis ajaga liikusin Bayerni peale. Tagantjärele olen mõelnud, et kuna ma tollal ise jalgpallis liiga osav polnud ning kaotasin päris tihti, siis tundus arukas fännata kedagi, kes võidab ka. Et siis vähemalt kuskiltki tuleb see õnn ja rõõm ka minu õuele.
Miks toetan seda klubi? Ma arvan, et sellepärast, et mulle meeldib see, kuidas nad mängivad. Bayerni eesmärgiks on alati parim tulemus, alati tipp, ehk nende mäng on agressiivne ja konkreetne. Näen ka, et mängijatega on tehtud head tööd ehk üldiselt on kokku toodud Saksamaa paremik, nende seas ka teisi mehi mujalt.
Näiteks Leon Goretzka on ülimalt vinge, nahaalne, jõuline ja samas kuidagi muhe ja meeldiv. Ta ei väsi üllatamast. Samal ajal on koosseis korraga kogenud (Thomas Müller, Manuel Neuer) ja nooruslikult pead tõstev (Jamal Musiala), no ja Joshua Kimmichist, Serge Gnabryst ja Alphonso Daviesest pole vast vaja rääkidagi. Mulle meeldib see kombo!
Kuna Saksamaa jalgpall on tihti suurte liigadega võrreldes peksupoisi rollis, siis on tore näha, kui Bayern tuleb ja annab kolki. Ja kui tulemused ei ole parimad, siis küll nad järgmine kord on. Bayern ei saa endale eksimusi eriti lubada.
Ma olen jalgpallimaailmas nii pikalt sees olnud, et ma olen kaotuste suhtes vist päris immuunne. Jah, tobe on tala saada, eriti veel Augsburgilt, aga mu elu läheb peale seda üsna kiirelt edasi. Rohkem lähevad korda toimetused Meistrite liigas: kui seal pannakse näiteks Barcelona kotti, siis on päev tehtud küll."
Heiti Heli – Londoni Arsenal
"Eesti klubijalgpalli hakkasin jälgima juba päris noorelt. Esimene klubimäng, mida staadionil nägin, oli 2006. aastal Lillekülas, kui vastamisi läksid Tallinna Flora ja Narva Trans. Esmane kokkupuude Euroopa klubivutiga tuli aga 2007. aastal. Alustasin Meistrite liiga vaatamisega, seejärel tungis mu ellu Inglismaa kõrgliiga.
Nagu paljud teavad, siis mu lemmikklubi on Londoni Arsenal. Side Arsenaliga tekkis nii: sain 2005. aastal Playstation 2 mängukonsooli koos mänguga "FIFA Football 2005". Miskipärast valisin seal kogu aeg enda tiimiks Arsenali, seejärel sisendasin endale, et see on mu lemmikmeeskond. 17 aastat hiljem olen neile endiselt lojaalne. 2013. aastal õnnestus mul käia ka Arsenali mängu vaatamas, vastaseks oli Manchester City.
Eks fänlusega on see "Andsin näpu, aga võeti terve käsi" olukord. Arsenal klubina, Arsenali kogukond, Arsene Wenger (nüüd Mikel Arteta) ja Arsenali mängijad lihtsalt meeldivad mulle nii väga, et isegi kui ma nende mänge läbi teleri või nutiseadme vaatan, siis tunnen nagu oleksin üks nende seast. Arsenali tulemused pole juba pikka aega eriti head olnud, aga arvan, et seda magusam on tulla Inglismaa meistriks, kui me ei võida igal aastal nagu Man City.
Klubi esitused ja käekäik avaldavad mõju ikka. Kuna Arsenal on praegu Inglismaa Premier League’i liider, siis laul "We've got super Mik Arteta" kõlab üle päeva ja teeb tuju heaks. Kui on tulnud rumalaid kaotuseid, siis kohati on terve päev olnud rikutud."
Kris Ilves – Londoni Arsenal
"Täpset aastat ma ei mäleta, millal Euroopa klubijalgpalli vaatama hakkasin, aga see oli kuskil nullindate keskpaigas. Samuti ei mäleta ma seda, kuidas Arsenali fänniks hakkasin, aga ilmselt FIFA videomängu ja mängijate kaudu, sest Cesc Fabregasest sai minu lemmikmängija. Thierry Henry oli samuti äge. Kahjuks läksid mõlemad Arsenalist Barcelonasse ja siis hakkasin ka Barcelona tegemisi rohkem jälgima.
Barcelona fänniks ma siiski ei hakanud, vaid hoian endiselt Arsenalile pöialt. Põhjus on lihtne: esimene lemmikklubi lihtsalt jääb lemmikuks, isegi rasketel aegadel, mida on Arsenalil olnud meeletult palju.
Ma arvan, et Arsenal ei ole mu igapäevaelu ülemäära palju mõjutanud. Kuna vaatan Arsenali mänge pigem vähe kui palju, siis isegi kaotused ei mõjuta mind. Võib-olla olen nendega lihtsalt harjunud. Nii palju on Arsenal minu elu siiski mõjutanud, et mu hea sõbra lemmikklubi on samuti Arsenal. Omavahel räägime klubiga seotud asjadest, kirume ja rõõmustame. Aga Arsenali kaotus pole mu päeva veel rikkunud. Võib-olla siis rikub, kui kevadel Premier League'i viimases voorus mängitakse tiitel maha. Ma arvan, et see paneks küll mind tavapärasest rohkem vanduma."
Martti Kallas – FC Barcelona
"Minu ja klubijalgpalli suhe sai alguse hooajaga 2012-13. Äsja oli lõppenud suvine EM-finaalturniir, mis mind jalgpallipisikuga nakatas, ning palli taga ajamisest ja selle vaatamisest polnud tol hetkel midagi lahedamat. Polnud tähtis, kas mängivad klubid või koondised, jalka on jalka!
Barcelonast sai mu lemmikklubi alguses mõistagi Messi tõttu. Kuna sattusin oma jalgpalliteadvuse algusaastatel tihtipeale Hispaaniasse puhkama, sümpatiseerisid mulle väga ka sealse koondise mängumehed eesotsas Andres Iniesta, Gerard Pique ja Xaviga. Paar aastat hiljem käisin Camp Noul ja ma arvan, et selle külastuse abil puges Barca mulle veelgi rohkem südamesse.
Ma olen päris palju mõelnud, et miks ma just Barcelona poolehoidja olen, aga vastust nagu ei teagi. Ma lihtsalt kasvasin Barca fännina üles. Nooremana polnud ju tegelikult tähtis, millised on tulemused või kas omad said ikka Osasunast jagu, aga see klubi lihtsalt puges kuidagi mu südamesse ja ära enam ei läinud.
Rasketel aegadel mõtlesin küll (peamiselt tummises pubekaeas), et kurat, äkki peaks hoopis Bayerni või kellegi teise fänniks hakkama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Järgmisel päeval lugesin ikka Barcelona kohta uudiseid.
Samas Barca tulemused minu igapäevaelu tegelikult ei mõjuta. Jah, kaotused teevad muidugi veidi nukraks, aga liigset meelehärmi või pahameelt ei ole need mulle kunagi valmistanud. Ma isegi ei tea, miks. Läheb nii nagu minema peab."
Kristjan Jaak Kangur – Manchester United
"Euroopa klubijalgpalli hakkasin põgusamalt vaatama 90ndate algusest, tõsisemalt 90ndate lõpus, kui seoses interneti levikuga võimalused välismaa jalgpalliga kursis olemiseks hüppeliselt paranema hakkasid. Enne seda tuli piirduda sellega, mida telekast võis näha.
1992. aasta EM-il jäi silma taanlaste väravavaht Peter Schmeichel, kes tundus heas mõttes veidi hull kuju. Sealt jõudsin järjega tema koduklubi ehk Manchester Unitedini. Siis tekkis juba sümpaatia teiste mängijate ja peatreeneri suhtes – nii ta läks.
Üldiselt ongi pöidlahoidmine olnud mul esialgu pigem persoonipõhine, mis on siis sealt ka mõnele teisele klubile või näiteks suurvõistluste ajal mõnele koondisele laienenud (ja ka tihtipeale seejärel jälle taandunud, kui vastav mängija karjääri lõpetab).
Miks ma endiselt Unitedit toetan? Sest lemmikklubi ei vahetata, ükskõik kui kehvasti väljakul läheb. Nii lihtne ongi. Aastate jooksul on kogetud palju suuri võite, mida mõne klubi fännid kunagi tunda ei saa. Praegu on vähe keerulisem seis, aga selle jälgimises on ka oma võlu - kes ja kuidas meeskonna raskest olukorrast välja tõstab?
Punaste Kuradite esitused mõjutavad mu igapäevaelu vähem kui varem. Püüan kõiki mänge vaadata, aga kui ei saa, siis ei saa – väikeseid lükkeid ikka teen, et näeks, aga kogu muud elu mängupäevade järgi ümber ei säti. Kaotusi ei võta ka enam nii väga hinge kui varem, alati tuleb järgmine mäng. Ehk võib öelda, et ajaga on hoiak muutunud emotsionaalsest analüüsivamaks. Vahel on samas kerge igatsus ka selle perioodi järele, kus Unitedi võit või kaotus tundus olevat päeva kõige olulisem asi. Aga küllap on loomulik, et see ajas muutub."
Otto Kase – Napoli ja Sunderland
"Kui esimesed koondistemängudega seotud mälestused on juba 2008. aasta EM-ilt, siis klubijalgpalli hakkasin rohkem jälgima 2011. aasta sügisel. Huvi tekkis sellest, et hakkasin suurtes kogustes Meistrite liiga jalgpallikaarte ostma (loe: emalt manguma). Seda tegin mitu aastat järjest ning niimoodi sain ka spordiga heaks sõbraks.
Kuidagi jäi mulle esimesel aastal enim silma Napoli ning seejuures ei paelunud mind alguses mitte nende mängustiil või mõni mängija, vaid pigem meeldis lihtsalt logo. Seejärel otsustasin ka oma FIFA 10-l - mida mängisin Wii (!) peal - teha karjääri just Napoliga, kus mängijatest meeldis mulle eriti Ezequiel Lavezzi.
Kuna mõtlesin, et tahan rohkem kui ühes liigas karjääri teha, siis lihtsalt valisingi endale lemmikklubid ka neljast teisest suurliigast: Hispaaniast võtsin Malaga, Saksamaalt Hannoveri, Prantsusmaalt Saint-Etienne'i ning Inglismaalt Sunderlandi. Ja ka siin tegin valiku puhtalt selle põhjal, et kes oli tol hetkel kõrgliigas ning kelle logo mulle silma paistis.
Hetkel jälgin nimetatud nelikust esimese kolme esitusi poole silmaga, kuid neist neljas läks mulle Napoliga koos rohkem hinge. Olen isegi mõelnud, et on ikka veider, kui jalgpallifännil on kaks lemmikklubi, kuid reaalsuses on ju tegemist täiesti erinevates kaalukategooriates olevate võistkondadega - üks on Itaalia parim, teine Inglismaa esiliigas.
Mõlema meeskonna puhul proovin siiamaani vaadata igat mängu, kuid ilmselgelt on Serie A matše pisut lihtsam vaadata. Toetan mõlemat klubi kogu hingega, kuna see lihtsalt tundub õige. Võin tõdeda, et paar aastat tagasi, mil Sunderlandil läks kohe kõik, mis võimalik, metsa ning ka Napoli jäi ei tea mitmendat korda paari punktiga Juventusele alla, oli see keeruline, ent südametunnistus lihtsalt ei lubanud neid klubisid maha jätta.
Kuna võistkonnad on mul niivõrd südames, siis nende mängud ja tegemised võivad mu tuju ikka korralikult mõjutada. Näiteks hetkel on sügis olnud tunduvalt lõbusam, kuna Napoli hooajaalgus on mind lihtsalt sõnatuks jätnud ning ka brittide nooruslik mäng on tuju heaks teinud."
Mikk Hendrik Kelder – Londoni Chelsea
"Esimesed sammud klubijalgpalli jälgimise vallas tegin 2012. aastal. Mäng, mida vaatasin, oli Londoni Chelsea' ja Müncheni Bayerni vaheline Meistrite liiga finaal. Chelsea pani kodus mänginud Bayerni osavalt võitlusvaimu ja vastupidavust demonstreerides kotti. Muidugi oli neil ka teataval määral õnne.
Toeatan Chelseat teadmises, et nad pole küll Maailma kõige nimekam sats, kuid nad annavad alati tiitlite ja mängjate näol midagi põnevat. Just needsamad põhjused ja üldine jalkafännide hoiak ning kirg lemmikklubi suhtes hoiavad mind ka siis Chelsea juures, kui tulemused pole ootuspärased.
Chelsea mängud minu igapäeavast elu ei mõjuta. Kui suur finaal kaotatakse, siis on kahju küll, aga pikalt ma ei leina. Usun alati, et järgmine tiitel ei lase end kaua oodata."
Siim Pulst – Torino Juventus
"Klubijalgpalli vaatamist alustasin 20 aastat tagasi, kui TV3 hakkas näitama Meistrite Liigat. Lemmikklubi tekkimise juures mängis suurt rolli Itaalia koondis – esmalt, 2000. aasta Euroopa meistrivõistlustel, tekkis mul side just saapamaa rahvusmeeskonnaga. Juventus tungis minu südamesse pisut hiljem. Kui õigesti mäletan, siis läbi FIFA arvutimängu ja Itaalia klubide hulgast üsna juhuslikult.
Algselt tõmbasid mind Juventuse veidrad triibulised särgid ja Edgar Davidsi prillid. Tänaseks on asi pigem harjumuses ning läbi aastate klubi ja mängijate jälgimisega tekkinud side. Ei saa öelda, et klubi oma tegevuse poolest kuidagi objektiivselt sümpaatne oleks. Side on ikka puhtalt subjektiivne ja emotsionaalne. Seda emotsionaalsust jääb küll vanuse lisandudes vähemaks, aga mängude ajal tõuseb see ikka pinnale.
Ei tea, kas see on vanusest, aga Juventuse tulemused mu argielu otseselt ei mõjuta. Ainsaks mõjutajaks on mängude vaatamisele kuluvad tunnid, muud suurt midagi."
Kokkuvõte
Nagu eelpool loetust selgus, siis lemmikklubi on ise keeruline valida – see lihtsalt tekib. Kuigi ise olen välisvuti, täpsemalt Manchester Unitedi suur austaja – mõni ütleks, et lausa jalkanohik –, siis iga inimene pole sama puuga löödud. Enamus vastanutest und ei kaota ega pisarakraane valla ei lase, kui nende lemmiksats saab kaotusehaamriga pikku kolpa. Samas ei saa öelda, et neil puuduks tugev emotsionaalne side, sest klubi käekäik ja hingeelu lähevad neile ikka korda.
Välisklubi toetamiseni võib viia asjaolu, et kodukohas puudub meeskond, kellega samas rütmis hingata. Samas võib see tuleneda ka sellest, et mõni välismaine mängija on väga südamelähedane. Kuigi need ja paljud teised sarnased mõtted on kõik võimalikud, siis usun, et põhjus peitub ühes lihtsas asjas – välisvutt on lihtsalt nii palju atraktiivsem ja enamus inimestele meeldivad ilusad asjad.
Ning kui juba mõne klubi tegemised loovad sinus tugevaid emotsioone, panevad sind tema peale mõtlema ja klubi omastab su südame, siis sellest haardest on peaaegu võimatu end lahti rebida. Kui kaob kirg, siis jäävad harjumused. Kui kaob emotsiooniderohke kaasaelamine, siis jääb analüütiline poolehoid. Saab, mis saab, aga see klubi, mis kunagi su lemmikuks sai, jääb maagilisel kombel sind ikkagi saatma.
Nii või naa teame me tema seisu selles küsimuses. Rohkem teame vist Järvela kohta seda, et tegemist on ilmselt ühe üsna suure hateriga ja ühe suurimaga keda võib Eesti zurnalistikas leida. Tema üleelamised võivad kohati üsna pulbitsevad kui lemmiku otsene rivaal peaks edu saatma.
Aga on sellega nagu on, mingil hetkel ootame Järvela raamatut, sealt saame siis täpsemalt lugeda tema kirglikust kaasaelamisest oma truule jalgpalliklubile...
