112-kordne internatsionaal, 2011. aasta jalgpalliime kandetala Konstantin Vassiljev ei salga, et Eesti meeskonnal on praegu käsil raskem periood. Uueks tõusuks on Kostja hinnangul vaja, et (uutes) Eesti koondislastes kasvaks julgus, sest just selle abil on võimalik küündida hinge helisema panevate tulemusteni.

Eesti jalgpallikoondise viimase aja tulemused pole halvad, aga head ka mitte. Eelmises, 2018. aasta MM-i valiksarjas saadi küll kaks piinlikku kolakat (0:5 Bosnialt ja 1:8 Belgialt), aga saavutati alagrupis ikkagi neljas koht, mis liigitub rahuldavaks.

Sügiseses Rahvuste liigas ei oldud C-divisjonis peksupoiss, vaid anti endast tugevamatele vastastele kõigis kuues mängus väärikas lahing, aga teenitud neli punkti ei päästnud Eestit alagrupi viimasest kohast ja C-divisjonist ehk Euroopa 39 seast väljakukkumisest. Kontrast 2011. aasta sügisega, kui jõuti EM-valiksarjas play-off'i ehk Euroopa 20 sekka, on suur.

Tõsi, vaevalt nõuab mõni kahe jalaga maa peal seisev realist Eesti meeskonnalt toonase tulemuse kordamist. Tegu oli ju võimete absoluutse haripunkti ja hea sportliku õnne kokkulangemisega. Aga kui saaks veidikenegi sagedamini kogeda tollest perioodist tuttavat tunnet, kus Eesti koondise mäng pakatab enesekindlusest, oleks juba päris hea.

Tusameele allikaks pole ju Eesti koondise tulemused, sest ainult skoore vaadates on viimased kaks-kolm aastat olnud täiesti korralikud ka siis, kui välja jätta eksootiliste riikidega peetud sõprusmängud. Murekohtadeks on vähene resultatiivsus valikmängudes (kui välja jätta MM-valiksarja 4:0 ja 6:0 võidud Gibraltari üle, on Eesti eelmises 14-s võistlusmängus löönud 7 väravat) ja mõnede vutisõprade maitse jaoks liiga kaitsev hoiak ehk viiemeheline kaitseliin.

"Meil on natuke keerulisem aeg. Pärast Tarmo Rüütli perioodi (ta juhendas Eesti koondist 2008-2013 – O. J.) ei läinud asjad niimoodi edasi, nagu loodeti. Praegu ei saa öelda, et oleks vaakum, aga pikemat mängijate valikut meil pole. Nimekirjas on noored, kes võib-olla saavad need kutsed avansina, sest olukord lihtsalt on selline," sõnab Vassiljev.

Aga mille peale mängida siis situatsioonis, kui Eestiga kuuluvad samasse valikgruppi Saksamaa ja Holland ning edasipääsukohtasid on täpselt kaks? Kas eesmärk on lihtsalt areng? "Areng peab pidevalt toimuma niikuinii. Ei tohi unustada, et tulemus on tähtis. Valikkohtumised Põhja-Iirimaa ja Valgevenega on väga olulised. Kui kaotame Saksamaale, mida me küll kindlasti ei taha, aga mis võib juhtuda ja oleks arusaadav, siis selle annavad kõik andeks.

Aga seda, millise mängu ja tahtmisega me sel laupäeval Põhja-Iirimaa vastu mängime, vaadatakse teise pilguga. Ja muidugi ka seda, mis tulemusega mäng lõpeb. Inimesed on pigem ikka maksimalistid, kes tahavad näha väravaid ja punkte. Kui me ei hakka end nendes mängudes Põhja-Iirimaa ja Valgevenega taas tõestama ja näitama, siis on raske ka suuremaid üllatada."

Vassiljev kinnitab, et märtsikuisest EM-valiksarja avangust Belfastis, kus Põhja-Iirimaale 0:2 kaotati, jäi hinge kripeldus. "Ma ei saa kõigi eest öelda, aga mul endal oli kindlasti sees tunne, et näitasime äkki põhja-iirlaste vastu üles liiga suurt respekti, mille nad ära kasutasid. Nad on küll tugev ja meie jaoks ebameeldiv meeskond, aga peame olema julgemad. Kui see õnnestub, siis muutubki mäng võrdsemaks ja mingil hetkel tekivad meil oma šansid."

Koondisemängud kui proovikivi – kas rahvusvaheline tase on endiselt alles?

2006. aastal koondisedebüüdi teinud ja kolm korda Eesti parimaks jalgpalluriks valitud Kostja sõnul pole isegi tema kogemuste juures ohtu, et koondis muutuks rutiinseks. "Väike positiivne närv on koondisega liitudes ikka sees, sest pakutavad mängud ja väljakutsed on klubijalgpalli omadest sootuks erinevad. Ja mina tahan neist väljakutsetest jagu saada! Tahan kogu aeg olla vormis ja tasemel, mitte niisama nime pärast nimekirjas."

Koondisejalgpalli võlu ja valu seisneb klubijalgpallist sootuks erinevast rütmis. "Erinevad mängijad tulevad koondise juurde erinevas seisundis, mõni mängib rohkem, mõni vähem, mõni üldse mitte. Nende mõne päeva jooksul peame leidma jõu ja särtsu, et mängus näidata praeguse hetke parimat võimalikku jalgpalli.

Teiseks tuleb rääkida kiirusest – rahvusvaheline tase on Eestis mängitavast nõudvam. Määravaks muutuvad otsuste langetamise ja palliga opereerimise kiirus. Minu enda jaoks on koondisemängud üks võimalus saada aru, kas olen veel tasemel või mitte, sest Premium liigas pole kiirus kõigis mängudes see, mis koondises, kus tuleb vastaseks näiteks Saksamaa," räägib Vassiljev.

Rahvusmeeskonna treeneril on reeglina võimalik enne valikmängu teha meeskonnaga kaks-kolm täisväärtuslikku treeningut. See on napp aeg, mille jooksul on võimalik paika panna mõned teesid, aga meeskonna mängu lihvimiseks võimalust pole, mis muudab taktikalise plaaniga vähemalt sama tähtsaks võistkonna emotsionaalse seisundi eest hoolitsemise.

"Kui mõlemad pooled õnnestub paika saada ja kokku tuua, tulevadki Eesti koondiselt parimad mängud. Viimased aastad on meil olnud keeruline periood, kus kogu aeg otsitakse ja proovitakse. See pole treenerile või mängijatele lihtne. Näiteks 2000-ndate esimeses pooles oli taktikaline plaan kogu aeg paigas (hollandlaste Arno Pijpersi ja Jelle Goesi juhendamisel mängis Eesti meeskond kogu aeg kindla 4-2-3-1 skeemi järgi – O. J.), kus oli enne koondiselaagrit teada, et mingit uut infot ei tule, vaid on vaja ainult paika panna, kes mingit positsiooni mängib.

Praegu on vastase mänguga kohanemine tunduvalt keerulisem, sest mängijate rollid klubides pole sageli sarnased sellega, mida nad koondises täitma peavad. Treeningpäevi on nii vähe, et see üleminek on raske. Kõik ei suuda end ümber lülitada. Füüsilist vormi pole võimalik koondises tõsta, tegeleda saab taktikalise ja emotsionaalse osaga."

Ühtlasem Euroopa ja Eesti meeskonna kadunud eelis

Vassiljev tõusis Eesti koondise põhikoosseisu 2008. aastal, Tarmo Rüütli peatreeneri-aja alguses. Euroopa koondistejalgpalli skeene on tolle ajaga võrreldes oluliselt muutunud. "Pole enam koondiseid, kes ei taha üldse jalgpalli mängida ja keskenduvad ainult vastase mängu lõhkumisele. Isegi Gibraltar, Andorra ja Fääri saared tahavad jalgpalli mängida ja väravat lüüa, sest arusaam, et mänge saab võita ainult väravaid lüües, on jõudnud igale poole," sõnab Vassiljev.

Mängujuhi hinnangul on aastate jooksul saanud piisavalt mitmed korralikud meeskonnad Eesti käest kõrvetada, mis tähendab, et mütsiga lööma enam ei tulda. Eriti Tallinnas. "Meie poolt Belgia, Serbia ja Hollandi vastu saavutatud tulemused on tõestus, et võõrsil Eestiga mängides võib punkte kaotada ning isegi tugevamad koondised ei tule siia hoiakuga teame-et-võidame. Ka Euroopa keskmikud võtavad meid palju tõsisemalt.

See ongi Eesti koondise jaoks suur väljakutse – kuidas me selles reaalsuses hakkama saame, sest autsaiderina, kellega nii palju ei arvestatud, oli paratamatult veidi lihtsam."

Eesti – Põhja-Iirimaa EM-valikmäng algab laupäeval A. Le Coq Arenal kell 19.00.