Koreast Komoorideni ja Alžeeriast Islandini - kristallkuuli ei läinudki vaja, et üllatuspommi ennustada (3)

Komoorid, keda pole pindlalalt õieti ollagi, tõestasid, et ka väike võib suureks kerkida. Foto: Scanpix / AFP / Beloumou Olomo

"Mul pole kristallkuuli. Aga ootame ja vaatame, mis edasi saab. Juhtuda võib kõike."

Nii ütles mullu märtsis Komooride jalgpallikoondise peatreener Amir Abdou, kuid vaevalt oskas ta tol hetkel aimata, et ilma mainitud kuulitagi osutub ta prohvetiks. Loota ju siiski võis – Komoorid olid üllatuslikult lõpetanud Aafrika Rahvaste Karikaturniiri valikgrupis teisena ja jõudnud esmakordselt finaalturniirile. Aga et sealgi lõhatakse üllatuspomm ja saadetakse häbistavalt kohvreid pakkima kõrgelt hinnatud Ghana, ei julgenud unistada ilmselt isegi Abdou.

Sest Komooride jalgpalliajalugu on ... nojah, seda õigupoolest polegi. Aafrika idaranniku lähistel asuva saarestiku koondis pidas oma avakohtumised küll juba 1979. aastal, kui osaleti India ookeani saarte mängudel, aga 0:3 ja 1:3 kaotused naabritele Mauritiuselt jäid pikaks ajaks nende ainsateks ametlikeks heitlusteks.

Alles 2003. aastal liituti ametlikult Aafrika jalgpalliföderatsiooniga ja hakati võitlema koha eest Araabia rahvaste karikaturniiril. 2010. aastal prooviti esmakordselt õnne Aafrika meistrivõistluste valiksarjas, kuid juba eelringis takerduti tulemusega 2:10 "hiigelsuure" kagunaabri Madagaskari otsa.

REKLAAM

Oodata midagi enamat riigilt, mille pindala on umbes kahe Hiiumaa mõõtu ja rahvaarv ei ületa miljonitki, olnukski naiivne – saati olukorras, kus riigi tõsiseltvõetav jalgpallielu on napilt mõnekümne aasta vanune. Esimene vähegi moodsama moega staadion valmis riigis alles 2007. aastal, euroopalikesse tingimustesse pääses koondis mängima 2019. aastal pärast 14 000 inimest mahutava rahvusstaadioni ehitamist.

Mängijate leidmisel on Komooride päästerõngaks olnud sarnaselt paljudele teistele Aafrika riikidele kunagine asumaa staatus, mis tähendab, et Prantsusmaal ja eriti sadamalinnas Marseille’s elab väga palju saareriigi juurtega elanikke. Kuid erinevalt enamikust Aafrika koondistest ei ole komoorlastel nende seast koondisekõlbulike mängijate väljatraalimisel ühtegi kuldkala seni veel võrku jäänud.

Kui Komoorid on maailma edetabelis 132. kohal, siis AFCON-i tänavustest osalejatest on neist tagapool veel vaid Etioopia (137.) ja Gambia (150.). Viimaste ridadesse kuuluvad aga näiteks Serie A-s mängivad Musa Barrow, Ebrima Darboe ning Omar ja Ebrima Colley. Komooridel pole seevastu terve koondiseajaloo jooksul ette näidata ühtegi nimekat mängumeest, nende pallurite laeks on pea eranditult jäänud Prantsusmaa esiliigaklubid.

Enamik mehi mängib aga veel madalamal tasemel ning ehkki näiteks esiväravavaht Salim Ben Boina võib end uhkusega lugeda koguni kolmekordseks Prantsusmaa meistriks, on need tiitlid saadud hoopis ... rannajalgpallis! Koondise suurima staari nimele võib pretendeerida praegu Crvena zvezda ridadesse kuuluv, varem ka Kreeka kõrgliigas silma paistnud ning nooruses Le Havre’i eest viies mängus Prantsusmaa meistriliigas platsil käinud poolkaitsja El Fardou Ben Nabouahane ehk lühemalt lihtsalt Ben.

2014. aastal ametisse astunud Abdou, kellest pikaajalisemat juhendajat praegu ühelgi Aafrika koondisel polegi, teab seega ülihästi, kui raske tee on tulnud Komooridel läbi käia. Ka tema ise on alates tunamullusest aastast paralleelselt ametis Mauritaania klubi Nouadhibou juhendajana ning on sinna kaasa võtnud mitu nooremat kaasmaalast. Põhjus on Abdou sõnul lihtne – Komooridel mängides poleks neil mingit lootust areneda.

Ometigi jäeti valiksarjas selja taha nii Keenia kui ka Togo ning šokeeriti finaalturniiril Ghanat. Muidugi aitas kaasa ghanalaste kapteni Andre Ayew rumal punane kaart avapoolaja keskel, ent kui soosikud kaheväravalisest kaotusseisust viigini jõudsid, näis komoorlaste vaim olevat murtud. Prantsusmaa kolmandas liigas Annecy eest mängiv Ahmed Mogni arvas siiski teisiti ning tema 3:2 tabamus 85. minutil vormistas mitte ainult Aafrika meistrivõistluste, vaid kõigi maailma suurturniiride kõigi aegade ühe suurema üllatuse.

Millised võidud-kaotused maailma koondisejalgpalli ajaloost veel Komooride võiduga võrdluse välja kannataksid? Ligemale sajandi jooksul on neid sündinud üpris palju, kuid siin on subjektiivne ja juhuslikus järjestuses valik varasemast tosinast šokktulemusest.

1. Madagaskar – Nigeeria 2:0, (2019. aasta Aafrika Rahvaste Karikaturniir, alagrupimäng)

Komoorid ei ole esimene väikeriik, kes on mõnda mandri suurkuju ehmatanud. Alles kolm aastat tagasi sai sama trikiga hakkama Madagaskari koondis, kes samuti toona finaalturniiril debüteeris. Kuid mingist aukartusest polnud juttugi – nigeerlased, kelle ridadesse kuulus mehi kõigist viiest Euroopa tippliigast, pandi tänu Lalaina Nomenjanahary ja Carolus Andriamatsinoro väravatele selili ning võideti koguni alagrupp. Tõsi, lõpuks jõudsid nigeerlased turniiril kaugemale ehk poolfinaali, veerandfinaaliga piirdunud Madagaskar võis aga samuti enda üle uhkust tunda.

2. Sambia – Ghana 1:0 ja Sambia – Elevandiluurannik 0:0, penaltitega 8:7 (2012. aasta Aafrika Rahvaste Karikaturniir, poolfinaal ja finaal)

Sambia koondise teekond tiitlini on ilmselt kõigi MM-ide ja maailmajagude meistrivõistluste ajaloos ülim tuhkatriinulugu. Maailma edetabelis 71. kohal olnud koondis murdis Sergei Pareiko teisikust peatreeneri Herve Renardi juurutatud stiilse jalgpalliga pilke püüdes poolfinaali, kus vastaseks tuli üks suursoosikuid Ghana. Vahetusmehe Emmanuel Mayuka tabamusest aga piisas, et hoopis sambialased tiitlimängule viia.

Seal ootas võib-olla kõigi aegade üks tugevamaid Aafrika koondiseid – kui sambialastest mängisid vaid kaks meest klubijalgpalli Euroopas, siis Elevandiluuranniku ridadesse kuulusid toona Didier Drogba, Yaya ja Kolo Toure, Salomon Kalou, Cheik Tiote, Gervinho … Aga kapten Drogba põrutas normaalajal penalti taevasse ning mängujärgses maratonseerias jäi Sambia lõpuks 8:7 peale. Nagu muinasjutule kohane, pühendati Libreville’is saadud ajalooline võit neile koondislastele, kes sealsamas lähedal Gaboni rannikul 1993. aastal traagilises lennuõnnetuses hukkusid.

3. Portugal – Kreeka 0:1 (2004. aasta EM-finaal)

"Vastane oli meist tehniliselt üle, aga me kasutasime oma võimalused ära," võttis Kreeka koondise sakslasest peatreener Otto Rehhagel mängu tabavalt kokku, kui Angelos Charistease pealöök oli toonud kreeklastele finaalis 1:0 üllatusvõidu ja pannud noore Cristiano Ronaldo lohutamatult pisaraid valama. Tasuks sai Rehhagel kreeklastelt Rehhaklese hüüdnime, toonast finaalturniiri kiputakse aga tänaseni miskipärast meenutama kui antijalgpalli võidukäiku. Ei, kreeklased mängisid lihtsalt oma trumpide ja tulemuse peale.

4. Inglismaa – Island 1:2 (2016. aasta EM-i kaheksandikfinaal)

Jalgpalli sünnimaad olid suurturniiridel aastaid klohminud peamiselt teised suurriigid, mis andis inglastele enamasti mugava võimaluse vabandusi otsida ja selgitada, miks loodetud edu jäi ka sel korral saavutamata. 1950. aastal MM-debüüdil USA-lt saadud piinliku kaotuse haava kiskusid seega lõplikult lahti alles EM-finaalturniiril debüteerinud islandlased. Hiljem arvutati, et saareriigi elanikest umbes 8 protsenti elas Nice’is suurvõidule oma silmaga kaasa, kõik ülejäänud istusid kodus ekraanide ees. Mõni päev hiljem panid võõrustajad prantslased küll veerandfinaalis Islandi paika, aga 2:1 võit inglaste üle oli juba ajaloo lahutamatuks osaks saanud.

5. Saksamaa – Taani 0:2 (1992. aasta EM-i finaal)

Jugoslaavia häbitegude tagajärjel sisuliselt rannast suvepuhkuselt finaalturniirile käsutatud Taani mängis mõnuga, sest kaotada polnud neil vähimatki. "Me ei saanudki kuidagi põruda, sest keegi ei oodanud meilt mitte midagi," sõnastas finaalis sakslaste masina üle kavaldanud Kim Vilfort lihtsa tõe. Kaks nädalat turniiriks valmistuda saanud Taani pakkus Euroopale vaatemängulist jalgpalli, värvikaid fänne ja tagatipuks ka tiitli, lükates teel selleni jalust nii Inglismaa, Prantsusmaa, Hollandi kui ka Saksamaa.

6. Honduras – Brasiilia 2:0 (2001. aasta Copa America veerandfinaal)

Lõuna-Ameerikas kipuvad jõuvahekorrad enamasti nii selgelt paigas olema, et suurüllatusi väga ei sünni. 2001. aasta oli erandlik juba selle poolest, et Kolumbias toimuma pidanud turniir jõuti turvakaalutlustel korra juba ära jätta ja siis ikkagi pidada. Argentina teatas seepeale sõna otseses mõttes viimasel hetkel, et nemad ei tule, mistõttu korraldajatel tuli kibekähku neile asendaja otsida.

Päev (!) enne turniiri algust saadi nõusse Honduras, kes lendas Kolumbia sõjaväe lennukil esialgu kohale vähendatud koosseisuga ning maandus vaid mõni tund enne avamängu avavilet. Alagrupist saadi lõpuks edasi, kuid veerandfinaalis pidanuks tiitlikaitsja Brasiilia nende teekonna igal juhul lõpetama. Ei läinud nii – kaks kuulsat Juninhot, Denilson, Geovanni, Dida, Emerson, Roque Junior, Luisao ja sõbrad vaatasid mõru näoga pealt, kuidas Saul Martinez lõi neile kaks väravat ning viis Hondurase poolfinaali.

7.  Senegal – Prantsusmaa 1:0 (2002. aasta MM-i alagrupimäng)

Mis imeasi nende suurturniiride ja debütantidega ikkagi on? Esmakordselt MM-ile jõudnud Senegal tõestas taas, et kui sul pole midagi kaotada, võid teha suuri asju. Prantsusmaa sõitis finaalturniirile tiitlikaitsja ja suursoosikuna, kuid lahkus saba jalge vahel ühe punktiga ja ainsagi väravata. Skoori teinud Papa Bouba Diop - kes mõõdab kahjuks juba mõnda aega taevaseid väljakuid - ja teised senegallased jõudsid aga veel kaheksandikfinaalis kuldse väravaga rootslasi kurvastada, enne kui ise veerandfinaalis samal moel türklaste mõõga läbi langesid. Prantslastele aga, nagu hilisemadki aastad näitasid, jäigi MM-idel külge "kas käsi kullas või..." saatus ja staatus.

8. Alžeeria – Lääne-Saksamaa 2:1 (1982. aasta MM-i alagrupimäng)

Esimest korda MM-finaalturniirile pääsenud ... ahjaa, see jutt meil juba oli. Alžeeria MM-tiitli võimalusi hinnati enne lõppvõistluse algust tõenäosusega tuhat ühele. Saksamaad võitjaks ennustanu oleks seevastu panuse tagasi teeninud vaid kolmekordselt ning kui Karl-Heinz Rummenigge alžeerlaste juhtväravale üsna kiirelt vastas, näis, et kõik pöördub loogilistesse rööbastesse. Kuid kohe järgmisel rünnakul veeretas Lakhdar Belloumi palli uuesti sakslaste võrku ja Alžeeria hoidis 2:1 edust lõpuni kinni. Mis kehvalt algas, see sai ka kehva jätku ja lõpu – sakslased jõudsid seejärel veel osaleda häbiväärses pallikõigutamises Austriaga ja otsekui karmavõlana kaotada finaalis Itaaliale.

9. Põhja-Korea – Itaalia 1:0 (1966. aasta MM-finaalturniiri alagrupimäng) ja Lõuna-Korea – Itaalia 2:1 (2002. aasta MM-i veerandfinaal)

Kas koduseinad aitavad? Mitte alati, aga lõunakorealastel oli kodusel turniiril lisaks tahtmisele, oskustele ja Guus Hiddinkile kapaga õnne. Itaalias nähakse tolle kohtumise suurimat patuoinast tänase päevani kohtunikus – ja hilisemas vangimõistetud narkokulleris – Byron Morenos, aga väljakul tehti ka palju sellist, milles Ecuadori vilemees kuidagi süüdi polnud.

Korea fännid olid juba enne mängu loosungitega itaallastele meelde tuletanud, kuidas põhjakorealane Pak Doo-ik neid 1966. aasta MM-il häbistas, ning nüüd saigi toonane šokk jätkupeatüki. Seol Ki-Hyeon lõi viigivärava kaks minutit enne normaalaja ning Ahn Jung-Hwan kuldse võidutabamuse kolm minutit enne lisaaja lõppu. Veerandfinaalis oli juba hispaanlaste kord kohtunikke ja korealasi siunata, kuid ega see enam midagi muutnud. Ei varem ega hiljem ole peale lõunakorealaste ükski teine Aasia meeskond MM-idel nelja parema hulka jõudnud.

10. Kamerun – Argentina 1:0 (1990. aasta MM-i alagrupimäng)

Valitsev maailmameister Argentina oli soosik ka neli aastat hiljem peetud finaalturniiril, samas kui teist – reeglitel on ka erandeid – korda lõppvõistlusele jõudnud kamerunlastelt ei oodanud keegi midagi. Aga venelase Valeri Nepomnjaštši juhendamisel üllatati argentiinlasi vähemuses mängides väravaga ja hoiti hoolimata üheksakesi lõpetamisest napist edust kinni. Alagrupivõidu järel kukutati igihalja Roger Milla vedamisel veel ka Kolumbia ning jõuti esimese Aafrika riigina veerandfinaali. Esimesest ehmatusest üle saanud argentiinlased rühkisid finaali, kuid seal ei piisanud sakslaste vastu enam isegi Maradonast. 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Väravavaht   •  
(85.253.207.***)
Oli põnev lugemine, tänud.
Pierre   •  
(82.131.79.***)
Ja Komooride unistus jätkub! Alagrupist saadi edasi........ (Y)
Kebab   •  
(91.129.109.***)
Aitäh. Väga hea lugu. Olen nii mõndagi neist mängudest telekast otse näinud. Roger Milla jääb alatiseks üheks minu lemmik mängijaks.

Sisene
PÕNEVAT
JUTUD VÕITJAGA
Intervjuu | Veiko Veskimäe: Paide ei tõmble ega võbele. Ning karika võitsime iseloomuga!
MIKKER KÜLGE!
Kommentaatorite elust ja olust: kes kuidas alustas ning kellele hoitakse pöialt?
MILANI TRIUMF
Noored, vanad ja renessansimehed – kuidas AC Milan jälle Serie A tippu tõusis
LAHING TIRANAS
PREMIUM LIIGA
BARANOV ON MEISTER!
Vägev! Baranov kindlustas Pjuniku ridades Armeenia meistritiitli
REKLAAM
EESTI KOONDIS
Koondise nimekiri: Häberli valikusse kuulub esmakordselt Shein  (+ Kuusk ja Hein)
TASKUHÄÄLING JA VIDEOKOHTUNIK
RISTNURK
REKLAAM
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
14
13
1
0
39:7
40
2.
Tallinna FCI Levadia
15
13
1
1
36:5
40
3.
Nõmme Kalju FC
14
9
3
2
27:12
30
4.
Paide Linnameeskond
15
9
1
5
40:16
28
5.
FC Kuressaare
15
6
2
7
16:22
20
6.
Tartu JK Tammeka
15
4
2
9
15:29
14
7.
JK Narva Trans
14
4
0
10
15:26
12
8.
JK Tallinna Kalev
15
3
1
11
12:43
10
9.
Pärnu JK Vaprus
15
2
1
12
15:40
7
10.
Tallinna JK Legion
14
2
4
8
12:27
6
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
40
Tallinna FCI Levadia
40
Nõmme Kalju FC
30
Paide Linnameeskond
28
FC Kuressaare
20
Tartu JK Tammeka
14
JK Narva Trans
12
JK Tallinna Kalev
10
Pärnu JK Vaprus
7
Tallinna JK Legion
6