Eesti koondise valikturniir ei ole alanud sugugi hästi ning probleeme võib näha läbi koondise mängu. Novembris seisab Eesti koondisel ees kaks sõprusmängu, mis annavad hea võimaluse uusi asju proovida.

Loodetavasti ei saa reis soojale Araabia poolsaarele olema pelgalt tore puhkusereis, sest pärast nii kesist algust on selge, et järgnevad sõpruskohtumised on probleemide lahendamiseks väga tähtsad. Hetkel seisame silmitsi karmi reaalsusega, et me võime valikturniiri vaid kuue punktiga lõpetada. Kui jätta välja Andorra, siis meil on valikturniiri kaks "kõige kergemat" mängu selja taga ning kaotasime mõlemad.

Probleem ei ole aga niivõrd kaotustes endas, kui selles, et Eesti mäng ei ole olnud kuigi veenev. Kohtumine Ungari vastu oli juba veidi positiivsem, aga Eesti ründemäng on olnud ideetu ning kaitsemäng veidi naiivne ja liigselt indiviididele lootev.

Kuigi minu jaoks on arusaamatusi mitmeid, siis peatun vaid ühel, mis on olnud kurja juur. Tulemuste põhjus ei ole see, et Igor Morozovil ei piisa algkoosseisukoha hoidmiseks heast mängust ega see, et Henrik Ojamaad pole valikturniiril ära kasutada suudetud, vaid hoopis Eesti koondise keskväli.

Selge on see, et meie suurim probleem on koondise vaieldamatult tähtsaima lüli Konstantin Vassiljevi senise sära puudumine. Selle tõi ilusti välja Soccerenet.ee lugejate poolt antud hinnete kokkuvõte, millest selgus, et Vassiljev on seni kõige rohkem alla eelmise valikturniiri keskmist mänginud.

Antud juhul ei süüdista ma Vassiljevit Eesti koondise hädades. Kaugel sellest. Pigem on probleem selles, et Vassiljevil polegi võimalust enda ohtlikkust demonstreerida. Vaid korra, Ungari mängu lõppfaasis, suudeti ta lõpuks saada sellele positsioonile, kus ta vastaseid kõige enam ohustas, aga kahjuks ei olnud ta sel päeval kõige täpsem.

Aleksandr Dmitrijeviga, kes on Vassiljevi tavapärane keskväljapartner, ei ole ta Eesti tavapärases mänguskeemis koos mängida saanud. Rumeenia vastu olid nad küll samal ajal väljakul, aga mäletatavasti kasutati Kostjat seal mängus esialgu äärel. Tõsi, teisel poolajal liigutati ta formatsioonimuudatuse järel keskele ning see tõi automaatselt kaasa üldise mängupildi mõningase võrdsustumise.

Kuni Vassiljev on keskel mänginud, on Eesti mängupilt olnud kannatatav isegi siis, kui ta ise on praaki tootnud, aga efektiivsus, mis võimaldab meil paremaid tiime võita, on tulnud vaid tema ja hetkel vigastatud Dmitrijevi paari läbi.

Kahjuks on Dmitrijevi hetkeolukord selline, et tema hea vormi peale ei tasu lõpmatult loota ning on vaja alternatiivi, eriti arvestades, et ta on 30 ning tema rollis mängivad lisaks mängijatarkusele üsna suurt rolli jalad.

Potentsiaalset päästeinglit võiks aga otsida mitte Vungi või Lindpere näol, vaid viis kilomeetrit A. Le Coq Arenast eemalt.

Kui kevadel kutsuti koondisse kaks mängijat eelkõige selle tõttu, et nad siirdusid välismaale mängima, siis miks mitte anda võimalus ühele Eesti liiga parimale talendile. Miks mitte võtta kõrbeturneele kaasa Levadia 19-aastane keskväljamees Ilja Antonov? Jah, ta ei mängi isegi Marko Kristali käe all iga nädalavahetus algkoosseisus ning ta ei ole veel nii stabiilne, et suudaks kesta 90 minutit, aga julgen väita, et selles poolkaitsjas on peidus koondise materjal ning ta on juba praegu piisavalt hea, et veidi nõrgemate tiimide vastu hakkama saada.

Eelmisel hooajal Esiliigas rohkete väravatega silma jäänud noormees on Kristali poolt muudetud tavapärasemaks keskpoolkaitsjaks ning vaikselt on ta õppimas ka kaitsetööd ja vähemalt minu nähtu põhjal annab ta endast kaitstes nii palju kui parasjagu sees on.

Sel hooajal on ta nii Meistriliigas kui ka Eesti alla 21-aastaste koondist esindades näidanud, et tal on olemas hea tehniline pagas ning ta suudab end rasketest olukordadest palliga välja mängida ja seejärel ka hea söödu anda.

Koos Vassiljeviga võiks ta pikas perspektiivis moodustada modernse keskväljaduo, mis suudab kiirelt lülituda rünnakust kaitsele ja vastupidi, hoida palli, näha häid sööte ning ohustada vastaste väravat. Ühtlasi võtaks mõlemad mehed üksteiselt koormust ära.

Võib mõelda isegi ühe ründaja kaotamisele Dmitrijevi vastu ning äärte veidi kõrgemale lubamist või üldse 4-1-2-3 stiili peale üleminemisele, kus võiks koos Vassiljeviga keskväljal olla ka Lindpere või Vunk, sest minu poolt oleks naiivne väita, et üks 19-aastane mängumees suudab nüüd MM-valikturniiril Türgi, Ungari, Rumeenia ja Hollani vastu tegusid tegema hakata.

Mina sooviks, et Antonov saaks võimaluse end mõnes sõprusmängus proovile panna, sest usun, et jalgpallisõber, kes mängumehele kas või üksikus mängus silma on peale pannud, näeb, et vaatamata mõnele teravale nurgale on temas peidus ilmselge koondisepotentsiaal, kui ta oma arengut jätkab.

Tarmo Rüütli võiks vähemalt Eesti jalgpalli parimate talentide puhul võtta sellise joone, et eelistada neid mõnele välismaa esiliiga pool-pingimehele ning anda neile vähemtähtsamates mängudes võimalusi, isegi kui hetkekvaliteeti vaadates on ehk ainuüksi kohtumise tulemusele mõeldes veidi paremaid valikuid. Neid mängijaid on meil lõppkokkuvõttes väga vähe ning peaksime nende arengule kaasa aitama, et nad oleks valmis, kui peavad Dmitrijevite ja Vassiljevite mantlid üle võtma.