Ida-Virumaa on juba Eesti Vabariigi esimesest ajast olnud alati Eesti jalgpallikaardil väga oluline tegija. Vahelduva eduga on kõrgeimal tasemel mänginud päris mitu klubi, küll vaheldumisi, küll korraga. Näiteks kaks hooaega tagasi mängis meistriliigas kolm idaviru meeskonda. Neist kaks lausa medalipretendentidena.

Ometi ei saa selle vutikantsi fännid eriti rahuliku südamega tulevikku vaadata. Kohtla-Järve klubid heitlevad esiliiga ja teise liiga piirimail. Kiviõli tugineb vaid vananevatel pealinna jõududel. Viimase paari aastakümne selge idaviru jalka liiderklubi Narva Trans on aasta-aastalt medalinõudlejate hulgas olnud, aga mille arvelt? Kuskohast tulevad need mehed, kes idaviru lippu kõrgel hoiavad? Juba päris mitmendat hooaega ei ole Narva klubil ei duublit ega isegi tõsiseltvõetavat noortesüsteemi.

Kui veel mõned aastad tagasi ütlesid Narva klubijuhid, et nende meeskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks piisab sellest, kui igal aastal kas või üks kasvandik esindusklubiga liitub, siis täna võib öelda, et sellistest liitumistest ei räägita enam ammu. Järjekindlalt tuuakse sisse tundmatu taustaga treenereid ja veel tundmatuma taustaga Venemaa madalamate liigade mängijaid. Kuna võõrmängijate arv on piiratud, siis täidetakse vabad kohad veel Läti ja Leedu kodakondsetega, kes kodumaal arvestatavates klubides pole läbi löönud.

Viimastel hooaegadel on järjepidevalt klubi presidendi poolt välja öeldud loosung – me teame, mis tasemel peame mängima, et medaleid võita! Ja juba teist aastat kahtlen ma presidendi sõnades. See, et Trans eelmisel aastal siiski medali võttis, oli pigem väike ime ja põhines ilmselt osaliselt naabrite (Sillamäe) juurest väljatõugatud mängijate kvaliteedil ning põhikonkurentide ebaõnnel. Selle hooaja algus on veelgi rohkem seda nägu nagu olen juba paar hooaega kartnud.

Minu sisetunne ütleb, et hr. Burdakov ei mäleta enam, mis tasemel tuleb mängida, et meistriliiga tipus püsida. Ja järjekordne värske peatreener seda teada ei saagi, sest tal ei ole Eesti jalgpallist lihtsalt mingisugust ülevaadet. Seda enam, et Eesti liiga on viimaste hooaegadega märgatavalt edasi arenenud. Kuigi endiselt on meistriliigas amatöörmeeskonnad, ei saa nende taset võrrelda enam sellega, mis oli kümmekond hooaega tagasi. Täna valmistuvad ka eeldatavad autsaiderid sellisel tasemel, mis võimaldab neil võrdselt heidelda mistahes esiotsa klubiga. Narva klubi ei saa enam lihtsaid võite oodata ja siis ainult liidrite heitlustele keskenduda. Mängida tuleb igas voorus ja täie jõuga.

Ainus heledam laiguke idaviru jalgpallimaastikul on Sillamäe Kalev. Seal on suudetud leida vajalikud finantsid ja koostööpartnerid, kelle toel püütakse rajada tõsiseltvõetavat jalgpalliklubi. Juba oma tõusu alguses hakkas Sillamäe rõhku panema kohalikele mängijatele. Esmalt püüti tagasi kutsuda kõik sealtkandist tuule tiibadesse saanud pallurid, seejärel asuti jõuliselt jalgpallikooli arendama. Hetkel on osaliselt juba käima lükatud idaviru jalgpalliakadeemia projekt.

Isegi neil paaril kummalisel hooajal, kui Sillamäe oli astunud ämbrisse nimega Kazatšonok, ei tekkinud vutivaatlejatel kordagi vist sellist hirmu, et Sillamäe kui klubi võiks selle tõttu jalgpallikaardilt kaduda. Tänaseks on kunagine Zeniidi ründelegend asendatud kodumaise tipptreeneri Bondarenkoga ning juba hooaja algus on näidanud, et meeskonnas valitseb teistsugune õhkkond. Konkurents on tihe ja leegionäridele pakuvad arvestatavat konkurentsi ka oma klubi kasvandikud. Kas sellest piisab, et kõrgetele kohtadele mängida või tuleb uuele treenerile tulemuste saavutamiseks veel teinegi hooaeg anda, näitab juba aeg.

Kokkuvõtteks võiks soovida idavirule ainult rohkem tahtmist tegeleda ka kohati tüütu noortetööga, et kümne aasta pärast oleks meistriliigas endiselt selle piirkonna klubisid, kes medalitele mängivad.