Kui rääkida Eesti koondist juhendanud välistreeneritest, siis on raske leida kedagi, kes oleks Eesti jalgpallile suutnud jätta nii suure jälje kui Arno Pijpers. 2000. aasta novembris Eestis tööle asunud hollandlane on vahepeal küll käinud ära, kuid lausa kolmel korral tagasi tulnud. Praegugi aitab 66aastane spetsialist Eesti koondist omalaadses rollis.

• Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas.

Läheme ajas 25 aastat tagasi. Millisena mäletad sa Eesti jalgpalli sellest ajast, kui sa esimest korda siia sattusid?
Alustuseks oleks aus mainida, et kui räägime minevikust, eriti nii kaugest ajast, on väga lihtne sattuda nostalgiasse, rääkida, kui ilus ja õnnelik kõik oli. See oli muidugi täiesti teistsugune aeg! Mulle üldse ei meeldi, kui sageli räägitakse, kuidas vanasti oli rohi rohelisem, inimesed sõbralikumad ja mida kõike veel, aga reaalsus võis olla hoopis midagi muud.

Eestisse jõudsin esimest korda tegelikult vaid paar kuud enne seda, kui siin tööle asusin. Vaatasin Hollandi koondise peatreeneri Louis van Gaali palvel siin Eesti–Portugali mängu – aitasin Hollandi koondisel MM-valiksarja vastaseid analüüsida. Mäletan, et ööbisin siinsamas Olümpia hotellis, kus ka praegu koondisega peatume. Teiste seas tegi siin sama Iirimaa koondise peatreener Mick McCarthy, kellega käisime pärast mängu raekojaplatsil Iiri pubis. Tundsin juba siis siinses ühiskonnas energiat, samamoodi nägin, kuidas eestlased jalgpalliväljakul seda näitasid.

Mängu järel rääkisin Tarmo Lehistega, kes uuris minu käest põhjalikult Hollandi jalgpalli ja mu töö kohta – minu põhikoht oli toona Hollandi jalgpalliliidus noorte arendamise eest vastutamine. Rääkisime minu ideedest ja jalgpalli arendamise nägemusest. Sõitsin siit pühapäeva õhtul tagasi Hollandisse, esmaspäeva hommikul oli mul sealses alaliidus koosolek ja sama päeva õhtul helistas mulle juba Anne Rei, kes ütles, et Aivar Pohlak kuulis minu ideedest ja soovib minuga kokku saada. 

Olin esiti skeptiline, aga juba sama nädala kolmapäeval sõitsingi Helsingi kaudu Tallinnasse. Aivar ootas mind oma Toyota Celicaga ja palusin tal endale linna näidata, nii halvemaid kui paremaid kohti. Hiljem liikusime jalgpalliliitu, mis asus toona veel Nõmmel. Kogu aja rääkisime ideedest ja Eesti oludest, kultuurist ja muust. Hilja õhtul lendasin tagasi Hollandisse ja sain aru, et see on minu jaoks täiesti tõsine pakkumine, mida tuleks kaaluda. Mu naine oli üsna skeptiline, sest olin tolleks hetkeks sarnaseid pakkumisi saanud viiest-kuuest riigist ja kunagi polnud lõpuks asjaks läinud, aga Eesti suhtes oli mul väga hea tunne. 

Rääkisin Hollandis Louis van Gaaliga, kes keelitas mind mitte minema. Ta lubas, et kui alaliidust lahkub ja mõne klubi juures tööle asub, siis võtab mind abitreeneriks kaasa. 2002. aastal asuski ta FC Barcelona peatreeneriks, hiljem oli ta veel Müncheni Bayernis ja Manchester Unitedis… Andries Jonker, kelle endale Hollandi alaliitu asendajaks leidsin, läkski hiljem temaga koos Barcelonasse ja Bayernisse.

Sain aru, et saan Eestis vabalt oma ideid rakendada – Hollandis oli see olnud palju keerulisem ja aeganõudvam. Tahtsin olla rohkemat kui lihtsalt treener, tahtsin mõjutada ka koondiste struktuuri tervikuna ja treenerite koolitust. Seetõttu võtsin kaasa ka Jelle Goesi.

Mainisid seda, kuidas treenerid käisid vastaste koondisi kohapeal vaatamas. See on küll üks asi, mida enam väga tihti ei näe!
Tõsi. Olime Hollandis tol ajal selles vallas juba üsna arenenud, et tegelesime ka videoanalüüsiga, aga olukord oli selline, et kui tahtsid mõne mängu videot, siis tuli ühendust võtta ühe Šoti firmaga, kes siis mingil hetkel sulle DVD saatis. Enne seda oli asi veel videokassettide peal.

Tegin seda tööd isegi 2012. aastal, kui Dick Advocaati Venemaal aitasin. Ta tahtis alati, et mängu kohapeal vaataksin, et tajuksin ka atmosfääri ja kõike ümbritsevat.

Tol ajal olid ühtaegu FC Flora ja Eesti koondise peatreener. Tänapäeval tundub see lausa uskumatu! Oli see ka sulle Hollandist tulles ebatavaline?
Jah, rääkisime sellest. Muidugi olid Flora ja koondis üsna palju seotud, sest mängijad kattusid päris palju, aga teiste klubidega tuli päris palju suhelda ja selgitada. Viktor Levadaga rääkisime kolm-neli korda pikalt sellest, kuidas tahaksin, et koondis mängiks. Kuna mängisime nii Floras kui koondises samamoodi, siis tähendas see, et käisin konkurentidele meie mänguplaani põhjalikult tutvustamas!

Kuna teised klubid mängisid pisut teistmoodi, oli mul loomulikult lihtsam koondises Flora mängijaid kasutada. Mõne mängija puhul ei olnud küsimustki – Raio Piiroja, Andrei Stepanov, Martin Reim ja Marko Kristal olid niikuinii omal positsioonil Eesti parimad ja nende kasutamise kohta polnud kellelgi küsimust, aga paremkaitsesse võtsin näiteks Teet Allase, kes teadis Floras mängides väga hästi, mida ma sellelt positsioonilt neljaliikmelises kaitseliinis tahtsin.

Minule tähendas kahe tooli peal istumine mõistagi tohutult palju tööd. Sisuliselt oli nii, et pühapäeval mängisin Floraga Narva vastu, esmaspäeval oli juba koondise kogunemine. Toona see kompott aga kuidagi toimis, aga see oli 25 aastat tagasi.

Rääkisin juba siis jalgpalliliidus, et see võib hetkel toimida, aga minu plaan oli tegelikult pärast nelja aastat veel ehk maksimaalselt paar aastat niimoodi töötada, seejärel nii koondise kui Flora peatreeneriametist loobuda ja alaliidus tehnilise direktorina jätkata. See oli minu idee, aga lõpuks nii ei juhtunud.

Jelle Goesi nägin oma loogilise mantlipärijana. Ta oli juba Eesti jalgpalli ja alaliiduga tuttav ning U21 koondise peatreenerina tundis ta väga hästi ka järgmist põlvkonda, kes oleks pidanud meeskonna vedamise üle võtma. See oli Konstantin Vassiljevi põlvkond.

Sinu esimene periood Eestis kestis lõpuks neli aastat. Mida pead oma selle aja suurimateks võitudeks – nii platsil kui selle kõrval?
Alustasime kohe siia tulles treenerite koolitamise süsteemiga – esmalt tuli C-kursus, siis B-kursus, A-kursus ja minu viimasel aastal alustasime ka esimese UEFA Pro taseme koolitusega. Selle süsteemi loomine ja ülesehitamine oli suur asi. Sealt tulid ju Tarmo Rüütli, Karel Voolaid ja Martin Reim, kes tegid koondisega hiljem suuri asju.

Mängudest rääkides oli minule väga eriline loomulikult meie esimene mäng Hollandiga. Lisaks sellele, et see oli kohtumine minu kodumaa vastu, olin ju vastamisi ka Louis van Gaaliga, kellega koos Hollandi jalgpalliliidus tihedalt töötasime.

Venemaa 2:1 alistamine oli ka mulle endale väga märgiline kohtumine, aga sellest, kui palju see võit toona Eesti ühiskonnale tähendas, sain aru alles pärast mängu. Inimesed helistasid mulle veel nädal aega pärast mängu ja rääkisid, vahel suurest liigutusest nuttes, kui uhked nad meeskonna üle olid, milliseid emotsioone see mäng neis tekitas ja kui palju see tähendas.

Üldiselt olin väga rahul sellega, kuidas me jalgpalli mängisime. Kui siia tulin, siis tahtsin juurutada positiivset mängustiili – enne mind mängis koondis tihti väga kaitsvas 5-3-2 formatsioonis. Mina tahtsin mängida rohkem palliga, domineerivamat mängustiili. Floraga ei olnud see keeruline, küll aga koondisega, kui vastased olid meist tihti palju tugevamad. Samas näiteks mängus Hollandiga suutsime kohati initsiatiivi võtta, kui selleks võimalus tekkis, me ei istunud ainult kaitses. Mängisime kolme ründajaga – nad pidid küll palju kaitsetööd tegema, aga nad olid siiski ründajad.

Olen sellest palju tänapäeval ka Mart Poomiga rääkinud. Kui mina toona Eestisse tulin, olid juhised väravavahile läbivalt sellised, et kui palli saad, viruta see kaugele ette. Mina tahtsin aga, et palli rohkem hoitaks. Seetõttu mängitasin päris palju ka Martin Kaalmat – ta ei olnud võibolla väravavahina nii tugev kui mõni teine, aga jalaga mängus oli ta rahulik ja enesekindel. Pidin seda palju kordi inimestele selgitama. Tegime sammu moodsama jalgpalli suunas.

Ühest küljest tundub, et toona olime noore riigina ja väga algfaasis jalgpallikultuuriga maailma tipust kaugel maas. Samas näitavad viimase aja tulemused, et hoolimata sellest, et oleme mõnes aspektis suutnud oma jalgpallielu moderniseerida, on vahe Eesti ja maailma absoluutse tipu vahel veel suuremaks kärisenud.
Ega ülejäänud maailm siis paigal ei seisa, nemad ka arenevad! Toon aga lihtsa näite: kui võrdled Inglismaa klubide praegust eelarvet ja rahalist võimekust sellega, mis oli 25 aastat tagasi, on vahe täiesti kolossaalne. Mitte keegi ei osanud tol ajal ilmselt arvata, et mõne mängija eest võiks maksta 200miljonilisi üleminekusummasid. Ja mitte kroonides, vaid eurodes!

Jalgpall on tohutult arenenud igal pool. Eestis on ka jalgpall kõvasti edasi läinud, aga mõnes osas tahaksin olla kriitiline. Rääkisin juba toona, et mõnd asja tuleb vahel forsseerida, et edu saavutada. Publikuarvud olid ka toona väga väikesed ja olin kannatamatu: miks inimesed mänge vaatamas ei käi? Rääkisin jalgpalliliidule, et inimesi tuleks rohkem staadionitele meelitada, mängud suuremaks sündmuseks teha ja staadionil olemine mõnusamaks kogemuseks muuta, aga alaliit oli kindlal arvamusel, et midagi suruda pole mõtet ja areng peab olema loomulik.

Ja siin me oleme – 25 aastat hiljem on olukord pisut parem, aga hüppelist kasvu pole ikka olnud.
Tahtsin väga, et mõned asjad liiguksid kiiremini. Vahel on vaja asju pisut forsseerida.

Mäletan, kuidas tõime Florasse Ray Fränkeli ja Tor Henning Hamre. Minu nägemus oli, et eestlastega võrdsel tasemel välismängijaid pole meil mõtet tuua, peame tooma neid, kes oleksid eestlastest paremad, kellel oleksid erilised omadused. Nad olid eestlastele eeskuju ja aitasid tõsta keskmist taset. Ka selles osas oldi kohati ehk pisut liiga konservatiivsed.

Sinu esimesed neli aastat Eestis said üsna tormilise lõpu. Toonane ajakirjandus kajastas seda tülina sinu ja alaliidu vahel, hiljem oled sa aga väitnud, et tegelik põhjus oli tüli sinu ja Jelle Goesi vahel.
(Mõtleb pikalt – toim.). Jelle tahtis ühel hetkel isiklikel põhjustel tagasi Hollandisse minna. Ütlesin talle, et aitan tal seda teha. Sel põhjusel sattusin jalgpalliliiduga konflikti, mida ma tegelikult ei tahtnud – nagu enne rääkisin, tahtsin ju tegelikult siia kauemaks jääda ja lepingut pikendada. Mu agent oli sellest juba ka jalgpalliliiduga rääkinud. Olin aga esmajärjekorras oma inimesega solidaarne ja ütlesin, et ma ei pikenda lepingut enne, kui jalgpalliliit selle olukorra Jellega lahendab. Selle tõttu tekkiski minu ja alaliidu vahel konflikt. Mäletan, kuidas ühel päeval oli liit sajaprotsendiliselt selle poolt, et uue lepingu sõlmiksin, nädal aega hiljem oli kõik aga täiesti muutunud. Kõik selle erimeelsuse tõttu.

Ühtäkki sõlmis aga Jelle hoopis uue lepingu ja sai minu töökoha endale. See on tänini minu karjääri kõige valusam hetk.

Sinu suhe jalgpalliliiduga paranes aga üsna kiirelt.
Minu suhted inimestega jäid tegelikult head, Janno Kivisild töötas minuga Kasahstanis, sain endiselt hästi läbi mängijate ja Tarmo Rüütliga. Külastasin Eestit 2008. aastal, kui sain presidendilt Maarjamaa Risti teenetemärgi, mis oli väga suur au. Käisin siis ka jalgpalliliidus inimestega kohtumas.

Minu konflikt ei olnud personaalne, see oli pigem töökonflikt. Sain toona teada, et jalgpalliliit tahab alustada uue UEFA Pro kursusega. Hiljem olengi olnud sellega seotud. Algul rohkem teistega kahasse, hiljem on minu osa olnud spetsiifilisemalt tippjalgpall. Alustasin kursuse loojana, lõpuks sai minust sujuvalt lihtsalt üks lektoritest. Vahepeal olin alaliidu tehniline direktor, siis olin peatreener Eestis toimunud EM-finaalturniiril osalenud U19 koondisel. 2017. aastal kutsus mind enda juurde Flora.

Kas sõjakirve Jelle Goesiga olete maha matnud?
Jah. Umbes 2010. aastal rääkisime temaga. Paljude konfliktidega on nii, et aeg parandab haavad. Aga usun, et ilma selle 2004. aasta olukorrata oleksin Eestisse palju pikemaks jäänud ja asjad oleksid läinud üsna teisiti. Tundsin siin ennast väga hästi, minu naine ja lapsed rääkisid juba eesti keelt.

Minul oli keelega keerulisem, sest nagu enne rääkisin, olin korraga Florat ja koondist juhendades tööga sedavõrd hõivatud, et keeletundidesse ma iga kord ei jõudnud. Proovisin mõnel korral mängijatega eesti keeles rääkida, aga mäletan hästi, kuidas Marko Kristal ühel hetkel ütles, et saame sinust inglise keeles paremini aru!

Paar nädalat tagasi kohtusime ka ühe inimesega Eestist ja mu naine üllatas teda väga, kui hakkas eesti keeles rääkima. Mine tea, oleksime ehk kogu selle aja siin olnud.

Millises osas on Eesti jalgpall selle 25 aasta jooksul kõige rohkem edasi läinud?
Mõtleme näiteks sellele, et minu esimene koondisemäng Eesti peatreenerina toimus Saaremaal ja seejärel mängisime Portugaliga väga väsinud Kadrioru staadionil, enne kui A. Le Coq Arenale jõudsime. Ja kui praegust A. Le Coq Arenat toonasega võrrelda, siis on ju samuti vahe ilmselge! Riigis ringi sõites on ka näha, kuidas taristu on tohutult palju paremaks läinud.

Treenerite ja eriti noortetreenerite arendamise pool on samuti palju arenenud. Kui vaatan siinseid treenereid, nende suhtumist ja teadmisi jalgpallist, siis minu meelest ei jää need näiteks Hollandi treeneritele mitte millegi poolest alla.

Samas on üks asi endiselt sama nagu aastal 2000: kuna rahvaarvu poolest jääb Eesti suurtele riikidele väga palju alla, siis on siin ka vähem jalgpallureid. Hollandiga võrreldes on palju arenguruumi ka selles osas, et seal alustab iga väike laps oma teed jalgpallist. Käisin hiljuti vaatamas oma kuueaastase lapselapse mängu ja olin üllatunud, et platsil olnud 60 lapsest olid 25 tüdrukud. Tänapäeval ei taha mitte ainult iga poiss jalgpalli mängida, ka iga tüdruk tahab jalgpalli mängida!

Kui jalgpallis ei olda piisavalt head või sellega ei taheta edasi tegeleda, leitakse 10–11-aastaselt endale mõni teine spordiala. Hollandis on 1,3–1,4 miljonit registreeritud jalgpallurit. Igas külas on oma jalgpalliklubi, mõnes kohas isegi kaks tükki. Eestis läheb selleni jõudmiseks ilmselt aastaid aega. Kui mitte forsseerida ja lasta sellel loomulikult juhtuda, siis ilmselt veel kauem.

Tuleme tänapäeva. Jürgen Henn ütles mingil hetkel eelmisel aastal tiimi tutvustades, et sinu roll on vastutada justkui suure pildi eest. Mida see ikkagi täpselt jalgpallikoondise juures tähendab?
2017. aastal tulin Florasse, sest klubi tundis, et neil on noored ja talendikad treenerid, kes vajavad kõrvale kogemust. Minul on seda sisuliselt 40 aasta jagu ja mind toodigi Florasse, et ma seda neile jagaksin. Aasta alguses võtsin meeskonna juhtimise sajaprotsendiliselt enda kätte, aga juba poole hooaja pealt ütlesin Jürgenile, et nüüd on 50 protsenti sellest sinu. Ta viis juba treeninguid väljakul läbi ja korraldas koosolekuid, aga olin seal kõrval ja valmis sekkuma, kui midagi kahe silma vahele jääb.

Näiteks kui mängus midagi valesti läheb, siis me ei lähe treenerina kohe riietusruumi, vaid laseme mängijatel endil asja ära lahendada. Jagasin talle selle aasta jooksul väga palju kogemust, rääkisime iga päev nendest asjadest mitu tundi. Hooaja lõpus, viimastes mängudes ei pidanud ma enam peaaegu midagi tegema.

Flora tahtis minuga jätkata, aga ütlesin neile: teil on ju nüüd hea peatreener juba olemas! Kui oleksin jäänud, oleksin ainult tee peal ees olnud. Jürgenil läkski väga hästi. Hoidsime aga kontakti, järgmisel aastal tulin Meistrite liiga mängude ajaks paariks kuuks tagasi ja nüüd, kui temast eelmisel aastal koondise peatreener sai, kutsus ta mind jälle sinna.

Enne seda, kui Jürgen pakkumise vastu võttis, rääkisime temaga pikalt. Ütlesin talle, et tal on Floras töötamisest olemas kindlasti piisavalt tarkust ja kogemust, et koondise peatreener olla. Kahe päeva pärast helistas ta mulle uuesti ja ütles, et kuna ta on nüüd sedavõrd tark treener, siis teab ta hästi, et tal oleks vaja ka mind, kes oleks kogenum ja aitaks suuremat pilti vaadata. Väga kaval, eks!

Abitreener on minu kohta ehk isegi pisut ebatäpne öelda – abitreenerid on tavaliselt treeningu ajal aktiivselt väljaku peal, aga mina olen rohkem aktiivne koosolekutel ja nende ettevalmistamisel. Hollandis on see praeguseks üsna tavaliseks saanud, et nooremad treenerid võtavad vanemaid kolleege oma võistkonna juurde.

Mil moel on jalgpallitreeneri töö selle 25 aasta jooksul muutunud? Tehnilisi võimalusi ja andmeid on ju näiteks praegu meeletult palju rohkem kui toona.
Kui ma koondise peatreenerina alustasin, oli meie treeneritiim viieliikmeline: mina, abitreener Janno Kivisild, kes tegi samal ajal ka sisuliselt varustaja tööd, siis arst Gunnar Männik, väravavahtide treener Valdas (Valdemaras Martinkenas – toim.)  ja üks massöör. Ja tegime kogu töö nendega ära! Praegu on meil juba puhtalt viis treenerit, aga sellele lisaks veel palju inimesi, kes meid aitavad. Tänapäeval tuleb peatreeneril mängijate treenimise kõrval aina rohkem tegeleda ka inimeste juhtimisega, et õige ja vajalik info kätte saada. Aga kui mäng algab, on peatreener endiselt see, kes tulemuse eest vastutab.

Kui mugavalt sina end tänapäeva andmetest rikastatud jalgpallis tunned?
Olen kõigega tuttav, sest kui ma ei oleks, ei oleks mul võimalik sel tasemel tööd teha. Ajaga tuleb kaasas käia! Samas võin aeg-ajalt ka andmete suhtes kriitiline olla – eks see ole samuti osa kogemusest. Näiteks öeldakse, et näe, see mängija tegi suurepärase mängu, sest ta jooksis 12 kilomeetrit. Mina ütlen vastu: ta jooksis kolm kilomeetrit liiga palju! Ta tegi valesid otsuseid ja kaotas palli ära, nii et pidi sellele korduvalt järele sprintima. Andmed on head, aga neid tuleb ka õigesti tõlgendada ja kriitilise pilguga vaadata.

Juba üks minu eeskujusid Johan Cruijff ütles, et enamik jalgpallureid jookseb platsil liiga palju, sest kui nad palli kaotamise asemel seda rohkem oma võistkonna valduses hoiaksid, ei oleks neil vaja nii palju joosta!