Kuidas ma esimest korda elus Eesti koondise treener olin (23)

Oli üheksakümnendate algus ja oktoobrikuu lõpp ja leedulastele hakkas tunduma, et iseseisvus on lähedal ja nad korraldasid kiiruga Balti turniiri ja kõik need venelased, kes seni nõukogudeaegses Eesti koondises mängisid, jõid juba kuu aega ja ei viitsinud minna ja Piiri Unnil tuli mõte, et hakkaks õige ise koondise peatreeneriks ja minu meeskond oli ainus, kes treenis ja leedukad ütlesid, et ainult omariikluse aegsete kodanike järeltulijad võivad mängida ja Unn mõtles natukene ja sai aru, et ongi parem, kui venelased joovad, sest sel ajal võib õnnestuda vaikselt vabariik taastada ja ütles siis mulle, et läheme ja mängime ja võttis mind teiseks treeneriks ja mul oli hea meel.

Hakkasin mõtlema, kust veel kodanike järaltulijaid leida võiks ja nad pidid ka jalgpalli mängida oskama ja ma käisin Viljandis ja leidsin Kirsi puutöökojast höövlilaastude vahelt ja tema oli kohe nõus tulema ja ta teadis veel ühte meest ja see oli Viktor Alonen ja tema oli küll ingerlane, aga neile tehti veel rohkem liiga, kui eestlastele ja ma pigistasin silma kinni ja siis käisin Pärnus ja seal oli Lemsalu ja tema teadis, et Hohlov oli just sõjaväest tulnud ja otsis tööd ja ma rääkisin temaga ja ta sai aru ja tahtis ka mängida ja tema isa oli ohvitser ja Serks tahtis olla lojaalne ja võttis selle märgiks kiiresti eesti naise ja sai Hohlov-Simsoniks ja koos sellega ka kodanikuks.

Urmas Hepner mängis sel ajal Soomes ja mul läks tükk aega, enne kui ma tema üles leidsin, sest mobiiltelefonid ei olnud veel Eestisse jõudnud ja lõpuks sain ma ta ühest Lasnamäe majast kätte ja ta oli mänginud aastaid Nõukogude Liidu teises liigas keskkaitsjat ja see oli kõige tähtsam koht väljakul ja umbes samasugune positsioon ühiskonnas nagu Karja Keldri uksehoidal ja ta oli rikutud ja ei viitsinud minna, aga ma olin kangekaelne ja rääkisin talle ilusat juttu saabuvast Eesti riigist ja ta hakkas tasapisi nõusse jääma ja ütles, et olgu, aga enne pead mulle uue külmutuskapi välja ajama.

Minu vanaisa töötas Toompea lossis ja seal oli kommunistidel valitsus ja poed, kus müüdi neid asju, mida muudes poodides ei olnud ja ma jooksin trepist alla ja leidsin majade vahelt taksofoni ja see oli küll lõhutud, aga seda paremini töötas, sest mul ei olnud helistamiseks vajalikke kahe- või kümnekopikalisi, aga ju polnud ka eelmisel helistajal, sest ta oli timminud taksofoni teisele režiimile ja ma sain vanaisa kätte ja ta lubas mulle külmutuskapi järgmiseks päevaks. Jooksin õnnelikuna Hepneri juurde tagasi, aga ta oli vahapeal ümber mõelnud ja ei olnud ka külmutuskapi eest nõus tulema saabuva Eesti jalgpalliriigi uksehoidjaks ja ma olin kurb ja minu esialgne õhin hakkas üle minema ja ma sain aru, et tegelikult oli külmutuskapi lubamine viga, sest vastased olid sama rikutud ja võisid talle vabalt midagi külmutuskapist veel paremat lubada ja see oleks teinud asja keeruliseks.

Läksime Leetu ja ilmad olid jubedad ja väljak veel hullem ja ma proovisin esimese mängu eelse soojenduse ajal väljakule minna, aga ei saanud, sest seal oli laussopp ja ilma jalgpallisaabasteta oli võimatu püsti seista ja leedulastel oli väga hea meeskond, aga nad võtsid meid üleolevalt ja meie söötsime esimestel minutitel ilusasti ja Kirs lõi 1:0 ja ma panin tähele, et tal oli veel natukene saepuru juustes. Unnil oli hea meel ja Kasepere Juks oli meil massööriks ja administraatoriks kaasas, sest ta tahtis aidata ja ei nõudnud selle eest külmutuskappi ega midagi muud ja temal oli ka hea meel ja Rüütli Tarmo oli kolmas treener ja ta oli veel aasta tagasi Pärnus taksojuht olnud, aga ma olin ta enda juurde kutsusnud, sest ta tundus olevat üks väheseid eestlaseid, kes oli jalgpalli mänginud ja ei olnud rikutud ja hiljem selgus, et mul oli vähemalt selles osas õigus.

Leedulased ehmatasid meie väravast ära ja hakkasid ennast seal muda sees kiiremini liigutama ja lõid neli väravat ja järgmisel päeval lõid lätlased meile kaks ja me sõitsime koju tagasi ja olime külmast kanged, sest see hotell, kus me elasime, oli kütmata ja meil oli kurb, sest me kaotasime ja ilm oli hull ja pilved käisid madalalt.

Piiri Unnile hakkas see asi siiski meeldima ja vahepeal oli iseseisvus veel lähemale tulnud ja me jäimegi koos Unni ja Juksi ja Rüütli Tarmoga koondise juurde ja nüüd tahtis Hepner ka mängida ja Urmas Kaljend ilmus ka kusagilt välja ja tuli trenni ja tal ei olnud isegi mitte kotti kaasas, ainult jalgpallisaapad ja need oli ajalehe sisse keeratud nagu kuivatatud kalad ja meile hakkas ajapikku selgeks saama, et Unn ei jaga jalgpallist suurt midagi, aga ta oli tore mees ja me ei teinud sellest numbrit. Mängijad said asjast muidugi aru ja Olumets tegi Unni arvel kogu aeg nalja ja mängueelsel koosolekul luges Unn alati ette meeskonna koosseisu ja ükskord ta unustas ühe mehe ära ja Olumets irvitas ja ütles, et vastast ei ole mõistlik alahinnata ja kümnekesi väljakule minna ja teine asi, mida Unn alati ütles oli see, et "teeme siis mängus telefoni" ja see "telefon" tähendas lahtimängitud nurgalööki ja ükskord unustas Unn selle ära ja luges ette koosseisu ja vajus siis mõttesse ja ütles, et midagi tähtsat oli veel, aga ei tule meelde ja Olumets irvitas jälle ja ütles, et ega Unn ei tahtnud äkki öelda, et me mängu ajal vahel "telefoni" teha võiksime ja Unn rõõmustas ja ütles, et just seda ta oli mõelnud ja kõigil oli hea meel, aga mina kurvastasin, sest tegelikult oli Unn vana mees ja ma kujutasin ette, kuidas ma ise kunagi nii vana olen ja see ei olnud tore mõte.

Eesti saigi vabaks ja meid võeti UEFAsse ja FIFAsse ja lubati valikmängudele ja meil oli hea meel ja Unnil oli ka ja me hakkasime nendeks valikmängudeks valmistuma ja oli kevad ja venelased olid vahepeal kaineks saanud ja tahtsid ka mängida ja Unn oli nüüd kindlalt peatreener ja tahtis venelasi meeskonda võtta, kuigi nad ei olnud järeltulijad ega midagi. Meie Juksi ja Rüütli Tarmoga olime selle vastu, sest me tahtsime olla Eesti Vabariigile lojaalsed ja Juks hankis kusagilt isegi kodanike ja nende järetulijate nimekirja ja me näitasime seda Unnile ja Unn ei teadnud, mida teha ja me rääkisime Unnile igasuguseid lugusid Eesti ajaloost ja Siberist ja õnneks olid ajakirjanikud kogu aeg Unnil sabas ja ta unustas venelased ära.

Mida aeg edasi, seda huvitavamaks läks ja Unn andis intervjuusid ja käis vastaste mänge vaatamas ja ajas Roy Hodgsoniga juttu, kui see meie mänge ja treeninguid vaatamas käis, sest Roy oli sel ajal Šveitsi koondise treener ja Šveits oli Eestil esimene vastane ja Roy rääkis kogu aeg Unnile, kui ilusat jalgpalli Eesti mängib ja Unn säras õnnest ja meie Juksi ja Rüütli Tarmoga särasime ka, sest me saime rahulikult meeskonnaga tegeleda.

Siis tuli esimene ametlik mäng ja Unn oli ikkagi terasem, kui me arvasime, sest ta sokutas vahetult enne mängu Puštovi koondisesse ja jalgpalliliit valetas UEFAle ja FIFAle, et Puštov on Eestis sündinud, aga tegelikult oli ta hoopis Ida-Preisimaalt ja esimene treeningmäng oli Sloveeniaga ja kui me seitsmendal minutil üle keskjoone saime, siis määrati karistuslöök 35 meetri kauguselt Sloveenia väravast ja Puštovi reieümbermõõt oli peaaegu meeter ja tal oli kõva löök ja mitte keegi ei näinud palli, enne kui see väravavõrku kinni jäi. Me kõik rõõmustasime värava üle ja eriti rõõmustas Unn ja Puštovile oli kindlustatud igavene koht Eesti koondises, kuigi see jäi tema ainsaks väravaks ja sloveenlased olid nii ehmatanud, et ei julgenud enam üldse mängida ja kohtumine lõppes 1:1.

Me käisime uuesti Balti turniiril ja mängisime Leeduga 1:2 ja Lätiga 1:1 ja Roy oli kogu aeg meiega kaasas ja kiitis Unni ja Eesti mängu ja siis tuli mäng Šveitsiga ja me olime siiamaani mänginud ettevaatlikult ja kaitsvalt ja Hogson käis mängupäeva hommikul Unnil külas ja pihtis härdusehoos, et kui Eesti hakkaks ründama, siis lööksid šveitslastele alpikellad ja Unn tuli mängueelsele koosolekule ja oli nagu ümber sündinud ja ütles, et täna läheme ründama ja me ründasime ja Šveits võitis 0:6 ja see oli pauk mis pauk ja tõi meid kõiki maa peale tagasi. Me olime Juksi ja Rüütli Tarmoga iroonilised ja ütlesime Unnile üsna teravalt ja Unn ei kuulanud meid enam ja kutsus Bragini ja Borissovi koondisesse ja saatis nad eesti keele kursustele, aga nad põgenesid sealt ära ja kui oktoobikuus oli teine valikmäng Maltal ja see lõppes 0:0, siis vaatas Unn, et nüüd on paras aeg ohjad enda kätte võtta ning kihutas minu ja Juksi ja Rüütli Tarmo koondise juurest minema.

Meil oli selle üle isegi natukene hea meel, sest me olime taibanud, et selle paadiga, mis meil oli, võib ainult tiigi peal sõita, sest ta ei pidanud vett ja teda ei tahetud isegi lappida ja Unn tahtis aerutada madalas vees ja seista paadi ninas sirgelt nagu kapten ja vaadata kaugusesse ja sellest oli küll, sest ajakirjanud polnud varem ühtegi laeva näinud ja telemehed oli endale jalgpalliliidust kõvad rahad välja kaubelnud ja näitasid Unni söögi alla ja söögi peale ja tõid peale Malta mängu terve koondise stuudiosse ja näitasid seda mängu kolm päeva järjest videolindilt ja mul on siiamaani meeles, kuidas Olumets ühele Malta kaitsjale jalgade vahelt tegi ja väravavahiga üks-üks läks ja kuidas Hepner oma kiila pealaega maltalase löödud palli väravajoonelt minema udjas ja maltalased ei teadnud, et seda tegevust oleks saanud külmutuskapi või mõne muu asja kinkimisega ära hoida.

Me läksime Juksi ja Rüütli Tarmoga metsa ja hakkasime langetama puid ja ehitama laeva, millega saaks sõita jõge mööda merele ja sealt edasi ookeani, aga sealt läks veel tükk aega, enne kui me taipasime, mida kõike on selliseks sõiduks vaja ja kuni meil Juksiga õnnestus teenida nii palju raha, et korralik laev ehitada ja laevale kapten palgata, kes on varemgi merd sõitnud ja kes teab, kuidas asi käib ja kellel on olemas merede kaart.

Ega ma päris täpselt ei tea, kus maal me täna oleme, aga tähtis on, et me ei viinud uut laeva sellele tiigile, kus me Unniga ja lagunenud paadiga sõitsime ja mis oli enam-vähem aastaringselt ummuksil ja see veekogu, kus me ta vette lasime, oli järv ja sealt sai jõge mööda merele ja ma arvan, et me hakkame tasapisi jõudma kuskile Taani väinade kanti ja Juks ei ole enam koos minuga ja tal on firma ja ta teenib omale raha ja Rüütli Tarmo on teises paadis ja kui ma temaga viimati rääkisin, siis arvas ta, et ka nemad hakkavad merele jõudma, aga mis edasi saab, ei ole kindel, sest paadile võidakse millal iganes teine ots keerata.

Igatahes on see paadisõit olnud raske ja ma olen sageli kahetsenud, et üldse sõitma läksin ja ma olin vahepeal pikalt merehaige, aga ma sain sellest üle ja nüüd on jälle hästi ja ma usun, et me jõuame varsti ookeani, sest ma olen lugenud palju vanade meremeeste mälestusi ja tean, et peale Taani väinadest läbi saamist ei lähe kaua, kui Inglismaa paistma hakkab. Vohh!

Tekst avaldatud ka Postimehe jalgpallilisasOli üheksakümnendate algus ja oktoobrikuu lõpp ja leedulastele hakkas tunduma, et iseseisvus on lähedal ja nad korraldasid kiiruga Balti turniiri ja kõik need venelased, kes seni nõukogudeaegses Eesti koondises mängisid, jõid juba kuu aega ja ei viitsinud minna ja Piiri Unnil tuli mõte, et hakkaks õige ise koondise peatreeneriks ja minu meeskond oli ainus, kes treenis ja leedukad ütlesid, et ainult omariikluse aegsete kodanike järeltulijad võivad mängida ja Unn mõtles natukene ja sai aru, et ongi parem, kui venelased joovad, sest sel ajal võib õnnestuda vaikselt vabariik taastada ja ütles siis mulle, et läheme ja mängime ja võttis mind teiseks treeneriks ja mul oli hea meel.

Hakkasin mõtlema, kust veel kodanike järaltulijaid leida võiks ja nad pidid ka jalgpalli mängida oskama ja ma käisin Viljandis ja leidsin Kirsi puutöökojast höövlilaastude vahelt ja tema oli kohe nõus tulema ja ta teadis veel ühte meest ja see oli Viktor Alonen ja tema oli küll ingerlane, aga neile tehti veel rohkem liiga, kui eestlastele ja ma pigistasin silma kinni ja siis käisin Pärnus ja seal oli Lemsalu ja tema teadis, et Hohlov oli just sõjaväest tulnud ja otsis tööd ja ma rääkisin temaga ja ta sai aru ja tahtis ka mängida ja tema isa oli ohvitser ja Serks tahtis olla lojaalne ja võttis selle märgiks kiiresti eesti naise ja sai Hohlov-Simsoniks ja koos sellega ka kodanikuks.

Urmas Hepner mängis sel ajal Soomes ja mul läks tükk aega, enne kui ma tema üles leidsin, sest mobiiltelefonid ei olnud veel Eestisse jõudnud ja lõpuks sain ma ta ühest Lasnamäe majast kätte ja ta oli mänginud aastaid Nõukogude Liidu teises liigas keskkaitsjat ja see oli kõige tähtsam koht väljakul ja umbes samasugune positsioon ühiskonnas nagu Karja Keldri uksehoidal ja ta oli rikutud ja ei viitsinud minna, aga ma olin kangekaelne ja rääkisin talle ilusat juttu saabuvast Eesti riigist ja ta hakkas tasapisi nõusse jääma ja ütles, et olgu, aga enne pead mulle uue külmutuskapi välja ajama.

Minu vanaisa töötas Toompea lossis ja seal oli kommunistidel valitsus ja poed, kus müüdi neid asju, mida muudes poodides ei olnud ja ma jooksin trepist alla ja leidsin majade vahelt taksofoni ja see oli küll lõhutud, aga seda paremini töötas, sest mul ei olnud helistamiseks vajalikke kahe- või kümnekopikalisi, aga ju polnud ka eelmisel helistajal, sest ta oli timminud taksofoni teisele režiimile ja ma sain vanaisa kätte ja ta lubas mulle külmutuskapi järgmiseks päevaks. Jooksin õnnelikuna Hepneri juurde tagasi, aga ta oli vahapeal ümber mõelnud ja ei olnud ka külmutuskapi eest nõus tulema saabuva Eesti jalgpalliriigi uksehoidjaks ja ma olin kurb ja minu esialgne õhin hakkas üle minema ja ma sain aru, et tegelikult oli külmutuskapi lubamine viga, sest vastased olid sama rikutud ja võisid talle vabalt midagi külmutuskapist veel paremat lubada ja see oleks teinud asja keeruliseks.

Läksime Leetu ja ilmad olid jubedad ja väljak veel hullem ja ma proovisin esimese mängu eelse soojenduse ajal väljakule minna, aga ei saanud, sest seal oli laussopp ja ilma jalgpallisaabasteta oli võimatu püsti seista ja leedulastel oli väga hea meeskond, aga nad võtsid meid üleolevalt ja meie söötsime esimestel minutitel ilusasti ja Kirs lõi 1:0 ja ma panin tähele, et tal oli veel natukene saepuru juustes. Unnil oli hea meel ja Kasepere Juks oli meil massööriks ja administraatoriks kaasas, sest ta tahtis aidata ja ei nõudnud selle eest külmutuskappi ega midagi muud ja temal oli ka hea meel ja Rüütli Tarmo oli kolmas treener ja ta oli veel aasta tagasi Pärnus taksojuht olnud, aga ma olin ta enda juurde kutsusnud, sest ta tundus olevat üks väheseid eestlaseid, kes oli jalgpalli mänginud ja ei olnud rikutud ja hiljem selgus, et mul oli vähemalt selles osas õigus.

Leedulased ehmatasid meie väravast ära ja hakkasid ennast seal muda sees kiiremini liigutama ja lõid neli väravat ja järgmisel päeval lõid lätlased meile kaks ja me sõitsime koju tagasi ja olime külmast kanged, sest see hotell, kus me elasime, oli kütmata ja meil oli kurb, sest me kaotasime ja ilm oli hull ja pilved käisid madalalt.

Piiri Unnile hakkas see asi siiski meeldima ja vahepeal oli iseseisvus veel lähemale tulnud ja me jäimegi koos Unni ja Juksi ja Rüütli Tarmoga koondise juurde ja nüüd tahtis Hepner ka mängida ja Urmas Kaljend ilmus ka kusagilt välja ja tuli trenni ja tal ei olnud isegi mitte kotti kaasas, ainult jalgpallisaapad ja need oli ajalehe sisse keeratud nagu kuivatatud kalad ja meile hakkas ajapikku selgeks saama, et Unn ei jaga jalgpallist suurt midagi, aga ta oli tore mees ja me ei teinud sellest numbrit. Mängijad said asjast muidugi aru ja Olumets tegi Unni arvel kogu aeg nalja ja mängueelsel koosolekul luges Unn alati ette meeskonna koosseisu ja ükskord ta unustas ühe mehe ära ja Olumets irvitas ja ütles, et vastast ei ole mõistlik alahinnata ja kümnekesi väljakule minna ja teine asi, mida Unn alati ütles oli see, et "teeme siis mängus telefoni" ja see "telefon" tähendas lahtimängitud nurgalööki ja ükskord unustas Unn selle ära ja luges ette koosseisu ja vajus siis mõttesse ja ütles, et midagi tähtsat oli veel, aga ei tule meelde ja Olumets irvitas jälle ja ütles, et ega Unn ei tahtnud äkki öelda, et me mängu ajal vahel "telefoni" teha võiksime ja Unn rõõmustas ja ütles, et just seda ta oli mõelnud ja kõigil oli hea meel, aga mina kurvastasin, sest tegelikult oli Unn vana mees ja ma kujutasin ette, kuidas ma ise kunagi nii vana olen ja see ei olnud tore mõte.

Eesti saigi vabaks ja meid võeti UEFAsse ja FIFAsse ja lubati valikmängudele ja meil oli hea meel ja Unnil oli ka ja me hakkasime nendeks valikmängudeks valmistuma ja oli kevad ja venelased olid vahepeal kaineks saanud ja tahtsid ka mängida ja Unn oli nüüd kindlalt peatreener ja tahtis venelasi meeskonda võtta, kuigi nad ei olnud järeltulijad ega midagi. Meie Juksi ja Rüütli Tarmoga olime selle vastu, sest me tahtsime olla Eesti Vabariigile lojaalsed ja Juks hankis kusagilt isegi kodanike ja nende järetulijate nimekirja ja me näitasime seda Unnile ja Unn ei teadnud, mida teha ja me rääkisime Unnile igasuguseid lugusid Eesti ajaloost ja Siberist ja õnneks olid ajakirjanikud kogu aeg Unnil sabas ja ta unustas venelased ära.

Mida aeg edasi, seda huvitavamaks läks ja Unn andis intervjuusid ja käis vastaste mänge vaatamas ja ajas Roy Hodgsoniga juttu, kui see meie mänge ja treeninguid vaatamas käis, sest Roy oli sel ajal Šveitsi koondise treener ja Šveits oli Eestil esimene vastane ja Roy rääkis kogu aeg Unnile, kui ilusat jalgpalli Eesti mängib ja Unn säras õnnest ja meie Juksi ja Rüütli Tarmoga särasime ka, sest me saime rahulikult meeskonnaga tegeleda.

Siis tuli esimene ametlik mäng ja Unn oli ikkagi terasem, kui me arvasime, sest ta sokutas vahetult enne mängu Puštovi koondisesse ja jalgpalliliit valetas UEFAle ja FIFAle, et Puštov on Eestis sündinud, aga tegelikult oli ta hoopis Ida-Preisimaalt ja esimene treeningmäng oli Sloveeniaga ja kui me seitsmendal minutil üle keskjoone saime, siis määrati karistuslöök 35 meetri kauguselt Sloveenia väravast ja Puštovi reieümbermõõt oli peaaegu meeter ja tal oli kõva löök ja mitte keegi ei näinud palli, enne kui see väravavõrku kinni jäi. Me kõik rõõmustasime värava üle ja eriti rõõmustas Unn ja Puštovile oli kindlustatud igavene koht Eesti koondises, kuigi see jäi tema ainsaks väravaks ja sloveenlased olid nii ehmatanud, et ei julgenud enam üldse mängida ja kohtumine lõppes 1:1.

Me käisime uuesti Balti turniiril ja mängisime Leeduga 1:2 ja Lätiga 1:1 ja Roy oli kogu aeg meiega kaasas ja kiitis Unni ja Eesti mängu ja siis tuli mäng Šveitsiga ja me olime siiamaani mänginud ettevaatlikult ja kaitsvalt ja Hogson käis mängupäeva hommikul Unnil külas ja pihtis härdusehoos, et kui Eesti hakkaks ründama, siis lööksid šveitslastele alpikellad ja Unn tuli mängueelsele koosolekule ja oli nagu ümber sündinud ja ütles, et täna läheme ründama ja me ründasime ja Šveits võitis 0:6 ja see oli pauk mis pauk ja tõi meid kõiki maa peale tagasi. Me olime Juksi ja Rüütli Tarmoga iroonilised ja ütlesime Unnile üsna teravalt ja Unn ei kuulanud meid enam ja kutsus Bragini ja Borissovi koondisesse ja saatis nad eesti keele kursustele, aga nad põgenesid sealt ära ja kui oktoobikuus oli teine valikmäng Maltal ja see lõppes 0:0, siis vaatas Unn, et nüüd on paras aeg ohjad enda kätte võtta ning kihutas minu ja Juksi ja Rüütli Tarmo koondise juurest minema.

Meil oli selle üle isegi natukene hea meel, sest me olime taibanud, et selle paadiga, mis meil oli, võib ainult tiigi peal sõita, sest ta ei pidanud vett ja teda ei tahetud isegi lappida ja Unn tahtis aerutada madalas vees ja seista paadi ninas sirgelt nagu kapten ja vaadata kaugusesse ja sellest oli küll, sest ajakirjanud polnud varem ühtegi laeva näinud ja telemehed oli endale jalgpalliliidust kõvad rahad välja kaubelnud ja näitasid Unni söögi alla ja söögi peale ja tõid peale Malta mängu terve koondise stuudiosse ja näitasid seda mängu kolm päeva järjest videolindilt ja mul on siiamaani meeles, kuidas Olumets ühele Malta kaitsjale jalgade vahelt tegi ja väravavahiga üks-üks läks ja kuidas Hepner oma kiila pealaega maltalase löödud palli väravajoonelt minema udjas ja maltalased ei teadnud, et seda tegevust oleks saanud külmutuskapi või mõne muu asja kinkimisega ära hoida.

Me läksime Juksi ja Rüütli Tarmoga metsa ja hakkasime langetama puid ja ehitama laeva, millega saaks sõita jõge mööda merele ja sealt edasi ookeani, aga sealt läks veel tükk aega, enne kui me taipasime, mida kõike on selliseks sõiduks vaja ja kuni meil Juksiga õnnestus teenida nii palju raha, et korralik laev ehitada ja laevale kapten palgata, kes on varemgi merd sõitnud ja kes teab, kuidas asi käib ja kellel on olemas merede kaart.

Ega ma päris täpselt ei tea, kus maal me täna oleme, aga tähtis on, et me ei viinud uut laeva sellele tiigile, kus me Unniga ja lagunenud paadiga sõitsime ja mis oli enam-vähem aastaringselt ummuksil ja see veekogu, kus me ta vette lasime, oli järv ja sealt sai jõge mööda merele ja ma arvan, et me hakkame tasapisi jõudma kuskile Taani väinade kanti ja Juks ei ole enam koos minuga ja tal on firma ja ta teenib omale raha ja Rüütli Tarmo on teises paadis ja kui ma temaga viimati rääkisin, siis arvas ta, et ka nemad hakkavad merele jõudma, aga mis edasi saab, ei ole kindel, sest paadile võidakse millal iganes teine ots keerata.

Igatahes on see paadisõit olnud raske ja ma olen sageli kahetsenud, et üldse sõitma läksin ja ma olin vahepeal pikalt merehaige, aga ma sain sellest üle ja nüüd on jälle hästi ja ma usun, et me jõuame varsti ookeani, sest ma olen lugenud palju vanade meremeeste mälestusi ja tean, et peale Taani väinadest läbi saamist ei lähe kaua, kui Inglismaa paistma hakkab. Vohh!

Tekst avaldatud ka Postimehe jalgpallilisas
Kommentaarid

Mis   •  
(.***)
Mis te tna arvate sellest loost?
to to ltik   •  
(.***)
ra soga.
kaur   •  
(.***)
lahe pala, mnusalt humoorikas
to ltik   •  
(.***)
Imelik et ltik ei julge oma pris nimega siin esineda.Muidu kll kirjutad julgeid kirjatkke he teise nime alt:)
ltik   •  
(.***)
Tore lugu jah, alles tna mrkasin lugeda, imelikul kombel :(
ks asi tundus vale: kas see nn Balti turniir ei toimunud siiski 1991 aasta sgisel,siis kui iseseisvus juba taastatud oli? Kuigi neid mnge millegiprast ametlikeks ei tunnistatud. Aga kui veel aegade taha kiigata, siis 1990 aastal oli ju mng Eesti - Lti, kusjuures mlemaid esindasid phirahvusest mngijad! Ja-ja,ka ltlasi, ma ei valeta midagi. Ji 0-0 viiki ja Eesti oli kerges lekaalus.
Kui nd Lti ja Eesti plisrahvused kohtuksid, kllap siis oleks rm meie poolel.
Triin   •  
(.***)
Kuule sdafsdafdsafsad, mille phjal Sa oma vastavasisulisi viteid siin esitad? Tundub kll, et vtad neid laest, sest neis esinevat valet ja vhiklikkust on lausa piinlik lugeda. Milleks on tarvis tuua suure raha eest vlismaa treener, kui tal nii ehk nii otsusi teha ei lasta? Klab naeruvrselt. Ja ma tean nii mndagi mngijat, kes Sinu poolt sdistatud isikule ebasmpaatsed, aga mngivad/ja on mnginud koondises sellest hoolimata.
sdafsdafdsafsad   •  
(.***)
siis oli esimest korda....aga nd on koguaeg(tleb keda vtta jms)
nihhuija   •  
(.***)
Pohlak on jobu, aga see artikkel o kuradima hea ja see teeb teda vhem jobuks :D
nihhuija   •  
(.***)
Pohlak on jobu, aga see artikkel o kuradima hea ja see teeb teda vhem jobuks :D
Markko   •  
(.***)
Uno oli mu esimene treener ja muidu muhe vend. Treeningud olid titsa okid ja meil noortel lasti ka Tallinna Sadama meestega koos mngida. Mngudel aga oli vimalik mngida ainult nii, et Unot ei kuulanud. Seda selleprast, et treener "petas vga kva hlega" meid kogu aeg. Kui sellest mda vaatasid, siis oli kik ok - kui kuulatasid, siis ei tulnud jalkast enam midagi vlja.

Mngisime siis Lasnamega ja poolajaks olime ees 6:0. Unn oli terve poolaja jlle platsi krvalt kisanud meie peale. Poolajal kuulsin ta kest kuldsed snad: noh, enam-vhem vib rahule jda mnguga. Veel praegugi lheb sda soojaks, kui sellele suurimale kiitusele melda :)

Kokkuvttes tleks aith Uno.
hugen   •  
(.***)
tundub ,et Pohlak ajas omal ajal asju Nisu Unniga, mitte Piiri Uunoga.
puuslak aivar   •  
(.***)
Huumor - Pohlak ja maailm. On olemas kahte sorti inimesi MINA ja teised (tsit.A.Vanapa). Kll olen mina oma liste juustega kva mees, MINA tegin olin ja vitsin. Palju andekaid mngijaid Sa phja oled lkand isiklikust antipaatiast? Aithh selle vhesegi eest.
Me Roll   •  
(.***)
vga hea lugu :) huumor on teretulnud, ja tsisest asjast saab ka lbi prisma kirjutada. Sai naerda
woodoo   •  
(.***)
Pohlak on muidugi julge kui tleb,et Unn ei teadnud jalkast midagi.Olgu, kuid ta oleks pidanud mainima, et egas temagi tea siiamaani, mis see jalgpalli mng endast kujutab.
Long   •  
(.***)
hea pala:))))
pealtngija   •  
(.***)
pohlak=kloun
Tihane   •  
(.***)
IRWWWWW .. lpp lks pisut liiga tsiseks .. aga anna vi raamat vlja .. naersin pisar silmil :)
madiss   •  
(.***)
see oli kll tore lugu. eelmine mulle suurt ei meeldind. a nha et mees areneb pea iga looga!
Rythar   •  
(.***)
Hea on nha jah, et vhemalt mnel asjamehel on huumorimeel silinud kige muu kiuste.
SundanceKid   •  
(.***)
muhe jah
rootsi kunn   •  
(.***)
Naer on terviseks! Pohlakult ikka tuleb neid vemmalvrsse. Lugege teist samasugust tnse Pevalehe jalgpallilisast
...   •  
(.***)
paremgi kui eelmine :)
v6hiv66ras   •  
(.***)
Muhe hommikune lugemine :D

Sisene
VÄLJAMAALT!
TALITURNIIR
VAATA JÄRELE: uute ründajatega Kuressaare ja Kalju leppisid viiki  (lisatud galerii!)
KÕRGLIIGAD
UUED KODUKLUBID JA LEPINGUD
OLUKORRAD KLAARIKS
Videokohtunik | Hooajale joon alla! Rähklemine ja sülitamine ning suluseisud ja sisselendamised panid kukalt kratsima  (+ kogu aasta statistika)
EESTI NAISTE JALGPALL
Karjääri parima aasta järel kodumaale naasnud Eesti koondise esikinnas: Tabasaluga medal võiks täiesti reaalne eesmärk olla
KURE JUTUD
Kožuhhovski: kui meilt nii palju mehi parematesse klubidesse läks, räägib see tehtud heast tööst  (+ keskväljast, Dõmovist, elu vormis Lahest)
JUUBELISAADE
RISTNURK
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Nõmme Kalju FC
0
0
0
0
0:0
0
2.
Paide Linnameeskond
0
0
0
0
0:0
0
3.
Tartu JK Tammeka
0
0
0
0
0:0
0
4.
Tallinna FC Flora
0
0
0
0
0:0
0
5.
JK Tallinna Kalev
0
0
0
0
0:0
0
6.
FC Kuressaare
0
0
0
0
0:0
0
7.
Pärnu JK Vaprus
0
0
0
0
0:0
0
8.
JK Narva Trans
0
0
0
0
0:0
0
9.
Harju JK Laagri
0
0
0
0
0:0
0
10.
Tallinna FCI Levadia
0
0
0
0
0:0
0
PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
97
Tallinna FCI Levadia
79
Paide Linnameeskond
65
Nõmme Kalju FC
65
FC Kuressaare
50
Tartu JK Tammeka
39
JK Narva Trans
38
JK Tallinna Kalev
35
Tallinna JK Legion
22
Pärnu JK Vaprus
11
VÄLISMAA ERILOOD

Soccernet.ee pakub pikemat lugemist ka välismaa jalgpalli huvilistele. Loe järele!