Kui need kaks meest on vormis, võib kõike juhtuda. Foto: Imre Pühvel

"Miskit uut erilist ei märka mu silm, nähtud kõik kui vana mustvalge film..." Eesti on Sloveeniasse võidu järele ka varem sõitnud. Ja sellega sealt tagasi tulnud. Kas meil on piisavalt sisu, et ajalugu korduma panna?

Täpselt neli aastat tagasi septembris olime analoogses olukorras. EM-valiksari on seni läinud kenasti, kui välja arvata põrumine grupi autsaideri vastu (toona Fääri saared, tänavu San Marino). Ees ootab võõrsilmäng Sloveeniaga, mis on vaja kindlasti võita, et play-off lootusi edasi hellitada. Kuid isegi Sloveenia võitmise järel ei ole kõik kindel - kaks rasket mängu on veel ees ning peame lootma ka soodsatele tulemustele teiste tiimide mängudest.

Toona kõik laabus - Sloveeniast saime võidu, millest meie vutifolkloor veidral kombel justkui pisut üle vaatab - koondise olulisematest võitudest rääkides pajatatakse 2012. aasta EM-valiksarja kontekstis ikka Serbiast ja Fääride saagimisest ja Põhja-Iirimaast korda kaks, Sloveenia võõrsil võitmist peetakse aga kuidagi loomulikuks. Tegelikult oli see ikka megatulemus. SEE Ats Purje 81. minuti värav...

Kuigi päris arvestatav ports toonasest koondisest on tänagi Mariboris, on tegu teise meeskonnaga. Tarmo Rüütli ja Magnus Pehrssoni filosoofiad on lihtsalt niivõrd erinevad. Eesti selle valikturniiri väravate vahe on seitsme mängu järel 4:5. Tekib selline tunne, et Rüütli ajal võis see olla mõne üksiku mängu seis. Kaitse on taas tõusnud fookuseks number üks. Kui 2012. aasta valiksarjas löödi meile igas mängus värav (!), siis Pehrsson on selle protsendi viinud alla viiekümne - me oleme suutnud oma värava puhtana hoida seitsmest mängust neljas. Vaid võõrsilmäng Šveitsiga kukkus selles suhtes läbi.

Kuna kirjutan neid ridu mängueelsel hilisõhtul, ei oska ma veel öelda, milline on mu sisetunne päris mängupäeval, kuid praegu on see igatahes kummaliselt kindel. Täpselt nagu enne kohtumist Leeduga. Ja tavaliselt mu sisetunne ei peta. Tekkinud on usk ja usaldus, kindlus. Seda ka mängijatel - nagu ütles Ragnar Klavan, siis on koondis enesekindlam kui kunagi varem.

Enesekindlust on ka hädasti tarvis - mitte kunagi pole Eesti koondis võitnud nelja mängu järjest. Praegu on meil hinge all kolm järjestikust kuiva võitu - 2:0 Soome üle, 2:0 San Marino üle ja 1:0 Leedu üle. Niisiis tuleb ajalool ühelt poolt korduda, teiselt poolt aga mitte - üks on aga kindel, Eesti läheb mängima võidu peale ning võib seda julgelt ka välja öelda. Sest tunne on sees hea.