Luup peale | Kalju kerkib tasapisi august, aga Tuleviku pusletükid logisevad seletamatult kõvasti (galerii!) (0)
Nõmme Kalju võttis Premium liiga 10. vooru kohtumises Viljandi Tulevikult revanši hooaja algul karikasarjas saadud kaotuse eest. Tagasi pealinna sõidetakse 3:1 võiduga, mis annab aimu Kalju kasvavast enesekindlusest, aga kriipsutab ehk veel rasvasemaltki alla Tulevikku vaevavad probleemid.
Kalju alustas mängu isukalt ja juba 9. minutil läks nii nagu tihti läheb, kui varem samas klubis mänginud mees endisesse "kodulinna" naaseb. Mullu veel Tuleviku särki kandnud Kalju ääreründaja Pavel Marin sai Amir Natholt söödu, mängis end karistusala joonel mugavamasse asendisse ja virutas Kaupo Kruusmäele püüdmatult alla nurka.
Peagi eksis Kruusmäe rängalt nurgalöögi püüdmisel ja Kazeem Bolaji pidi palli väravajoonelt minema lööma, kuid kiire tabamus tegi Kaljule siiski karuteene, sest eduseisus muututi pikapeale lohakaks ning esimesed paarkümmend minutit täiesti pilla-palla olnud Tuleviku mäng muutus aina loogilisemaks. Poolaja keskel üritas Herol Riiberg korrata karikasarjas Kaljule löödud olümpiaväravat, ent nurgalöögist teele saadetud pall keris end napilt värava eest läbi, jalga ei ulatunud vahele panema ka keskkaitsja Atanda.
Pausi järel jätkus mõlemapoolne praagirohke mäng, mille lõpetas viimaks 77. minutil täpse löögiga Kalju ründaja Alex Matthias Tamm, saates palli eesmise posti kõrvalt Kruusmäest mööda. Tuleviku lootus tärkas korraks 85. minutil, kui Herol Riibergilt söödu saanud Kristjan Kask selle kannaga efektselt Arcenciel Mintongole jättis ning poolkaitsja Marko Meeritsale püüdmatult kaotusseisu vähendas. Ent kohe järgmisel rünnakul taastas Vladislav Homutov täpse kauglöögiga Kalju kaheväravalise eduseisu ning sellega oli võõrustajate vastupanu ka murtud. Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:
1. Kalju vanker kogub tasapisi hoogu, ehkki rattad on veel kandilised
Kuue esimese liigamänguga neli väravat löönud Kalju on kahe viimase kohtumisega lisanud seitse tabamust. Ehkki eelmises kohtumises pidi platsilt vigastatuna lahkuma senine rünnakuliider Aleksandr Volkov, polnud tema puudumist seekord märgata. Mõneti võis Volkovi eemalejäämine olla isegi äraspidine õnnistus, sest senise vormi pealt ei olnud Sergei Frantsevil erilist võimalust teda algkoosseisust välja jätta, mis aga ajas omakorda Kalju ründemängu mõnevõrra balansist välja.
Amir Nathoga on Kalju ründemäng loovam, äärel mängimise asemel tippu nihutatud Alex Matthias Tamm tunneb end seal märksa mugavamalt ning äärtel tegutsevad Pavel Marin ja Kaspar Paur saavad oma trumpe maksimaalselt ära kasutada. Lisaks päästab Pauri ja Tamme üheskoos mängitamine Kalju enesekehtestatud KTM-kimbatusest. Võiduka lõpptulemuse kindlustamisel mängis olulist rolli ka vigastuspausi järel vormi koguv ja vahetusest sekkunud Vladislav Homutov.
Teisalt tegi Kalju kõikides liinides, aga eriti keskväljal seekord nii rohkelt praaki, et kalli hinna maksmisest päästis neid vaid Tuleviku kalduvus sama ohtralt patustada. Kohtumise teise poolaja esimene pool ehk mängu mõtteline "kolmas veerandaeg" kulges mõlemapoolselt järjepidevate pallikaotuste, valesöötude ja väärotsuste ning üleüldise kohmakuse vaimus, mille tugevam vastane oleks tõenäoliselt ära kasutanud – seekord sattusid lihtsalt vastamisi kaks ühtviisi eksimustealdis meeskonda.
Võime näidata head mängu periooditi, aga väga harva 90 minuti lõikes iseloomustab mõlema meeskonna senist hooaega ning samas vaimus jätkates tekib mõlemal kahtlemata edasistes voorudes veel probleeme. Kalju seekordses esituses leidus siiski võõrustajatega võrreldes hoopis rohkem positiivseid noote.
Objektiivselt võttes võib Tuleviku muredele leida mitmeid põhjuseid ja selgitusi. Näiteks seisis esiväravavahi Marten Ritsoni vigastuse tõttu eelmises mängus väravas 17-aastane Karl Erik Jürisson ja seekord sama noor Kaupo Kruusmäe – üks tegi Premium liiga debüüdi, teine sai täna kõrgliigas kirja elu teise kohtumise. Pole ime, et noored mehed eksivad, nagu pole ka põhjust kaotust nende kaela määrida.
Ühes Kruusmäega oli tänases Tuleviku algkoosseisus viis 19-aastast või nooremat meest. Kazeem Bolaji, Carson Buschman-Dormond ja Arcenciel Mintongo on meeskonnas pealegi uued näod, Ridwan Babatunde saabus klubisse alles vahetult hooaja eel ega ole saanud veel kõike vajalikku treeningutel omandada. 28-aastasena liidrirolli kandev Ganiu Atanda mängib samuti Tulevikus esimest hooaega. Lisaks talle peavad liidrikoormat kandma eeskätt Martin Allik, Tanel Lang – kellest viimane harjub tänavu uue positsiooniga – ja Herol. Meeskonna põhikapten Kaimar Saag langes eelmises voorus vigastusega rivist ja peab veel mõnda aega pausi pidama.
Teisalt on Herol Eesti liiga üks loovamaid mänguarhitekte. Atandal jagub kogemusi kõrgema tasemega liigadest. Buschman-Dormond on juba mitmel korral näidanud nii oma kiirust kui ka head löögijalga. Mintongo suutis tiitlikaitsja FC Flora vastu peetud mängus keskväljal Eesti koondislaste Markus Poomi ja Martin Milleriga heidelda kui võrdne võrdsega.
Paraku on Tuleviku mängus liiga palju kui-sid ja aga-sid, mis peavad samal päeval samale joonele paigutuma, et kogu võistkonna mäng ühtlaselt hästi sujuks. Kehv meeskond ei suuda valitsevale meistrile võrdväärset partiid pakkuda ega Kaljut karikasarjast välja lüüa, kuid halbu päevi kipub Tulevikule kogunema rohkem kui häid ning kaugel pole hetk, kui "Moskva pisaraid ei usu" ehk liigatabelis hakkab seis närvesöövaks muutuma.
Kõige eelmises punktis kirjeldatu juurest jõuame küsimärkidega ühe paratamatuseni, mis vajab käsitlemist. Tuleviku juhendaja Jaanus Reiteli pühendumuses pole vähimatki põhjust kahelda ning mängujärgsetes intervjuudes on ta ka ise rõhutanud just protsessi, mitte hetkesaavutuse olulisust. Uuel treeneril nõuabki uute mängijate ühtseks meeskonnaks sulatamine aega ning Tuleviku leerist kostuvad väljaütlemised annavad üheselt mõista, et treener usub oma mängijatesse, mängijad aga treenerisse ja treeningprotsessi, mis ongi kõige tähtsam.
Ent kohtumiste eel ja ajal näib, et liigne tahtmine saab meeskonnast võitu ja ajab nad hoopis krampi. Tuleviku mänguplaan on iseenesest igati loogiline ja komplekteeritus klubi võimalusi arvestades heal tasemel, mis väljendub ka eelmainitud trumpide olemasolus. Paraku on Viljandi meeskonnal õnnestunud oma kaardikätt seni väga harva hästi välja mängida.
Reiteli emotsionaalsus väljaku ääres on ühelt poolt haarav, sest näitab ereda leegiga põlemist. Samas torkavad silma üksikud episoodid – näiteks Flora mängus umbes kümneminutilise perioodi jooksul pea täielikult vaid kohtunike eksimustele keskendumine, mis paratamatult kärbib meeskonna juhendamiseks jaguvat aega. Isegi kui kohtunikutöös leidub puudujääke, kandub järjepidev rahulolematus treeneripingilt üle väljakule – see pole nii mõistagi vaid Tuleviku puhul, ent praegu näivad just nemad kümnest Premium liiga klubist enim rahu ja stabiilsust vajavat.
Kalju vastu sai Reitel ägeda protesteerimise eest juba 5. minutil kollase kaardi – mis pretendeerib treeneritele antud hoiatuskaartide osas kindlasti mitteametliku Eesti rekordi tiitlile – ning hiljem oma mängijale suunatud ingliskeelsete vägisõnade pruukimise eest neljandalt kohtunikult veel ühe suulise hoiatuse. Lisaks veel üks tähelepanek: mängueelsel soojendusel juhendas Reitel aktiivselt mängijaid, samas kui enamik treenerid eelistab niisugusel hetkel jätta selle töö abitreenerite hooleks.
Igal treeneril on mõistagi oma töömeetodid ning need pole kõrvaltvaataja kritiseerida, kuid paratamatult näib, et antud juhul kipub Reiteli (põhjendatult) kõrge saavutusvajadus ja emotsionaalsus mõjuma meeskonnale mängu ajal mitte üleskütvalt, vaid pärssivalt. Antud küsimuses tasakaalu leidmine pole kindlasti lihtne, kuid ehk võib just selles peituda võti, mis Tuleviku pusletükid ühel hetkel õigesti paika loksutab.
4. Mängu parim – Pavel Marin
Kõigest aasta Viljandis veetnud Marinile jäi mullusega kõik sealne nii tugevalt südame külge, et avavärava löömise järel tõstis ta vabandavalt käed ega juubeldanud, kuigi tabamus oli Kaljule väga oluline. Ka Marini tegutsemist on mitmes varasemas kohtumises pärssinud eelpool kirjeldatud Kalju ründemängu tasakaalutus, seekord oli ta aga ilmselgelt oma elemendis. Protokolli lähevad selle kinnituseks värav ja väravasööt, tegelikkuses oli Marini panus aga sellest veel märksa suurem ning just sellist Marinit Kalju vajab, kui neil on soov sel hooajal veel medaliheitluses mingilgi määral sõna sekka öelda.
Protokoll:
1. mail kell 19.00 Viljandi kunstmuruväljakul
Viljandi JK Tulevik - Nõmme Kalju FC 1:3 (0:1)
85. Arcenciel Mintongo - 9. Pavel Marin, 77. Alex Matthias Tamm, 86. Vladislav Homutov
Väravasöödud: 85. Kristjan Kask - 9. Amir Natho, 77. Vladislav Homutov, 86. Pavel Marin
Hoiatused: 5. Jaanus Reitel (peatreener), 45+1. Martin Allik - 59. Mihhail Babitšev
Mänguolud: +8, vahelduv pilvisus; kunstmuru heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 0, pole lubatud
Peakohtunik: Joonas Jaanovits
Abikohtunikud: Sander Saga, Dmitri Vinogradov
Neljas kohtunik: Johann Kuldmäe
Tulevik: Kaupo Kruusmäe, Tanel Lang, Ridwan Babatunde, Atanda Ogungbe, Martin Allik, Arcenciel Mintongo, Nikita Komissarov, Carson Buschman-Dormond, Kazeem Bolaji (78. Daniel Tuhkanen), Herol Riiberg, Kristjan Kask.
Varus: Karl Erik Jürisson, Alex Roosalu, Gustav-Hendrik Seeder, Daniil Petrunin, Daniel Tuhkanen.
Kalju: Marko Meerits, Aleksandr Kulinitš, Mihhail Babitšev, Vladimir Avilov, Andri Markovitš, Deniss Tjapkin, Igor Subbotin (46. Giannis Tsivelekidis), Pavel Marin, Amir Natho (78. Kaarel Usta), Kaspar Paur (62. Vladislav Homutov), Alex Matthias Tamm.
Varus: Sergei Lepmets, Mikk Reintam, Giannis Tsivelekidis, Vladislav Homutov, Aleksandr Ivanjušin, Kaarel Usta, Mark Edur.
Tabeliseis:
