Luup peale | Tahtejõuetud mängijad ei häbistanud ainult iseennast, vaid tervet Eesti jalgpalli (49)
Eesti jalgpallikoondise kauaoodatud EM-valikmäng Saksamaaga kujunes kiiresti õuduste õhtuks. Saksamaa juhtis 24. minutiks 4:0, võitis poolaja 5:0 ja kogu kohtumise 8:0. Eesti etteaste oli piinlikult tahtejõuetu.
Skoori avas 10. minutil Marco Reus ja seejärel, kui kasutada Lembitu Kuuse legendaarset väljendit, "hakkas väravaid tulema nagu multifilmis". 17. minutil Serge Gnabry jalaga, 20. minutil Leon Goretzka peaga ja 24. minutil Ilkay Gündogan penaltist. Siis väike paus. Ja siis Reus 37. minutil perfektsest karistuslöögist.
Vaheajal tõmmati hinge, sest väravate löömine väsitab ära ka neljakordsed maailmameistrid! Aga nagu ütleb kiri Tartu Inglisillal – "Otium reficit vires" ehk "Puhkus taastab jõu"! 62. minutil lõi Gnabry kuuenda, 79. minutil Timo Werner seitsmenda ja 88. minutil Leroy Sane kaheksanda. Rohkemaks seekord aega ei olnud.
Multifilm võib oma järje saada 13. oktoobril, kui Eesti võõrustab Saksamaad Tallinnas. Mainzis peetud kohtumisest tegi Soccernet.ee järgnevad tähelepanekud:
Organisatoorses mõttes Eesti vaieldamatult parim alaliit. Balti riikide parim esindusstaadion. Viimase viie-kuue aasta jooksul sportlikus plaanis tugevamaks ja pingelisemaks ning tootena oluliselt ahvatlevamaks muutunud Premium liiga. Treenerite koolitussüsteem. U17 eliitliiga ja seal makstavad transporditoetused. Mullune UEFA superkarikafinaal Tallinnas.
2020. aasta U17 vanuseklassi EM-finaalturniir Võrus, Tartus, Viljandis, Haapsalus, Rakveres ja Tallinnas. Mart Poomi ja Ragnar Klavani jõudmine Euroopa tippliigadesse. Kümned ja kümned noorte vutipoiste ja -tüdrukutega pühendunult tööd tegevad klubid üle Eesti. Need on vaid mõned näited asjadest, mille üle on Eesti jalgpallil põhjust uhke olla ja jutud, nagu ei oleks Eesti jalgpall kuhugi arenenud ja tammuks paigal, lihtsalt ei vasta tõele.
Aga see ei loe tänasel hetkel mitte midagi. Eesti jalgpalli lakmuspaberiks ja avalikuks eksamiks on meeste A-koondis, mis peab iga kord väljakule minnes kinnitama oma esitusega Eesti jalgpalli tugevat tervist. See ei tähenda tingimata võitmist, vaid vastasele väärika ja pühendunud lahingu andmist.
Näiteks pärast laupäevast 1:2 kaotust Põhja-Iirimaale ei olnud keegi ju meeskonna peale kuri. Pettunud olime kõik, sest kaotati mäng, mille võinuks ka võita, aga meeskonna esitus oli väärikas. Täna mitte. Täna mängis Eesti meeskond vääritult, austamata avalikku vastutust, mida rahvuskoondiseks olemine endas kätkeb.
0:4 või 0:5 kaotus võõrsil Saksamaale poleks iseenesest ju ootamatu, sest kellelgi pole illusioone meeskondade tasemevahe kohta, mis on tohutu. Ning Saksamaa on teisigi suurelt nüpeldanud – kaks aastat tagasi näiteks Norrat 6:0. Aga suure skoori puhul on väga oluline kaotuse iseloom. Kui see tuleb pärast võitlust, kus platsile jäi viimnegi jõuraas, siis pole midagi parata ja tuleb vastast tunnustada.
Aga täna ju ei olnud nii. Kus oli tahe hambad ristis võidelda? Kus oli maksimaalne keskendumine? Kus oli vastutustunne, mis sunnib ka kiire kaotusseisu järel nii vaimset kui ka füüsilist pingutamist jätkama? Need kõik puudusid. Häbi.
Ja see häbi tabas nüüd tervet Eesti jalgpalli, kellel tuleb sellega nüüd hakkama saada. Ja saadakse kah, sest kuigi A-koondis esindab Eesti jalgpalli, ei sõltu viimane rahvusmeeskonnast, vaid kõigist tublidest jalgpallis tegutsevatest inimestest. Aga neil on täna kahjuks väga sant tunne.
Reim üllatas mitme otsusega. Esmalt Sergei Zenjovi tipuründajaks asetamine. Kuna sinna oli võtta ka Rauno Sappinen, siis ei tundunud Zenjov kuigi tõenäolise variandina. Teiseks Sander Puri vasakul äärel. Arutledes mängijate üle, kes võiksid Zenjovist mittehõivatud äärel alustada, käisid läbi Henrik Ojamaa, Mark Oliver Roosnupu, Ken Kallaste ja Vlasi Sinjavski nimed, aga Puri oma mitte. Miks tema ja põhitöökoha poolest äärekaitsja Gert Kams siis ääred mehitasid?
Sest vastu ootusi Konstantin Vassiljev ikkagi alustas (võib-olla tulenevalt Mattias Käidi pisivigastusest). Sel juhul oli loogiline, et Reim valis äärtele mitte ääreründajad (a la Ojamaa ja Sinjavski), vaid kogenud ja distsipliini hoidmises meisterlikud kaitsvamad mängijad ehk Puri ja Kamsi. See kõik oli teooria, mis praktikasse panduna osutus mitte toimivaks.
Pärast laupäevast mängu Põhja-Iirimaaga mitmel puhul koondise noorendamisest rääkinud Reim seda mänguks Saksamaaga ei teinud, vaid langetas kõik koosseisuotsused kogenumate mängijate kasuks. See oli viga, sest kohutavas vahemikus 10.-26. minut, mille jooksul lõi Saksamaa esimese, teise, kolmanda ja neljanda värava, osutus enamike mängijate võitlustahe puudulikuks.
Võimaluse korral tulnuks esimese poolaja järel välja vahetada kõik mängijad peale Konstantin Vassiljevi ja Sergei Lepmetsa. Seega tagantjärele tarkusena tulnuks noorenduskuuriga alustada juba enne tänast mängu. Sest need noored ei pruugi tingimata olla taseme poolest täna platsil olnud meestega võrdsel tasemel, aga raudselt oleksid nad hinnanud iga minutit ja võidelnud nina verest välja. See olnuks täna juba kõva sõna!
Ilma tema tõrjeteta paisunuks skoor kahekohaliseks. Eesti koondise ajaloo rekordkaotus pärineb 1922. aasta 11. augustist, kui võõrsil jäädi Soomele alla 2:10. Aitäh, Sergei, et täna ei sündinud uut tippmarki, vaid piirduti toonase hävingu kordamisega!
Protokoll:
11. juunil kell 21.45 1. FSV Mainz Arenal
Saksamaa - Eesti 8:0 (5:0)
10., 37. Marco Reus, 17., 62. Serge Gnabry, 20. Leon Goretzka, 26. pen. Ilkay Gündogan, 79. Timo Werner, 88. Leroy Sane
Hoiatused: 25. Joonas Tamm
Mänguolud: +20, pilves ilm; muruväljak ideaalses seisukorras
Pealtvaatajaid: 26 050
Peakohtunik: Ali Palabiyik
Abikohtunikud: Kemal Yilmaz, Serkan Olguncan
Neljas kohtunik: Halil Umut Meler (kõik Türgi)
Varus: Kevin Trapp, Sven Ulreich, Jonas Hector, Jonathan Tah, Julian Draxler, Timo Werner, Julian Brandt, Lukas Klostermann, Marcel Halstenberg, Jonas Hector, Julian Draxler, Kai Havertz.
Eesti: Sergei Lepmets, Artur Pikk, Karol Mets, Madis Vihmann, Joonas Tamm, Taijo Teniste, Sander Puri, Konstantin Vassiljev (82. Vladislav Kreida), Artjom Dmitrijev (59. Mattias Käit), Gert Kams, Sergei Zenjov (71. Henrik Ojamaa).
Varus: Mihkel Aksalu, Ken Kallaste, Märten Kuusk, Mattias Käit, Mark Oliver Roosnupp, Vlasi Sinjavski, Martin Miller, Vladislav Kreida, Erik Sorga, Henrik Ojamaa, Rauno Sappinen.
Tabeliseis:
Uus treener, suure raha eest!
See kaotus on Reimi kapsaaeda. Taasiseseisvunud Eesti halvimate mängude TOP3 on tema tehtud. Palju õnne.
Karvane sure ,pärdik!
Reim jatku julgust -ERRU!
Mehed pandi valesti paika, tekitati ebakindlus. Ja sealt see tuli.
probleemi lahendamiseks vaja päris noortelt nõuda kaks korda rohkem (mitte ilmtingimata tööd aga kvaliteeti - pidevalt tähelepanu sellele pöörata, siis tõuseb ka mängukiirus, vastupidavus jne), et üldine tase tõuseks.
Tõrjus mis pidi tõrjuma iga väravavaht!!!
Tolmuimeja nagu kõik meie väravavahid.
1)Sander Puri. Miks? Kuidas? Mille pōhjal?
2) Teniste asetsemine väravate olukorras(täpselt ei oska nimetada sellest hunnikust). Kui sul on juba kolm keskkaitsjat, siis kas on vaja sinna lisaks ronida ja oma äär täiesti tühjaks jätta, et sealt saaks vennad kasti tulla?
Miks puri mängis on Viktoriini kysimus..
Ott, vana tuntud Pohlaku austajana, näeb Eesti Jalgpalli ikka väga kummaliselt ilusates värvides. Fakt on see, et pärast Rüütlit pole Koondises mitte mingit arengut enam olnud, sest mõlemad senised peatreenerid on sinna panduda ainult üht eesmärki täitma, Ma saangi aru, et Flora fännidele see sobib jne, aga no kuulge - kui rohesilmne peab olema, et õigustada nt Kreida kuulumist Koondisesse. Sapineni ja Vihmaniga täpselt sama lugu - kui ikka kivist tahta vett välja pigistada, siis sa võid neile need 100 mängu ka Koondises anda, aga sitast saia ei saa.
Kaitse poole pealt tumdubki et Vihmann on lihtsalt paanikas, Metsal on lihtsalt pohhui aest järgmine mäng olen põhis. Dimitrjevi tase ei anna lihtsalt välja.
oma 10 aastat ei toimu eesti jalgpallis mingit arengut.
Noorteklassid saavad tappa igaltühelt nagu 90ndatel, nüüdseks probleem ka täiskasvanutes... Ei saa vanade teenete eest meest juhtimas hoida lõpmatuseni, kunagi tuleb öelda - Aitäh ja HEAD AEGA!
Saksa on maailma tipp ja Eesti tabelis alla keskmise, siis ei saagi loota, et tulemus on positiivne.
Kahjuks eilses mängus, hakkas silma, et mõne mehe aeg on koondises läbi. 5 aastat tagasi oleks Puri tahtnud ja pingutanud. Eile jäi vajaka.
Pole päris nõus, et mängime Saksa vastu 5 kaitsega ja loobume ründamisest. See on rohkem mängumeeste nullimine ja fännide petmine. Miks ei võiks enesetadlikult ja kindlalt mängida nagu Põhja-Iirimaa vastu.
Kui tahame 9 mehega kaitses kükitada, siis on ainuõige otsus, asetada kaitsesse vastava suunitlusega mängijad, mida Kostja ja Puri, ei ole.
Ok vb Sappi oleks jäänud pingile ja asemele Zenjov, kes näitas teravust ja tahet rünnakul ning mehel on oskusi.
Ainul minu tagasihoildik arvamus, et mäng kaotati juba algkooseisu välja kuulutamisel.
Sest on suur vahe, kas kaotad 0-8 mängides ja üritades või lihtsalt mängu lõppu oodates.
tooge oma lapsed trenni, vaadake koos jalkat. see kõik hakkab toimima kui tribüünid on täis ja sponsorite raha olemas.
Väga oluline on klubi v treeninggrupi valik, kus laps/noormängija osaleb.
Meie võime siin heietada ja kiruda, aga see ei tee taset paremaks. EJL võiks jõuda ühtse süsteemini, mis toob nn talendikad noored varem Artesse.
Raha, visioon, tahtejõulised mängijad, eesmärgikindlad treenerid jne. Hetkel on EJL noortetöö kehvake. Linnuke lahtrisse "TEHTUD" ja raha tuleb, aga reaalsed tulemused puuduvad.
Jääb küsimus, kellele ja milleks?
