Roberto Mancini tool Manchester City-s kõigub rohkem kui kunagi varem. Klubi direktorid paistavad esialgu itaallase jäämise poolt olevat, kuid jutud potentsiaalsest Jose Mourinho saabumisest Manchesteri liikusid eelmisel nädalal siiski.

Manchester City suutis pikalt Premier League'i esimest kohta hoida, kuid ei suutnud kordagi Manchester Unitedit kannult raputada ning maksis selle eest valusat hinda, kui nende esimene suur kriis sattus praegu kestvasse hooaja viimasesse kolmandikku, kus vigade paranduseks enam ruumi ei jää.

Seda City toetajat, kes usub veel tiitlivõitu, võib küll väga suureks optimistiks tembeldada. Möödunud nädalatega on vahe Unitediga kasvanud juba kaheksale punktile, ja viimases kuues mängus tähendaks isegi Manchesteri derbi võit City jaoks seda, et vahe oleks viis punkti, mis tähendab,  et United peaks veel kaks mängu kaotama.

Viimastel nädalatel üritas City Unitedi ebastabiilsemaks  muutmise eesmärgil ka väikest meediasõda algatada, kuid Sir Alex Fergusoni kogemus sellistes situatsioonides tuli suurepäraselt välja ning City pani surve hoopis enda peale ja põles valusalt. Tõsi, City peamine suuvooder sellel rindel paistis olevat noortesüsteemiga tegelev endine mängija Patrick Vieira, kes pole otseselt põhitiimiga seotud.

Peatreener Roberto Mancini pühendus patukoti leidmisele, kelle taha saaks peita, kui asjad valesti lähevad. Manchester City-s polnud see loomulikult raske ülesanne, sest tal oli võtta Mario Balotelli, keda ta enda sõnul mängus Sunderlandiga juba viiendal mänguminutil välja tahtis võtta, aga seejärel kogu 90 minutit väljakul hoidis ning vaatamata sellele, et ta kaks väravat lõi, ikkagi kritiseeris.

Hetkel paistabki nii olevat, et Mario Balotelli on klubi silmis süüdi selles, et meeskond on viimases faasis nii kehvas vormis olnud. Noor ründaja on imemoel suutnud ülejäänud tiimi nii totaalselt rivist välja viia, et tema kaasründajad ei suuda väravaid lüüa, poolkaitsjad ei loo võimalusi, kaitseliin lubab kodus Sunderlandil kolm väravat lüüa ning Arsenali vastu suudetakse vaevu üle poole väljaku pääseda.

Tegelik "süüdlane number üks" on loomulikult Roberto Mancini, kelle vanad vead löövad ikka ja jälle välja. Olles aastaid tema tegutsemist Interis jälginud, on Manchester City hooaeg olnud üsna hea koopia sellest, mida nägin siis, kui Mancini juhendas Interit.

Manchester United ja Sir Alex Ferguson on teinud suurepärase liigahooaja, kuid ometi peaks Manchester City mängijatevalik individuaalselt vaadates veidi kõrgemal tasemel ja kogenum olema.

Millega Mancini on hätta jäänud, on olnud meeskonnavaimu tekitamine ning mängijate motiveerimine tähtsateks mängudeks, kuid murettekitav on ka see, kuidas meeskond hooaja teisel poolel individuaalselt ära vajunud.

Suurim erinevus Manchester City hooaja esimese ja teise poole vahel on ilmselt David Silva vorm, kes on viimastel kuudel väga kurnatult mänginud. Kui vahepeal tembeldati teda Premier League'i parimaks mängijaks, siis nüüd on seda raske väita. See on trend, mis kippus iseloomustama ka Mancini Interit, kus nii Dejan Stankovic, Adriano kui ka Zlatan Ibrahimovic tegid tema käe all väga häid hooaja alguseid ja jäid teisel poolel hätta. Seega võib probleem olla mitte mängijas vaid treeneris, kes ei suuda oma mängijate vormi hoida või otsustavale perioodile ajastada.

Suurim probleem on aga see, et Mancini ei suuda oma tiimidele nägu anda. Nädalavahetuse mäng Arsenali vastu oli selle parim näide. See, kui ideetu Manchester City tundus olevat, näitas, et tegu on eelkõige heade invidiididega, mitte tiimiga. City-l puudub oskus oma mäng vastasele peale suruda, neil puudub oma stiil. Suurepärased purustustööd hooaja alguses võisid suuresti sellest tingitud olla, et vastaste treenerid ei olnud veel uute mängijatega oma mängu leidnud.

Sellele teooriale annavad veelgi hoogu juurde Manchester City esitused Meistrite Liigas, kus Napoli ja Bayern neid edestasid. Need on kaks tiimi, kes teavad oma tugevusi ning mängivad selle peale. Kogenematus, mida tihti ebaõnnestumise põhjuseks on toodud, on üsna hale vabandus, sest City mängijaid on Euroopas väga kogenud ja peaks oskama Meistrite Liiga mängudele õige suhtumisega läheneda.

See näib kõik olevat tegemata töö treeningväljakul, kus parimad treenerid tihti aega näevad, et tiim lõpuks oma näo saaks. Heal tiimil on olemas see punkt, kus nende suurim tugevus asub ja millele nad oma mängu rajavad - mõnel väiksemal tiimil on see üks mängija, teisel on see terve keskväli. Mancini pole seda punkti leidnud ja on eelistanud lihtsama vastupanu teed minna ning loota sellele, et tippmängijad teevad selle töö ise ära.

Minnes taaskord ajas tagasi, siis leiame, et ka Interil olid need probleemid, millega Manchester City see hooaeg meeskonnana maadelnud on.

Vaatamata domineerimisele üsna nõrga konkurentsiga Itaalias, ei suutnud Mancini Euroopas midagi korda saata - tema saavutusteks Meistrite Liigas olid kaks veerandfinaali ja kaks kaheksandikfinaali. Tiimid, kes tema Interi välja lülitasid, olid Milan, Villarreal, Valencia ja Liverpool.  Kaks hispaanlast olid omavahelise mängu eel autsaideri rollis, aga võitsid võõrsilväravatega, Milanile kaotati kahe mängu kokkuvõttes lausa 0:5 ning mitte kõige parem Liverpool alistas nad 2008. aastal 3:0. Ainsad tiimid, kelle Mancini kaheksandikfinaalides välja suutis lülitada, olid Porto ja Ajax. Üheski mängus ei suutnud Inter oma mängu peale suruda, sest vastased kippusid alati palju organiseeritumad ja palju suurema tahtejõuga olevat.

Roberto Mancini varasem karjäär ja viimased nädalad näitavad,  et tegelikult ei ole ta mees, kes loob tiimi, millest City juhid unistavad. City peaks vaatama kedagi teist, kuid potentsiaalsed asendajad tuleb enne Mancini vallandamist põhjalikult läbi uurida, et teha kindlaks, kas uus mees suudab täieliku toetuse korral tagada pika-ajalise edu. Kui selles veendunud ei olda, siis on targem Mancini paigale jätta kuni selline valik tekib.