Esmakordselt A-koondise kutse saanud Markus Poom (19) vastas enne Doha poole teele asumist Eesti ajakirjanike küsimustele.

Mis su esimene emotsioon oli, kui see koondisekutse tuli?
Emotsioon oli väga hea. Kerge üllatus oli, aga samas selles vanuses ka juba natukene ootasin seda.  Et see ka lõpuks tuli, see oli tõesti meeldiv üllatus ja selle üle on mul väga hea meel.

On kuidagi teine emotsioon ka A-koondisega reisida, kui seda on olnud noortekoondistega?
Ma arvan, et erilist vahet ei ole. Muidugi see, et sa oled A-koondises, see on suur au ja sellega kaasneb ka mingil määral pinge. Mul on hea meel, et ma lõpuks siia jõudsin ja ma loodan, et see ei jää mu ainukeseks korraks.

Kuna sa oled siin koosseisus pesamuna, siis oled valmis selleks, et läheb ka asjade ja varustuse tassimiseks?
Kindlasti! Mul isa ka juba rääkis üle. Aga no see on igas tiimis samamoodi ja ma olen sellega harjunud ja arvestanud.

Kuidas puhkuse veetsid?
Ma puhkasin umbes nädal aega ja siis tekkis endal see tahe hakata juba liigutama. Meil oli muidu ette nähtud kuu aega puhkust, aga siis kolm nädalat tegingi iseseivalt trenni, kus esimene nädal möödus pigem rahulikult treenides ja siis ülejäänud kaks nädalat tegin ettevalmistust.

Jäi midagi Flora hooajast kripeldama ka?
Ma arvan, et igast hooajat jääb kripeldama midagi, aga muidugi see, et me lõpuks tiitlit ei võitnud. Ma arvan, et kõik meil Floras teavad, mis meil ikkagi puudu jäi. Me teeme selle kallal tööd, et järgmisel hooajal püsida lõpuni tiitlikonkurentsis ja siis ka Eesti meistriks tulla.

Sa korra juba isa mainisid. Kas oli veel mingeid näpunäiteid, mis ta sulle andsis?
Näpunäiteid ta liiga palju just ei anna ja ma pigem eelistan, kui ta ei anna neid üldse. Et see kõik on ikkagi uus kogemus ja ma tahaksin kogeda seda ise. See on muidugi hea, et mu isa on ka siin koondise juures, aga ma näen seda pigem nii, et tema on treener, mina mängija, mitte nagu isa ja poeg. Muidugi väljaspool väljakut me käitume ikka nagu üks perekond, aga väljaku peal tuleb olla professionaalne.

Kas ta on harjunud ka sellega, et temal kui isal on sinu jaoks kaks rolli? 
Jah. Ta juba noorest east peale on olnud mulle treener Nõmme Unitedis. Aga olgem ausad, et ma olen vaikselt juba ära unustamas seda aega ja nüüd on jälle hea seda taas kogeda.

Kas on seda ka olnud, et isa tahab sul olla hirmus objektiivne ning on selles suhtes oma lastega eriti karm?
See väljendub selles, et ta hoolib lihtsalt rohkem. Võibolla tõesti noorena ta õpetas mind natukene rohkem kui teisi ja hoidis mul rohkem silma peal, aga ma arvan, et siin, kui ma olen juba täiskasvanud, siis ei ole see enam vajalik. Ma ei taha, et ta kohtleks mind nüüd teisiti kui teisi mängijaid.