Naiste Meistriliiga on justkui tagasi aastas 2014, mil osalejad sai üles lugeda peaaegu ühe käe sõrmedel. Mitu lagunemist, mitu tõusu - mida karta ja mida mitte?

Alates aastast 2015 on Eesti naiste tippliigas olnud kaheksa osalejat, kelle seas oli mõnel juhul ka parimatest ripakil noortest kokku pandud Noortekoondis. Eelmisel aastal aga pistsid häirekellad kisama, hooaja jooksul langes konkurentsist Tallinna FC Ararat ning talvel lehvitasid valget lippu ka Tartu JK Tammeka, JK Tallinna Kalev ja JK Tabasalu. Seepeale tõstsid aga pead Harju JK Laagri ja Paide Linnanaiskond, kes kergitasid osalejate arvu kuuele.

Eesti Jalgpalli Liit otsustas panna kuus tiimi mängima viies ringis, et igaühele tuleks kokku 25 matši. Eks mõni nina võis krimpsu tõmbuda küll - on ju Premium liigas käimas igihaljas plaat, kuidas neli korda nühkida on niru. Aga ega paremat plaani ka olnud: näiteks 2014 kogunes naiskondadele vaid 16 kohtumist ... Ning FIFA on kirjutanud naiste koondistele kalendri, kus esimene mängupäev on veebruari lõpus ning viimane detsembri alguses, ehk läbi aasta mängida on vaja.

Soccernet.ee otsustas tekkinud olukorda arutada naistega, kes olid kohal juba 2014 ning on seda tänagi. Toona pidas oma esimese hooaja naiste Meistriliigas Lisette Tammik, kes vahetas hiljuti Tallinna FC Flora särgi Paide oma vastu. Juba aastal 2014 lidus ka Maria Orav, kes on ringiga jõudnud Nõmme Kalju FC-st Harjusse. Kolmandat vaadet pakub Merily Toom, kes on rikkalike Flora ja Pärnu JK päevade järel asunud Saku Sportingu peatreenerirolli.

Kuidas me siia jõudsime?

Ühest küljest taandub püramiidi tipu nüristumine järelkasvule - on seda kas liiga vähe või pole tööd tehtud järjepidevalt. Ka on teada, et mõne klubi fookus on muutunud või on tehtud karmis majanduses lihtsalt otsus naiste jalgpalli osakonda kitsendada.

"Päeva lõpuks saab vastutust laiali määrida mitmete osapoolte vahel. Esiteks pole meil piisavalt klubisid, kes on järjepidevalt suutnud ja tahtnud tegeleda naiste ja tüdrukute jalgpalliga. Aga kui me räägime jätkusuutlikust meistriliigast, siis on selle vundamendiks ju noortetöö. Olen kindel, et need tüdrukud on lasteaedades ja koolides olemas, aga ma adun ka, et tegelikult on see päris ränk töö nad üles leida," arutleb Orav.

"See ongi alguses päris selge miinusprojekt ja määramatult kaua. Ehk siinkohal peab vaatama ka nii UEFA kui EJL-i otsa - mis on need stiimulid, et selle poolega tahetakse tegeleda, sest kõikide aeg, energia ja muud ressursid on väga piiratud."

Teistpidi ei ole pall vaid klubide või jalgpalliliidu jala juures, vaid palju sõltub ka mängijaist endist. Naiste ja tüdrukute jalgpalli harrastatavus on olnud üldiselt tõusuteel - headeks näideteks on taas korralikult toimivad Esiliiga ja Teine liiga, ka mitu rahvaliiga tasandit - aga kuskil tuleb mingil põhjusel murdumine. Tihti on selleks otsus keskenduda õpingutele või karjäärile.

"Just seal teismeeas tuleb see raske otsus, kas jätkata jalgpalliga või tulevad mängu muud huvid ja tegemised. Kas tüdrukutele on antud piisavalt väljundeid ja toetust jalgpalliga tegeleda? Tunnen, et see on väga-väga sügav teema ja mingit ühte kindlat põhjust ei olegi. Samamoodi kas tüdrukute treenerid on piisavalt tasustatud ja toetatud? Kõik sellised väikesed detailid panevad selle suure pildi kokku," leiab Tammik.

Samas võib-olla ei olegi vaja iga kivi ümber pöörata. Kui vaadata hooaega 2014, siis on kõrgliigasse alles jäänud vaid üks toonane võistkond - Flora. Esimesena lõpetanud PJK ja pronksi teeninud Tallinna FC Levadia lagunesid (selles koosseisus) mõned aastad hiljem, kuid toitsid ja tugevdasid seeläbi hoopis teisi klubisid. Eeskätt just Saku Sportingut.

"Ma ei ütleks, et meie naiste jalgpall on langusteel. Ajalooliselt on varemgi mingeid punte ära kadunud ja üks tsükkel saab sellega justkui läbi. Jah, juhtubki, et klubidel ei ole seda ressurssi enam ja nad võtavad selle raske otsuse vastu, aga siis tulevadki uued näod nagu sel aastal Harju. Ma arvan, et see on natuke selline paratamatus," lisab Toom.

Kui ringi see pea ikkagi käima hakkab?

Selge on see, et Eestis ja eriti jalgpallis teavad kõik kõiki. Kui Premium liiga puhul võiksid mängu vürtsitada välismaalased, keda on pea igas tiimis, siis naiste Meistriliigas pakub seda üllatusmomenti täna vaid Viimsi JK. Nii võibki mingis hetkes tekkida tüdimus.

"Nüri on ta kindlasti selles mõttes, et me mängime üksteisega viis korda läbi. Pea hakkab ikka ringi käima küll, kui ma selle peale mõtlen! Aga muidugi on see praeguses keerulises situatsioonis tõenäoliselt kõige mõistlikum lahendus," tajub Orav. "Eks me muidugi juba praeguseks tunneme üksteist päris hästi ja kui seda kontaktaega tuleb veel rohkem, siis sellist üllatusmomenti või määramatust võib olla vähem."

Tammik on nõus, et uue hooaja võtmesõnaks võib saada üksluisus. Ta mõtiskleb, kuidas iseenesest ideaalses maailmas meeldiks talle mängida näiteks 12 naiskonna osalusel, aga samas - mida rohkem, seda parem. Näiteks Hispaanias mängides koosnes kõrgliigatabel 18 naiskonnast.

"Kindlasti on see tüütu, et on kogu aeg sama vastane. Aga samas, kui on ka kaheksa tiimi, siis suures plaanis on see seis suhteliselt sama. Sa tead juba, et Flora on selline või mäng Elvaga tuleb sedalaadi iseloomuga. Ehk kaheksalt kuuele ei olegi nii suur vahe. See tuleb siis, kui sul on selline 18-20 tiimi - ega Hispaanias ei teadnud kunagi, mis täpselt saab!" naerab ta.

Samuti Balti liigas ja karikas üldiselt kaugele rändav Saku Sporting valutab ehk kergelt südant tiheda mängugraafiku pärast. 25 kohtumisele lisanduvad lätlannade-leedulannadega minimaalselt neli kohtumist, millest pooled on kodus ja pooled võõrsil. Edu korral tuleb pallida ka kohamänge, mis võivad samuti toimuda pika bussisõidu kaugusel.

"Võib-olla meile ja Florale teevad asja keerulisemaks Balti liiga mängud, mida on vaja kuhugi mahutada, ja see tekitab olukorra, kus peame mingid mängud nädala sisse lükkama. Aga ega eelmine aasta oli täpselt samamoodi: mingi hetk mängisime kaks-kolm nädalat jutti nii, et oli kaks mängu nädalas, aga saime hakkama," lisab Toom ka oma vaate.

Klaas on pooltühi või ikkagi -täis?

Vaikselt on aga pead tõstmas mõte, et kuna mitu naiskonda murenes ja sellest said jõudu teised, võiks ees oodata seni tihedaim hooaeg. Võrdluseks, et mullu jäi võitja Flora ja hõbemedalisti Saku vahele 20 punkti, tunamullu 32 ja enam-vähem nii edasi. Jah, hooajal 2021 oli nende vahe küll vaid neli punkti, aga siis tulid meeletud käärid sisse omakorda järgmistega.

"Ma arvan küll, et see on üsna loogiline eeldus ja tõesti sellist väga selget underdog'i (tõlkes - autsaiderit) ei olegi. Muidugi on see puhas spekulatsioon, aga pigem on reaalne, et tuleb palju üsna võrdset madistamist. Mingid jõuvahekorrad kindlasti on, aga mingeid suuri-suuri kääre ennustada ei tahaks," hindab Orav.

Sarnaselt näeb asja ka Tammik, kes on olnud palju just sel poolel, kes võidab mänge lausa kahekohalise skooriga. Ta nendib, et ega sellest pole ta isegi teab mis suurt rõõmu ega kasu tundnud, sest tihti on suurem fookus hoopis koondisejalgpallil, kus on selline lustimine kõrgete mägede taga.

"Väiksem arv tiime võiks liigat ühtlustada ja suurendada võistlusmomenti. Kui meil on tasavägisemad mängud ja pinge suurem, siis see võiks toetada paremini ka välisklubisse siirdumist või koondises õnnestumist," jätkab Tammik. "Ja see on ka hea taktikaline väljakutse nii mängijatele kui treeneritele - kuidas vastast mängust mängu üle mängida, kui neid kordusi saab nii palju olema? Minu jaoks on see tass ikka pooltäis!"

Viimast nüanssi hindab kõrgelt ka Toom, kes alustab Saku peatreenerina oma teist hooaega. Kusjuures mullusest hooajast on tal üks hea näide varnast võtta: kui aasta esimesed neli mängu kaotas Saku Florale koondtulemusega 20:0, siis septembris põrutati vastu 1:0 võit.

"Kindlasti on plussiks see, et kõik naiskonnad saavad päris arvestatava arvu mänge ja hooaeg pole kuidagi ära lõigatud. Muidugi on nüri see, et saame omavahel päris mitu-mitu korda madistada, aga samas saab seda päris hea õppemomendina võtta. Iga mäng saab midagi parandada, kui eelmisel korral ei õnnestunud mingid asjad nii hästi," usub Toom uue hooaja eel.

Naiste Meistriliiga hooaeg stardib 20. märtsil Flora ja Harju vastasseisuga. Naiste klubijalgpalli hooaeg saab avapaugu nädal varem  (13. märtsil) toimuva superkarikafinaaliga, kus madistavad Flora ja Saku.