Kunsti, meisterlikkust mistahes loomingulisel tegevusalal, ei osata alati hinnata. Rohelisele lõuendile maalimist on üritanud paljud. Õnnestunud on see vähestel. Veel vähesemad on seda teinud justkui möödaminnes.

21. juuni 2002, reede. Jaapan. 47 736 inimest on Shizuokas tunnistajaks maailmameistrivõistluste esimesele veerandfinaalile, kus vastamisi Inglismaa ja Brasiilia. Jalgpalli sünnimaa ja jalgpalli kodu, kui soovite.

Michael Owen viib inglased poolaja südames ette, kuid puhkama neid eduseisus ei lubata. Tiksub poolaja teine üleminut, kui Ronaldinho saab oma väljakupoolel palli, teeb 40-meetrise sööstu karistusala suunas ja leiab mõõdetud sööduga Rivaldo. 1:1.

Londonis on kell 8.33, tööpäeva hommik, kui teine poolaeg avalöögi saab. Inglased teavad, et edu korral ootaks poolfinaalis Türgi või Senegal - mitte just esimese kategooria suurused. See on nende suur võimalus. Ent siis teeb Paul Scholes vägagi paulscholesiliku vea Klebersonile ja kingib Brasiiliale karistuslöögi umbes 35 meetri kauguselt.

Kogenud David Seaman ei näe ühemehelise müüri paika sättimisega liigset vaeva. See ei ole koht peale löömiseks, kindlasti mitte parema jalaga. Nelja sekundiga langeb saareriik šokki.

"Nägin, et ta oli joonelt väljas, umbes viie meetri jagu," meenutas Ronaldinho aastaid hiljem FourFourTwole. "Sihtisin väravat, aga mitte päris seda kohta, kuhu pall läks. Tahtsin vaid, et Seaman oleks hädas. Lootsin, et ta komistab."

22-aastane Ronaldinho ehk "väike Ronaldo" oli küll hooaja jagu Prantsusmaal mängida jõudnud, kuid laiem avalikkus tutvus tema loominguga tol reedesel päeval Shizuokas. Seitse minutit pärast väravat sai ta punase kaardi, kuid mäng oli juba tehtud. Brasiilia võitis 2:1 ja tuli üheksa päeva hiljem maailmameistriks.

Isa ja venna jälgedes

Ronaldo de Assis Moreira sündis perekonda, kus jalgpall oli au sees. Ta isa Joao, endine profimängija, töötas kohalikus laevatehases keevitajana ja teenis lisaraha parklavalvurina; ema Miguelina müüs kosmeetikat ja õppis samal ajal õendust. Ronaldol oli sünnist saati kaks kaaslast, vanem vend Roberto ja vanem õde Deisi.

 Moreirade perekond – ema, isa, kolm last ja tumedakarvaline krants Bombom - elasid Porto Alegre slummis suhtelises vaesuses, kuid siiski paremini kui paljud teised brasiillased. Ronaldinho jaoks ei olnud asi kunagi rahas, teda kannustas kiindumus mängu vastu.

"Bombom armastas minuga mängida," on Ronaldinho lapsepõlve meenutanud. "Kui mu sõpradel igav hakkas, mängisin temaga. Võisime palli pärast terve päeva võidelda. Pidin oma trikke kõvasti lihvima, et ta palli ei saaks. Olime lahutamatud."

 Ustava sõbra kõrval ammutas väike Ronaldo inspiratsiooni isalt ja vennalt. Üheksa aastat vanem Roberto oli talendikas jalgpallur ja vendade kasvatajaklubi Gremio kinkis Moreirade perekonnale villa, et meest endale hoida. Kui kaheksa-aastane Ronaldo ühel päeval kruusaväljakult koju naasis, oli uhke maja sugulasi täis, kuid see ei olnud rõõmus päev. Saatus võttis Ronaldolt suurima eeskuju – isa Joao. Ta sai basseinis infarkti.

Ehk oli just see pöördepunkt, mis otsustas, et Ronaldost ei saa tavalist jalgpallurit. "Ta ütles alati, et kõige keerulisem on lihtsalt mängida. Mängi vabalt. Mängi palliga," avaldas Ronaldinho isa õpetussõnad.

Elu läks aga omasoodu edasi. Ema Miguelina asus haiglasse täiskohaga tööle ja kattis lastele laua, Roberto lootustele tippu jõuda tõmbas kriipsu raske põlvevigastus. Kui Ronaldo oli 12, sõitis Roberto teisele poole Atlandi ookeani, et profina jätkata. Aasta hiljem pälvis Ronaldo esimest korda meedia tähelepanu, kui lõi 23:0 võidus kõik väravad. "See juhtus päriselt. Need kutid olid kohutavad," naeris Ronaldinho mängu meenutades. "Nad mängisid jalgpalli kehalises kasvatuses lõbu pärast, aga ma olin juba noortemeeskonnas, mis selgitab nii mõndagi. See oli viiendas klassis."

Erakordse tehnilise pagasi arendamisel mängisid rolli ka futsal, millega Ronaldo nooruspõlves üsna tõsiselt tegeles, ja rannavutt. Otsus rohelise lõuendi kasuks sündis õigupoolest alles 1994. aastal, kui Brasiilia võitis neljanda maailmameistritiitli. 14-aastane poiss nägi, kui oluline see Brasiilia rahvale on, ja võttis südameasjaks emotsiooni uuesti pakkuda. Vaevalt oskas ta toona aimata, et selleks kulub vaid kaheksa aastat.

1997. aastast algas Ronaldinho muinasjutuline tähelend. U17 maailmameistritiitel, profileping ja debüüthooaeg Gremios, kutse rahvuskoondisesse, kuldne Copa America ja kohe otsa parima mängija autasu maailmajagude karikaturniirilt. Jutud ainulaadsest kunstnikust levisid ülehelikiirusel ka teisele poole ookeani. Lõpuks langesid venna soovitusel valikust suurklubid ja sõelale jäi toona veel naftavaba PSG, kus kleenuke Ronaldinho sai võimaluse Euroopa jalgpalliga rahulikult kohaneda.

Naeratus, mis muutis Hispaania jalgpalli jõujooni

Maailmameistrivõistluste triumfi järel naasis Ronaldinho küll Pariisi, kuid lahkhelid treeneritega viisid poolkaitsja aasta hiljem ikkagi üleminekut küsima. Ta oli silma jäänud ja tegelikult oli kõik juba kokku lepitud - Barcelona pidi ostma David Beckhami ja Ronaldinho liituma Manchester Unitediga. Siis valis Beckham aga Real Madridi ja kui Barcelona asepresidendiks sai Sandro Rosell, oli Ronaldinhogi otsus tehtud.

"Unitediga olid asjad juba kokku lepitud. Küsimus oli 48 tunnis, aga ma olin varem Sandrole lubanud, et mängin Barcelonas," meenutas Ronaldinho. "Mulle anti võimalus klubi ja linnaga tutvuda. Siis oli otsust juba lihtne teha."

Valik oli seda märkimisväärsem, et United oli valitsev Inglismaa meister, Barcelona aga lõpetas eelmise hooaja alles kuuendana ja ei pääsenud Meistrite liigassegi. Florentino Perezi esimesed Galacticod valitsesid Hispaania jalgpalli. Väidetavalt loobus Perez Ronaldinho palkamisest välimuse pärast – "ta ei müüks piisavalt särke". Kuidas ta võis seda hiljem kahetseda.

Ronaldinhot läbi karjääri saatnud kiindumus ööelu vastu ei ole saladus, aga vahel sündis kell pool kaks öösel maagiat sõna jalgpallilises mõttes. Brasiillase debüüti, mis Barcelona ja alaliidu vaidluse tõttu algas pärast südaööd, nägi Camp Noul 80 000 fänni. Kell oli 1.24, kui Ronaldinho alustas liikumist oma väljakupoolelt, astus mööda kahest vastasest ja virutas palli 30 meetrilt latipõrkest võrku.

Esimesed pool aastat Kataloonias möödusid siiski tõrgete tähe all ja 2004. aasta esimestel päevadel oli Barcelona tabelis alles 12. kohal, hooaja lõpupeoks aga hõbedal, vaid Valencia selja taga. Kui aprilli lõpus suudeti Santiago Bernabeul murda ka Real Madrid, tähistas see uue ajajärgu algust, teatepulga üle andmist. Järgmised kaks tiitlit kuulusid juba Barcelonale. Need olid Ronaldinho aastad.

Seda, mis järgmisel kahel hooajal väljakul juhtus, on raske sõnadesse panna. See oli ebamaine, see oli maagiline, see oli jalgpall oma parimas võtmes. Just siis, kui tundus, et kõik on kadunud, tõmbas Ronaldinho varrukast järgmise triki. Ja ta ei lakanud kunagi naeratamast.

Suurim tunnustus maestrole ei olnud mõni tühine kuldne pall, vaid ovatsioon, millega Santiago Bernabeu ta novembris 2005 väljakult ära saatis. Varem oli Real Madridi pühamus samasuguse kohtlemise osaks saanud vaid El Pibe de Oro, lihtsurelike keeles Diego Armando Maradona. Hiljem on Bernabeu tänanud vaid Andres Iniestat.

"Kui see juhtus, sain ma vaevu aru, mis toimub. Lõin lihtsalt väravaid ja tähistasin," meenutas Ronaldinho. "Väärtustan seda nüüd kordi rohkem. Vähesed saavad seal sellise tunnustuse osaliseks. Olen sellest ka Maradonaga rääkinud."

Maailma tipust kõrvaltvaatajaks

Kaks meistritiitlit, Meistrite liiga karikas, FIFA parima mängija trofeed, Ballon d’Or ... 26-aastane Ronaldinho sõitis oma teistele maailmameistrivõistlustele karjääri tipus. Meeskond, kuhu kuuluvad Ronaldo, Ronaldinho, Kaka, Adriano ja teisedki, ei saa ju ometi põruda? Ent ettevalmistus jäi nõrgaks, brasiillased ei pannud ennast turniiri eel tippude vastu proovile. Kui veerandfinaalis tuli vastu Prantsusmaa, ei suutnud nad värava suunas isegi ühtegi lööki teele läkitada. Kodus tembeldati nad reeturiteks. Meesteks, kes emamaad alt vedasid.

Ja Ronaldinho valas oma kurbuse klaasi, jõi, pidutses. Mees, kes valis jalgpalli, et Brasiilia rahvale rõõmu tuua, valati oma inimeste poolt sopaga üle. Barcelona toonase peatreeneri Frank Rijkaardi versioon distsipliinist ei sobinud kokku sellega, mida murtud mees vajanuks – oma vähestel tundidel treeningbaasis eelistas ta rohelisele lõuendile massaažilauda. Mis motiveerib meest, kes elab, et teisi rõõmustada, aga kes on juba kõik saavutanud?

Jalgpallimaailm oli seda kõike juba näinud. "Ma sündisin suure andega, aga sellega kaasnesid ennasthävitavad hood. Ma tahtsin väljakul kõigist parem olla, aga pidin kõigist parem olema ka siis, kui hiljem linna peale läksime," tõdes Põhja-Iirimaa kroonimata kuningas George Best kunagi. Mees, keda Pele väidetavalt kõigi aegade parimaks nimetas, otsustas 27-aastaselt, et tippvutist talle aitab. Geenius olla ei ole alati lihtne.

40 aastat hiljem ei olnud Ronaldinho taandumine nii äkiline, kuid sama hästi võinuks olla. Artist, kes pani Barcelona uuesti uskuma, naasis vaid üksikuteks sähvatusteks. Justkui seda teades oli ta juba aastaid varem oma hoole alla võtnud ühe pisikese argentiinlase, kes oskas nahkkera keelt nagu Ronaldinhogi. Ta nimetas teda oma väikeseks vennaks. See mees oli loomulikult Lionel Messi.

"Ta on fenomenaalne," rääkis 18-aastane Messi 2005. aastal. "Ronaldinho annab mulle palju nõu ja kiidab mind pidevalt. Tema oskus palli kontrollida teeb mind kadedaks. Ta võib mängu ükskõik millisel hetkel teha midagi erilist, et võita – see on midagi, mida pean tegema õppima."

Kui Rijkaard 2008. aasta kevadel klubiga hüvasti jättis, sai kiiresti selgeks, et ka Ronaldinho aeg on läbi. Pep Guardiola mänguviis nägi kohta vaid ühele võlurile ja selleks pidi saama Messi – ta oli selle koorma kandmiseks valmis. Edasist te juba teate. Õpipoisist sai meister.

Ronaldinho aastad Milanis ja hiljem teisel pool suurt lompi ei ole need, millega teda meenutama jäädakse. Üksikud briljantsed momendid vaheldusid pidude ja ükskõiksusega, koondisekutsed valusate väljajäämistega. Maailmameistrivõistluste lavale teda rohkem ei kutsutudki.

Mida siis arvata mehest, kes säras oma üürikeses tipus eredamalt kui keegi teine? Mehest, kes oli staar ajastul, mis ei pidanuks talle kuulumagi. Mehest, keda jumaldasid miljardid. Mehest, kes nakatas noori poisse ja tüdrukuid jalgpallipisikuga. Mehest, kes maalis jalgadega ja naeratas maailmale. Ärge olge kurvad, et see on läbi. Olge rõõmsad, et see juhtus. Ronaldinho tahaks nii.

 "Sinu elus juhtub palju asju, nii head kui halba," kirjutas Ronaldinho The Players Tribune'i rubriiki Letter To My Younger Self aastapäevad tagasi. "Kuid kõik, mis juhtub, võlgned sa jalgpallile. Kui inimesed kahtlevad su stiilis või selles, miks sa pärast kaotust naeratad, mõtle ühele mälestusele."

"Kui su isa lahkub, ei ole sul temast ühtegi videot. Su perekonnal ei ole palju raha, su vanemad ei oma videokaamerat. Sa ei kuule enam kunagi oma isa häält või kuule teda naermas. Kuid ta asjade hulgas on midagi, mis sulle alati teda meenutama jääb. See on foto sinust ja temast koos jalgpalli mängimas. Sa naeratad, oled õnnelik – pall on su jalal. Ta on sind vaadates rõõmus."

"Kui sa teenid hulga raha, pannakse su õlgadele koorem, tulevad kriitikud. Jää vabaks. Mängi, nagu ta sind õpetas. Mängi palliga."

"Kui ma läksin bussile ja Ronaldinho mängis trumme, teadsin, milline mäng tuleb. Kui ta naeratas ja laulis, teadsin, et võidame."

- Juan, Brasiilia, meeskonnakaaslane

"Ta ei võitnud esimesel aasta midagi, kuid inimesed armusid temasse. Siis tulid karikad ja inimesed said õnnelikuks. Barca peaks talle igavesti tänulik olema."

- Lionel Messi, Barcelona, meeskonnakaaslane

"Ma ei olnud kunagi kedagi sellist näinud. Need olid alles mu esimesed aastad Meistrite liigas, aga teda nähes mõtlesin, et ta ei ole samalt planeedilt."

- Frank Lampard, Chelsea, vastane

"Kui sa mängid temaga koos ja näed, mida ta palliga teeb, ei üllata sind enam miski. Ühel päeval paneb ta palli rääkima."

- Eidur Gudjohnsen, Barcelona, meeskonnakaaslane