Mida näitavad meile klubide viisaastakuplaanid? (7)
Jõululaupäeval lõpetas Saksamaal kaheaastase tegutsemise järel ilmumise ajalehe Bild lisaväljaanne, kuus korda nädalas ilmunud Fussball Bild. Jalgpalli kajastamisele pühendunud ajalehe fenomeni võib siinsamas rubriigis millalgi eraldi uurida võtta, praegu aga keskendume teemale, mille ajaleht novembris tõstatas ning mis jäi väljaande viimaseks suuremaks tööks.
Nimelt uuriti läbi 16 ajalehenumbri kõrgliigaklubide tulevikuplaane viie aasta perspektiivis. Meie eesmärgiks alljärgnevalt pole mitte niivõrd klubijuhtide öeldut refereerida, kuivõrd nende väljaütlemiste abil avardada arusaama, millele need väljaütlemised toetuvad. Teisisõnu – püüame pihta saada klubide toimimise aluspõhimõtetele.
Olgu esmalt öeldud, et ükskõik millised eesmärgid ühel või teisel klubil on, ükskõik kui palju inimesi ja huvisid konkreetne klubi esindab, tuleb mõista, et kõikide klubide näol on esmajoones tegemist professionaalsete spordiklubidega. See tähendab, et kõik perspektiivid, olgu nende sisu ükskõik milline, loksuvad paika sportlike tulemuste pinnalt. Niisiis on iga klubi toimimissüsteemi aluseks esindusmeeskonna edu. See on klubide kõige tähtsam ühine osa.
Ent nüüd tuleb teha väga oluline ning käesoleva artikli probleemipüstitust silmas hoides küllap kõige olulisem märkus – Saksamaa klubisid, toetudes Fussball Bildi intervjuudele, iseloomustab adekvaatne arusaam iseenda võimalustest, ja isegi juhul, kui need eesmärgid on sportlikult keskpärased, ei häbeneta neid välja öelda. Üle oma varju hüppamist ei harrastata.
See tähendab, et iga klubi identiteedi juurde kuulub olemuslikult väljakujunenud arusaam klubi sportlikust tasemest. Kui Mainzi juht Stefan Hofmann ütleb, et eesmärgiks on mängimine kohtadele seitse kuni kümme, siis sellesse ei tohi suhtuda kui signaali allaandmisest. Mainzi jalgpalliklubi identiteedikimpu idee Saksamaa meistritiitlist lihtsalt ei kuulu ning sellise idee mõttemudelisse istutamine oleks võimalik vaid klubi senist identiteeti painutades, seda koguni murdes, nagu oleme näinud Inglismaa puhul, kus viimase viieteistkümne aasta jooksul tiitlitaotlejateks muutunud klubide Chelsea ja Manchester City identiteedid on läbinud just taolistena kirjeldatavad muutused.
Saksamaal pole aga vaimustus identiteetide murdmisest kuigi suur, mida tõestab ka 50+1 omanikesuhtest kinnihoidmine. Suurematest tegijatest püüab vaid Hannoveri juht Martin Kind läbi suruda poliitikat, mis lubaks ka Saksamaal klubide eraomandusse minekut piiranguid seadmata.
Ent suur enamus on siiski sellele vastu, nagu näiteks Augsburg, kelle mänedžer Stefan Reuter ütles, et isegi kui senised omanikesuhted piirangutest vabastada, ei tähendaks see Augsburgi-sugusele klubile, et uus omanik väga lihtsalt leitav oleks. "Augsburg pole Saksamaa jalgpallipealinn," selgitas Reuter.
Kehtiva omanikepoliitika toetamine kõneleb aga sellest, et Augsburgil polegi võimalik absoluutset tippu rünnata, mis aga ei tähenda, et tulevikueesmärgid tagasihoidlikult sõnastatud oleks. Reuter: "Meie eesmärgiks on teine koht Baierimaal. Bayern on kaugel ees, kuid Nürnbergi ja München 1860 ees peame edu säilitama." On selge, et sellist hoiakut jagab enamus klubi toetajatest, sest vastasel juhul nad end klubiga ei seoks.
Sarnased hoiakud iseloomustavad ka alles lähiminevikus, aastal 2004 meistriks tulnud Bremeni Werderit. Tolle president Hubertus Hess-Grunewald ütles, et järgmise viie aasta eesmärgiks on püsimine tabeli esimeses pooles: "Oleksime aga jultunud, kui väidaksime, et suudame selle aja jooksul tiitli võita."
Püüdes sportlikke eesmärke struktureerida, võib öelda, et Saksamaal on vaid kaks klubi – Müncheni Bayern ja Dortmundi Borussia – kelle identiteet pole tiitli võitmise kohustusest vabastatud. Kusjuures Bayerni toimimismehhanismidesse on tiitlivõit lausa sisse kirjutatud, mis muu hulgas väljendub ka ülimalt tundlikus reaktsioonis, kui asjaolud soovitud suunas ei liigu. Nii, nagu me sel hooajal näinud oleme.
Olgu siinkohal ka märgitud, et Bayern oli üks neist kolmest võistkonnast (lisaks veel Hoffenheim ja Düsseldorf), kelle juhid Fussball Bildi intervjuudes ei osalenud, kuid toetudes lugematutele varasematele intervjuudele võime kindlat väita, et kindlasti oleks Bayerni juhid eesmärgina sõnastanud Saksamaa meistritiitli.
Nii oligi Dortmund Fussball Bildi lugudesarjas ainus, kes selgelt välja ütles, et tiitel nende eesmärkide hulka kuulub, enamgi veel, klubi juhi Hans-Joachim Watzke sõnul tahetakse viie aasta pärast kuuluda Euroopa kümne parema klubi hulka. Selleks, leiab Watzke, peab klubi aastakäive ulatuma 500 miljoni euroni ning seda mängijate üleminekuid arvestamata.
Teise eesmärgi-rühma moodustavad klubid, kes näevad end tabeli esimesse poolde kuuluvatena: Schalke (eesmärgiks jõuda eurosarjadesse), Leipzig (soov klubi struktuurselt välja arendada), Stuttgart (soov vabaneda hüppelaua kuvandist), Mönchengladbach (püsida viimase kümne aasta majanduslikul ja sportlikul tõusujoonel), Hertha (eurosarjade ambitsiooniga), Leverkusen (soov kuuluda Euroopa 20 parema hulka), Wolfsburg (eesmärgiks stabiilne osalemine eurosarjades), Hannover (muuta klubi Euroopas taas tuntuks), Bremen (soov jõuda eurosarja), Frankfurt ning küllap ka Hoffenheim.
Kolmanda rühma moodustavad klubid, kes näevad end pigem tabeli teise poolde kuuluvana: Augsburg, Mainz, Freiburg ja Nürnberg. Usutavasti võib siia nimekirja lisada ka artikliseeriast välja jäänud Düsseldorfi.
Meetodid, kuidas klubid eesmärke täita üritavad, on suuresti kattuvad – stabiilselt kasvav eelarve, funktsioneeriv infrastruktuur, tulemusrikas noortetöö, kaalutletud käitumine üleminekuturul – erinevus väljendub vaid suurusjärkudes. Kui nimetatud loetelus osutada mõnele spetsiifilisemale probleemile, erakorralisemale olukorrale, siis tasub välja tuua raskused, mis seostuvad Werderi plaanitava uue treeningkeskuse väljaehitamisega Bremeni südalinnast viie kilomeetri kaugusele jäävas Pauliner Marschis.
Probleem seisneb asjaolus, et nimetatud piirkond asub pidevate üleujutuste ohus, kus uusehitised ja maaparandustööd võivad elukeskkonnale hukatuslikuks saada. Nii ongi täna täiesti võimalik, et 18. sajandisse ulatuv seadus, mis lubab kohalikel elanikel keelustada igasugune ehitustegevus, reaalselt ka teostub. Asjade selline areng, toetudes Werderi väljaütlemistele, tähendab aga seda, et klubil puudub kohalik alternatiiv ning tuleb neil klubi tegevus Bremenist välja kolida. Werder on juba korduvalt mõista andnud, et sellisel juhul hakkavad klubi fännid oma klubi nägema vaid iga kahe nädala tagant kodumängudel, mis aga Hess-Grunewaldi sõnul oleks identiteediküsimusi silmas pidades lausa katastroofiline.
Vahetame teemat. Nagu Fussball Bildi uurimusest selgub, seisavad paljud klubid täna silmitsi probleemidega, üha enam vältimatuks muutuvate ülesannetega, mis just mitte väga kauges minevikus täiesti ülearustena oleksid tundunud. Nendeks väljakutseteks on rahvusvahelise haarde suurendamine ning tehnoloogiline areng. Need kaks teemat seob omavahel suhteliselt usutavalt kokku Frankfurdi Eintrachti turundusjuht Axel Hellmann, kes ütles, et jalgpalli süda jääb staadionile, kuid tehnoloogia lubab peagi pakkuda staadionielamusi ka samal ajal teises maailma otsas asuvale fännile. Hellmann ütles, et Frankfurt plaanib nimetatud valdkondadesse lähiaastatel investeerida umbes 100 miljonit eurot.
Vajadust välisturgude järele põhjendab Leverkuseni juht Fernando Carro asjaoluga, et arenemisvõimalused Saksamaal on objektiivselt piiratud, välismaal seevastu peaaegu et piiramatud. Fänkonna suurendamist silmas pidades väärib siinkohal osutamist Leverkuseni mõne aasta tagune ristikäik 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Düsseldorfi, linna, mille klubi oli kõrgliigast pudenenud ning mille arvelt püüdis Leverkusen kui kõrgliigaklubi oma toetajaskonda suurendada. Üldise hinnangu kohasel peetakse toonast initsiatiivi edukaks ning ka Düsseldorfi Fortuna on oma tänaseid pooltühje tribüüne püüdnud osalt selgitada just Leverkuseni rüüsteretkega.
Ent tagasi Fussball Bildi uurimuse juurde. Lisaks juba nimetatud Frankfurdile ja Leverkusenile on rahvusvahelise laienemise suuna oma prioriteetide hulka arvanud ka Dortmund, Schalke, Leipzig, Mönchengladbach, Hertha, Hannover ja Wolfsburg ning loomulikult tuleb sellesse nimekirja lisada ka Bayern. Leipzigi juht Oliver Mintzlaff ütles, et Bundesliga kui toote eest peavad koostöös liiga juhtkonnaga ühiselt tegutsema kõik klubid. Mintzlaff nimetas peamiste sihtmärkidena Hiinat, Indiat ja Ameerika Ühendriike.
Leverkuseni e-sportlane Marvin Hintz
Lõputeemana tahaks aga osutada valdkonnale, millega on küll seotud üha rohkem klubisid, kuid mille puhul tuleb esmalt küsida, kas tegemist on üldse spordiga. Wolfsburgi turundusjuht Michael Meeske ütleb kavalalt, et kõik sõltub perspektiivist: kas spordiks kvalifitseerub vaid kehalist aktiivsust nõudev tegevus? Sel juhul, leiab ta, muutub küsitavaks ka male ja nooleviske spordiks lahterdamine.
Niisiis, valdkond, mis üha jõulisemalt jalgpalliklubide traditsioonilistes tegevussplaanides kohta nõuab, on e-sport, kusjuures kahel klubil, Schalkel ja Leverkusenil, on oma konsoolimängija koguni palgalehel. Põhjused, miks klubid üha aktiivsemalt e-sporti panustavad, võtab arusaadavalt kokku Hannoveri mänedžer Horst Heldt, kes ütles, et kõnealune valdkond kõnetab täiesti uusi sihtgruppe ning on aluseks hoopis teistsugustele sponsorsuhetele.
Kokkuvõttes võib ju sporti ja selle valdkondi, spordi moodustajaid, defineerida ka meedia hoiakutele toetudes, ning sel juhul näib e-spordi näol olevat tegemist juba üsna tõsise spordialaga. Nii näiteks võib juba pikemat aega leida Saksamaa kõige mõjukama spordiajakirja Sport Bild igast numbrist e-spordile pühendatud leheküljed ning alates jaanuarist käivitab Sport1 esimese saksakeelse telekanalina e-sporti kajastava programmi. Kiiresti muutuvas maailmas näib ellujäämiseks olevat kaks võimalust – muutustele vastu võidelda või nendega kohaneda. Jalgpalliklubid Saksamaal näikse olevat valinud kohanemise.
Tänapäevane profisport näib omaaegsete tipptegijate kõrval pigem õhku täis puhutud "showbusiness", mis kultiveerib tulevastesse tegijatesse enamjaolt tühiseid eluväärtusi, mis on ajutised ning sisutühjad.
