Aivar Pohlaku selgitused ei ole pädevad, vaid pigem elavad oma elu mingisuguses paralleeluniversumis.

Leedu ja Läti jalgpall pole paremas seisus kui meil. Täiesti irrelevantne väita, et ühe meister oli NSV Liidu meistrivõistluste tipp ja teine esiliiga tipp. See ei ole tänaseks mitte midagi kaasa toonud, v.a. oligarhide raha (kas äkki see ongi põhjus miks patsifist Pohlak ihaleb Venemaa suunas?). Läti ja Leedu ei ole koondisega ega oma tippklubidega olulisel määral meie omadest ees.

Teiseks toon välja jalgpalliliidu lehelt artikli ja selle meenutusi Pärnu Kalakombinaadi 1985. aasta tiitli võitmise kohta. Lugege:
"Oma hea mänguga olid jalgpallurid Pärnus kangelased ja tehtud mehed. Mänge käis vaatamas palju pealtvaatajaid ja tribüünid olid fänne täis ning alati ei jätkunud kõigile soovijatele ka pileteid. Täismajaga valitses staadionil tõeline jalgpallipidu, kus kisa ja lärm oli kõva.

„Fänne, kes käisid meeskonda staadionil toetamas, oli tõesti palju,“ tunnistab Tarmo Rüütli. „Inimestele on vaja, et oled edukas ja peab olema ka kohalik identiteet. Meie olime oma linna jaoks tähtsad, sest suutsime aastaid medaleid võita, tabeli etteotsa murda ja seal ka püsida.“"

TRIBÜÜNID OLID FÄNNE TÄIS NING ALATI EI JÄTKUNUD KÕIGILE SOOVIJATELE PILETEID. Samal ajal Eestis FC Kuressaare: müüsime mingi 50 euro väärtuses pileteid terve hooajaga.
https://jalgpall.ee/uudised/romantiline-parnu-kalakombinaatmek-toi-medalid-koju-n10548?siteacc=cms

Huvitav oleks mõista mõttekäiku, miks parimate aastakäigu noormängijate ühte satsi toomine ei toimi. Lõvidel nagu toimis ja toitis ka koondist pikka aega.

Flora koondas ju kõiki parimaid ühte võistkonda, aga nüüd on probleem. Mängijatel on peale Flora veel valikuid.

Aastast 2020 on räägitud et 30 aastat on ehitatud jalgpalli, aastal 2025 on ikka Eesti jalgpalli ehitatud 30 aastat. Minu loogika järgi saavad kõik eestlased oma vanuse viis aastat nooremaks passis.

Piinlik lugeda sellist propagandaartiklit.

selline lugu siis ka: https://www.aripaev.ee/uudised/2025/09/19/pankrotihaldur-nouab-kohtu-kaudu-levadia-jalgpalliklubi-juhatuse-liikmelt-775-000-eurot?utm_campaign=aripaev%2Buudiskiri%2B1909&utm_medium=email&utm_source=sendsmaily

Täname ajalootunni eest aga Eesti jalgpall vajab juhtimist(täna juba kriisijuhtimist), mitte naeruväärseid heietusi selle kohta kuidas juunikommunistid ära mandunud Eesti jalkas süüdi on.

@Batuut
pigem on seda Lõvide "süsteemi" järjekindlalt 30aastat tehtud, koondatakse parimad kokku ja sama järjekindlalt joostakse vastu seina - mõne erandiga õnneks. 16aastastest poistest saavad lõpuks 26 aastased poisid - saavad omavanuste meeste käest korralikult tuppa ja eksperdid mõtlevad, et mida me kurat valesti teeme. Olid nad just 15sena meil needsamad kellega välismaa tuuridel kõigile omavanustele pähe tegid ja kõikjalt medaleid korjasid... mis juhtus?? Juhtus see, et keskenduti talentidele!

Ma väidan, et meie noorte treeningud on väga heal tasemel, kuid üleminek noortest meestesse jääb ilmselt alla ka Andorrale.

Ekspert-kommentaator,
Vahetus90min

Pohlak, kaua siis vaja läheb et me siis "jalgpallikultuuri" ehitame?! 100 aastat veel või? Kui oleksid muidu tegelane, siis arvaksin et heidad nalja, aga kuna oled EJL president, siis see on naljast kaugel.

Nagu jah, NSVL tegi Eesti jalgpallikultuurile palju kahju, aga on ülimalt elukauge väita nagu see oleks peamine põhjus miks meil nii kehvasti läheb. Eesti taastas iseseisvuse 34 aastat tagasi, jalgpalli on aastakese vähem peetud (kui loeme alguseks koondise esimese ametliku mängu, mis on ikka väga venitatud argument). Jah, 90-d läksid aia taha nagu oligi karta ja arvata, aga me oleme mitmes osas edu näinud- kuidas meil oli 2011 aastal jalgpallikultuur ja nüüd järsku polevat meil olnud seda pea 80 aastat olnud? Kuidas oli 2000-te alguses väga suur jalgpallihuvi Eestis?

Ning räägime hetkeks ka teistest alaliitudest- kui kaua on teistes riikides siis jalgpalli ehitatud? Eestist on uuema UEFA liikmelisusega 14 alaliitu oma liigade ja koondistega. Kui arvame juurde alaliidud, mis said UEFA liikmeks samal aastal, kasvab arv 6 alaliidu võrra (7, kui Eesti kaasa arvata).
Loetleme need (UEFA liikmed) selguse huvides ja mainime ka mõningad suured takistused ja saavutused, Eesti kaasa arvatud:
*Ukraina (1992)- suurvõistluste alaline külaline nii koondise kui ka klubitasandil, sh peale venemaa kallaletungi 2014 aastal
*Sloveenia (1992)- esimene mäng muide Eesti vastu. Koondisetasandil jõuti juba 2000 EM-ile ja 2002 MM-ile. Lisaks on käidud veel ühel EM-il (2024) ja MM-il (2010). Ülejäänud endise Jugoslaaviaga võrreldes küll väike, aga siiski sõda oli üle elatud.
*Leedu (1992)- no, vähemalt koondise saavutuse osas teeme Leedule ära. Samas, klubitasandi kõige kõvem saavutus on meiega võrdne (vähemalt, kui õigesti mäletan), aga Leedu klubid on Eestist kõvast eespool
*Läti (1992)- oleme kehvemad nii koondise saavutustes kui klubides. Sama stardipakk.
*Gruusia (1992)- sama stardipakk, koondis EM-il käinud. Klubid ka kõvemad
*Eesti (1992)- kõige kõvem koondisesaavutus: 2012 EM valiksarja play-off. Klubitasandil- Flora ühekordne käik konverentsiliigas
*Armeenia (1992)- koondisetasemel on parim tulemus rahvuste liiga B-divisjoni tõus. Samas jällegi, kõvem klubitasand.
*Slovakkia (1993)- suurvõistluste tavaline külaline
*Moldova (1993)- koondis midagi kõva pole saavutanud, aga klubitasand jällegi kõvem. Vaesem riik rahalises mõttes ja venemaa siiamaani tassib separatistlikku piirkonda.
*Horvaatia (1993)- hoolimata jõhkrast iseseisvussõjast ei vaja tutvustamist ühelegi jalgpallifännile. MM pronks juba 5 aastat hiljem ja hiljuti ka hõbe.
*Valgevene (1993)- üks väheseid riike, kellest oleme hetkel üle. klubitasand küll nõrgem aga stabiilsem
*Põhja-Makedoonia (1994)- EM-il käidud, klubitasand küll nõrgem aga stabiilsem
*Iisrael (1994)- ok, tehniliselt eksisteeris pikemat aega, nii et seda väga ei seleta.
*Azerbaidšaan (1994)- sarnane algpunkt, koondis ei ole küll kõva, kuid kõva klubitasand
*Andorra (1996- liiga algas alles 1995!)- ka üks riikidest, kellest oleme üle olnud, kuid! ilma Flora konverentsiliigas käimata oleksime praegu Andorra taga klubitasandil. Riik väiksema rahvaarvuga kui Tartu linn.
*Bosnia ja Hertsogoviina (1998)- MM-il käidud hoolimata Jugoslaavia vägivaldsest lagunemisest.
*Kasastan (2002)- kõvemad klubid kui meil.
*Montenegro (2006)- väiksem riik kui Eesti ja ka üks vähestest, keda Euroopas edestame
*Gibraltar (2013)- edestame küll, kuid see hooaeg näiteks klubid on rohkem konfitsentipunkte teeninud.
*Kosovo (2016)- suurimad saavutused on meil paremad, aga klubid on kordades stabiilsemad.

Ehk vabandused jätta.

Gruusiaga meil küll sama stardipakk pole olnud. Alati oli pool liidu koondist grusiine ja ukrainlasi täis, Dinamo Tbilisi ja Dinamo Kiiev olid väga tummised satsid. Dinamo Tbilisi võitis oma kohalike meestega isegi Euroopa karika.
Endiste Jugo riikide stardipakk on olnud kohe Euroopa tippliigade baasil, nii lähedal asuva Itaalia kui ka Saksamaa näol. Seda piirkonna kõrge mängijate soetamise sihtmärgina piiride avanemisel kui ka ajastu üleüldise suure immigratsiooni sidemetega Saksa suunal.

Läti käis 2004. aastal EM-l kus mängis Saksamaaga viiki. Seega koondtulemus on neil parem kui Eestil. Tänasel päeval oleme jah samas augus.

Mida te loodate saada?? Mmi tiitlit? Balti karikast ei piisa?

@Meelis Kerge

Väga lahe et nii põhjaliku analüüsi tegid, kahju et sa ei süvenenud Pohlaku vastusesse, ta seal ju kõik põhjendas ära, mis tema meelest on kõigi nende eelised. Uefa liikmeks saamise hetk ei tähenda ju et eelnevalt polnud riigis tugevat jalgpalli tausta. Olem selles osas Pohlakuga nõus, et kuni ühe kooli fanattideni st Lõvide sünnini ei olnud eestlase jaoks jalgpall kuidagi asi millega tahtnuks tegeleda. See ikkagi oli n.ö. tiblade mäng. Nii vähemalt mul vanemad ja vanavanemad rääkinud.
Ma arvan et su analüüsi peamine probleem seisneb selles, et edukuse aluseks on pigem tippsaavutused, mitte üldine pikaajaline süsteemne tugevus. Mitmetes riikides, mida välja tood, seal on tippklubisid riigis 1-2 tk mida omavadülirikkad oligarhid, kes ka investeerivad suuri summasid klubisse et teha saavutusi. Samas ei ütleks et liiga sisekonkurents midagi erilist oleks.
Teiseks kui võtta need sähvatused, siis ala Läti 2004 oli mega saavutus, ideaalne torm, kus kõik sobis kokku, mõni suur oli mega kehvas vormis ja Lätil läks kõik nii hästi kui võimalik. Ei saa öelda et see oleks mingi süstemaatilise töö vili, mida on näidanud kõik valiksarjad pärast 2004. aastat. Pigem Eesti on olnud valiksarjades süsteemselt edukam alates sellest ajast nii EMi kui MMi kvali seis on 3-1-1(kumb kõrgemal positsioonil lõpetanud, korra jäid mõlemad oma grupis samale astmele.
Ma ei taha öelda et Pohlaku jutt puhas kuld oleks ja kõik ideaalselt tehtud aga niisama vinguda et kõik on pekkis pole ka õige.
Ma ise usun et tõepõhi on sellel all, et kui arened siis tahad rohkemat. Meie edukaim aeg koondisega oli väga kaitsest lähtuv, talusime pressi, parkisime bussi aga õnneks olid meil ka väga hea löögiga mehed oma tippeas, kes kasutasid suht 100% võimalustest ära. Pärast seda on järjest enam tekkinud survet et me hakkaksime mängima ja ise mängu tegema, see on miski mille juurutamine ja selgeks õppimine võtab kõvasti rohkem aega. Ja paratamatult sellega kaasnevad suuremad pakid vahepeal. Oleme seal kus teisedki meiega sarnases ajas ja suuruses riigid on. Lõpuks kui sa pole üks suurtest, siis sa ootad oma “kuldset põlvkonda” ja nii tuleb saavutusi. Pole meil seda materjali nii palju et alati suurturniirile end mängida. Seda on näidanud ka iga teine väiksem riik.

@tom
Tänan asjaliku ja kokkuvõtva vastuse eest, kuid sa said mu kommentaari mõttest valesti aru. Selguse huvides toon välja, et mainisin sähvatusi, sest esiteks- keskmine fänn vaatab just neid ja teiseks- kui vaataksime kogu arengut, oleks seis veelgi nukram.

Lisaks ka paar minu arvates valearusaama:
Esiteks bussi parkimine.
2002-2003 me küll parkisime bussi (kuigi ka siis üritasime rünnata), kuid 2009-2012 see enam nii ei olnud. Eesti mängis 2012 EM valiksarjas ründavalt- selle tõenduseks on kasvõi fakt, et me lasime igas mängus endale värava lüüa, aga lõime lõppkokkuvõttes ikkagi rohkem. Asi, mis bussi parkival meeskonnal just ei õnnestu.
Lisaks isegi 00ndate alguse "bussi parkimine" oli hoopis teisest puust kui tänapäeval. Toonastel mängijatel oli selgelt füüsis nõrgem võrreldes tippudega kui praegu, aga ometi püsiti lõpuni mängus- kui füüsiliselt murduti, siis alles viimastel minutitel.
Võrdleme seda koondisega peale Pehrssoni ülevõtmist (jättes välja erandliku 2017 aasta) kuni Häberli lahkumiseni. Talenti on, eriti ründes, aga selle asemel istuti terve meeskonnaga 20 meetri kaugusel väravast kohe kui vastane palli sai. Olen liiga noor et 90te mänge mäletada, aga alates 2001 aastast ei ole teist perioodi, kus koondis vabatahtlikult nii alla vajus ja üllatus-üllatus, tulemused rääkisid enda eest. Ma ei tea ausalt, mis mängu ehituse üritust sa oled selles ajavahemikus enne Hennu ajastut näinud (ehk Voolaid välja arvata), kui isegi kedagi ette ei jäetud- nii baasasi et isegi San Marino ja Andorra teevad seda. Lisaks ka fakt, et me ei pakkunud nende 10 aasta jooksul isegi endast kergemalt tugevamate vastaste vastu valiksarjas(!!) reaalset lahingut.

Lisaks klubid- võtamegi Läti, sest parim võrdlus meiega stardipaku ja rikkuse osas. Jah, Lätil on ka omad probleemid, nt meistrite pidev pankrotti jäämine, kuid üldjoontes on Läti meist valgusaastate kaugusel. Heaks näiteks siinkohal on FK RFS, kes oli Levadia tänavune eurovastane. Eelneval kahel aastal jõuti euroopas põhiturniirile- eelmine aasta euroopa liigasse, üleelmine konverentsi. Tõsi, kaugele just ei jõutud, aga saavutus siiski. Selguse huvides olgu siiski mainitud, et ainukene teine klubi mis on euroopa liiga põhiturniirile jõudnud on Ventspils. Siiski, liigatase neil töötab palju paremini.

Lisaks nii teie kui ka Pohlak ignoreerivad lihtsat fakti: on sõna otseses mõttes kääbusalaliite, kes on meist süsteemse töö tõttu edukamad. Headeks näidedeks on Luksemburg (ok, rikas, aga väike rahvaarv. Viimastel aastatel on nii koondis kui klubid meist edukamad), Fääri saared (kehvem kliima, kehvem rahvaarv, julgen ka öelda et kehvem finantsseis), Andorra (koondisetasemel küll mitte, aga klubitasandil- muide, veelkord, liiga alustas alles mitu aastat PEALE Eesti taasiseseisvumist) ja see aasta isegi Gibraltar klubitasandil- teist korda viimase 5 aasta jooksul. Islandist ärme isegi räägi.
Ehk siis vabandust, aga need põhjendused lihtsalt ei päde, kui oleme ilmselgelt stagnatsioonis või isegi taandarengus ja samas kehvemas seisus alaliidud saavutavad rohkem. Jah, meil ei ole kõik kõige hullem, aga kas tõesti peame ootama, kuni ainsad jalgpallihuvilised on kaks suvalist külatüüpi, enne kui me hakkame kritiseerima ja nõudma olukorra parandamist? Meist ON väiksema jalgapalliajalooga riike, isegi kui loeme et Eesti jalgpall oli 100% surnud 1991 aastal, meist on väiksemaid ja vaesemaid alaliite, väiksemaid riike. Ometi oleme faktiliselt kõige kehvemate jalgpalliriikide hulgas ja see on EJL tegemata töö, sest meie tase ei tohiks nii kehv olla.

See, et praegu oleme seal, kus oleme, ütlen ausalt- mul on raske näha, et ilma sihipäraselt asja hullemaks tegemata me veel allapoole saaksime langeda- oleme isegi allpool seda taset kus peaksime olema. Jah, ehk tõesti me ei suuda igale suurturniirile mängida, nii koondise kui klubitasandil, aga kuuluda nõrgemapoolsete keskmike hulka ja näidata hambaid iga vastase vastu ei tohiks olla ületamatu takistus nagu see praegu on. Lisaks kord 3 aasta jooksul konverentsi jõudmine võiks olla miinimumeesmärk.

Praegune asjade käik on 100% vastuvõetamatu mulle, kui jalgpallifännile.

@Meelis Kerge Selgita, miks on Fääri saartel viletsam finantsseis? Ja kui räägid RFS -ist ja Ventspilsist siis liigatasemega pole siin midagi tegemist-mõlemasse on/oli paigutatud kotiga raha.