Eelmisel neljapäeval täitus täpselt üks aasta hetkest, mil Martin Reim (46) Magnus Pehrssonilt Eesti koondise tüüri üle võttis. Kui Reim oleks koolipoiss, siis mis hinnet ta oma tunnistusele vääriks?

Selle aasta jooksul on Reim pidanud 11 mängu, millest on võitnud 5 (Gibraltarit 4:0, Antigua ja Barbudat 1:0, Horvaatiat 3:0, Lätit 2:1 ja Küprost 1:0), viigistanud 3 (Saints Kitts ja Nevisega 1:1, Küprose ning Kreekaga mõlemaga 0:0) ja kaotanud samuti 3 (Kreekale 0:2, Belgiale 1:8 ja 0:2). Puhtalt tulemuste põhjal on see aasta olnud erakordselt hea.

Kui Reim suhteliselt halvas seisus olnud koondise üle võttis, lausus ta: "Esimene asi on rahvale tuua see hea mängupilt, mis oli mõnda aega tagasi. Et rõõm ja sära oleks mängus! Ja loomulikult ei lähe Eesti koondis ühtegi mängu kaotama, minnakse võitma!" Reimi debüüt Gibraltari vastu ja järgnenud mäng Kreekaga on kõigil meeles - mängus oli rõõm ja sära, mida ei olnud tükk aega näha saanud. Novembris saadi Brüsselis Belgialt esimesed triibulised ja see tõi paradigma muutuse.

Valusa kogemuse läbi jõuti teadmisele, et meil pole lihtsalt piisavalt jõudu, et maailma tippusid kõrgelt survestada ja lahtiselt mängida. Head tulemused suurte vastu on võimalikud, kuid seda läbi väga tasakaaluka ja mõtestatud mängu. Tänavu märtsist alates muutus senise kaitsva poolkaitsja Karol Metsa roll koondises järjest kaitsvamaks. Esialgu hakkas ta vajadusel kolmandaks keskkaitsjaks vajuma, suvest läksime üle juba väga selgelt kolme keskkaitsjaga formatsioonile.

Kui Reim ütles, et esimene eesmärk on rahvale tagasi tuua hea mängupilt, rõõm ja sära, siis selle ning korraks ka tugeva ahastuse pakkumise järel keskendus treener oma öeldu teisele poolele - mängude võitmisele ehk tulemusele. Kaitsesse ühe mehe juurde toomine on halvanud koondise ründemängu, kuid toonud tulemused. On vana tõde, et matši on oluliselt lihtsam võita, kui taga on null, sest siis tuleb vaid üks värav lüüa. Kui rünnakul puuduvad väga resultatiivsed mängijad, on kaitse lukku keeramine mitte ainult pragmaatiline, vaid tark käitumine.

Valikmängudes võõrsilt Küproselt ja Kreekalt punkti saamine, staaridega Horvaatia 3:0 nüpeldamine, üle aastate Läti alistamine, vähemuses mängides Belgiale vaid 0:2 kaotamine ja üleajavõit kodus Küprose üle pole mitte ainult taastanud eestlaste usu koondisesse, vaid teinud meid tõsiseltvõetavaks pisikeseks vutiriigiks. Teisisõnu me ei ole enam väikeriik, keda saab lihtsalt loputada, vaid me oleme ka suurtele hambaid näitav sats, keda, tõsi, endiselt kõik loodavad kergelt võita, kuid kes teeb selle raskeks.

Üks, mis on Reimile edu toonud, on avatus ja ausus. See on ühest küljest liitnud mängijad ühtsemaks kui varem, teisest küljest toonud juhendajale rahva toetuse. Reim meeldib nii fännidele kui ka meediale selle poolest, et ta ei vassi ja ütleb ausalt, kuidas asjad on: miks üks on koondises, miks teist pole; mis oli mängus hästi, mis halvasti. Ka ei ürita ta koondislasi vormida kellekski, kes nad ei ole. Ehk siis mehed mängivad endale tuttavatel positsioonidel ja ründamise eest vastutavad ründavad mängijad, mitte kaitsjad, nagu oli Pehrssoni perioodi lõpus. Just seetõttu murdsid koondisesse tagasi Siim Luts ja Henrik Ojamaa.

Oma treeneriksnimetamise aastapäeval sai Reim hea uudise: 12 kuuga on FIFA edetabelis nüüd kokku tõustud juba koguni 46 koha võrra. See on võimas värk! Ja kuigi ka selle artikli peatähelepanu saab peatreenerina endale Reim, siis vägeva aasta taga on tegelikult eelkõige viimaste aastate ühtehoidvaim ja kõige paremini töötav treeneritetiim koosseisus Reim, Janno Kivisild, Andres Oper ja Mart Poom.

Mis siis ikkagi see Reimile antav hinne lõpuks on? Kõike eeltoodud arvesse võttes paneksin mina ta tunnistusele viie palli süsteemis 4+. Tulemused on meie mõistes väga head, aga kirjas on üks krahh ning hetkel vajab veel lihvimist ründemäng. Treener-Reimi esimesest mängust möödub üks aasta 7. oktoobril - saatuse tahtel kohtume siis võõrsil sama vastasega, kelle vastu uut ajastut alustasime.

Kui Gibraltariga läheb kõik nii nagu loodame ja kolm päeva hiljem Lillekülas Bosniaga heideldes valiktsüklile positiivse tulemusega joone alla tõmbame, siis mine tea, äkki võib Reim piltlikult öeldes oma tunnistuse mulle ülevaatamiseks tuua ja võin hinnet kõrgendada. Üks on igatahes selge: treeneritetiimi selle valiktsükliga lõppevaid lepinguid tuleb Eesti Jalgpalli Liidul iga hinna eest pikendada. Oleme jõudnud taas sinna, kus koondis on emotsionaalselt kogu meie rahva oma. Sedasi see peabki jääma ja Reim koos oma abilistega on näidanud, et nemad suudavad seda nii hoida!