Kui Hispaania poolfinaalis Portugali alistas, siis mäletan, et ütlesin kellelegi, et see Hispaania on ikka uskumatult hirmus, sest isegi enda standardite järgi kehvalt mängides on nad alati parem tiim väljakul.

Kriitika, mis turniiri käigus nende suunas läks, oli kindlasti mingil määral õigustatud, aga finaalis näitasid nad, et kui nad teise käigu sisse lükkavad, pole neile jätkuvalt vastast.

Hispaanlaste jutt ajaloolisest tiimist ei ole ülepaisutatud. Nende saavutused räägivad enda eest. Kuigi minu jalgpalli jälgimine piirdub praeguseks hetkeks 6 suure turniiriga, on raske ette kujutada meeskonda, kes oli isegi ligilähedal selle tasemele, mida Hispaania näitab.

Kuigi nende ründemäng saab suurt tähelepanu, siis tänavusel turniiril peab jagama kiidusõnu ka nende kaitsele, mis suutis iga väljakutse vastu võtta. Üldmulje järgi oli momente nii mängus Portugaliga kui ka mõlemas mängus Itaaliaga, kus keskväli jättis kaitseliini mõneks hetkeks ilma toetuseta, kuid ainult ühel korral suudeti neist läbi murda. Üksteist toetati suurepäraselt ning püsiti väga kompaktsena ja organiseerituna.

Itaalia jaoks oli eilne 0:4 kaotus veidi ebaaus, kui arvestada seda turniiri, mis nad tegid. Ilmselt pakkusid nemad neutraalsele televaatajale kõige rohkem põnevust ja lõbusamaid mänge, aga kahjuks paistis selge olevat, et füüsiliselt lõppes nende jaks finaaliga otsa ning Thiago Motta vigastusega oli Itaalia nokauteeritud.

Kindlasti oleks Itaalia suutnud paremini võidelda, kui seda Motta vigastust poleks olnud ning nad oleks kasvõi ühe päeva rohkem puhata saanud, aga sellele Hispaaniale, kes eile Kiievis ringi müttas, oli igal juhul raske vastu saada.

Itaalia oleks võinud valida selle tee, et istuvad madala liiniga umbkaitses, et kompenseerida oma väsimust, aga nad otsustasid seda mitte teha, jääda truuks enda mängule ning üritasid ikkagi hispaanlasi kõrgelt pressida ja rünnata. Selle julguse eest väärivad nad suurt aplausi.

Cesare Prandelli on teinud imelist tööd ja ehitanud tiimi, millel on karakter. Saab olema huvitav näha, milline näeb Itaalia välja kahe aasta pärast. Nähes, millise sopa seest Prandelli praeguse Itaalia luua suutis, tasub uskuda, et ta suudab isegi Andrea Pirlo vananemist kompenseerida ja leida vajaduse korral mingi teine tee, et hoida alles selle Itaalia, mis suudab kaunist jalgpalli näidata.