Etnoloog Aimar Ventsel kirjutab nädalavahetuse Postimehes, et eksisteerib hulgaliselt valdkondi, milles igaüks on enam-vähem ekspert ning Eestis kuuluvat selliste teemade hulka meditsiin, ehitus, islam, ajalugu ning kõige aktuaalsemana migratsioon (Aimar Ventsel, "Migratsioonieksperdid, läheme rändama!" Postimees, 17.11.18).

Kui viidatud artikli kirjutajaks oleks aga itaallane, inglane või sakslane, ning artikkel oleks suunatud kirjutaja kultuuriruumi, võiks täie kindlusega lisada teemade loetellu ka jalgpalli.

Arvatavasti on üleliigne rõhutada, et Ventseli piste on irooniline, ning rõhk tema kirjutatus asub ütlematajätmisel, et mahukatele probleemidele sirgjooneliste lahenduste leidmises on midagi üldomast, kusjuures neid lahendusi on suuteline pakkuma igaüks; kõik on vaid kättevõtmise asi. Ja just sellisesse kategooriasse paigutatuna sobib siia ka jalgpall – kes meist poleks teadnud, et ründaja x kohe kuidagi meeskonda ei sobi, või imestanud selle üle, miks kaitsja y ometi platsile ei pääse. Jalgpall – mis seal keerulist olla saab!

Ent kes üldse tohib jalgpalliasjus kaasa rääkida? See on küsimus, mis viimastel nädalatel üha sisukamat vastust nõudes Saksamaal esile on kerkinud. Kuigi järgnevalt pöörame tähelepanu vaid ühele sündmusele, näib see pakkuvat võimalust teha suuri üldistusi. Vähem või rohkem ettevaatlikumal moel saab seda alljärgnevalt ka tehtud.

Enne veel tuleb aga sissejuhatuse korras öelda, et jalgpallifoorum Saksamaal on sedavõrd avar, et igaühel peaks olema piisavalt võimalusi oma arvamust avalikkusega jagada. Jalgpalli sees olevatele inimestele (mängijad, treenerid, ajakirjanikud, rahastajad) on avatud raadio- ja telesaated, ajalehed ja ajakirjad, veebiportaalid ja taskuhäälingud ning üha suuremat populaarsust koguvad avalikud loengud ja esinemised.

Otseselt jalgpallist välja jäävatele inimestele (anname neile koondnimetuseks "fännid"), on avatud nendesamade professionaalsete programmide foorumid, kirjakastid ja telefoniliinid, mida agaralt kasutatakse ja mida agaralt ka avaldatakse. Samuti on fännidele avatud nii omaalgatuslikud kui ka klubide ametlikud veebifoorumid ning loomulikult on igaühel võimalus end sotsiaalmeedia erinevaid platvorme kasutades kuuldavaks teha. Seega, kes öelda soovib, see öelda ka saab.

Ent ka kõige lihtsamas kommunikatsioonimudelis, nt Roman Jakobsoni omas, kuuluvad lisaks saatja poolt väljastatavale teatele sellesse skeemi ka vastuvõtja ja kontekst, ning skeemi kõik komponendid on omavahelistes tihedates suhetes. Nii mõjutab sõnumi kaalukust vastuvõtja valmisolek; sõnumi sisu kontekst; vastuvõtja valmisolekut saatja autoriteet jne jne.

Kes aga on autoriteet? Kas ja millal tuleb üht või teist seisukohta kuulda võtta? Mis määrab ühe sõnumi edasise saatuse? Viimased nädalad on näidanud, et saksa jalgpalliruumis on seisukohti, mille puhul jõutakse selle sisu edasise aruteluni väga pika hoovõtuga, kuna suur osa energiast kulub vaidlustele, kas nimetatud seisukoha väljaütleja üldse on adekvaatne arvaja. Kusjuures sõnumi edasine saatus, olgu selle sisukvaliteet ükskõik kui kõrge, ei sõltu enam mingilgi määral sõnumist ega sõnumitoojast, vaid rangelt kontekstist ja vastuvõtjast.

Üks selline juhtum, kus jalgpalli-teemaline sõnum umbusukihiga kaeti, on seotud Müncheni Bayerni ründaja Thomas Mülleri abikaasa Lisa säutsuga Twitteris, mille ta kaks ja pool nädalat tagasi Bayerni kohtumise ajal Freiburgiga lendu lasi. Kohtumise 70. minutil, kui Bayerni peatreener Niko Kovac otsustas Thomas Mülleri vahetusest väljakule saata, klõpsas tribüünilt mängu vaadanud Lisa situatsioonist veidi uduse fototõendi ning kujundusele suuremat tähelepanu pööramata fotole allkirja lisas: "Mehr als 70 Min bis der mal nen Geistesblitz hat." Selle sõnumi võiks eesti keelde panna umbes nii: "Tollel oli vaja 70-minutilist ajurünnakut, enne kui asjale pihta sai."

Pole mingit küsimust, et Lisa Müller tundis end isiklikult puudutatuna, kui pidi esmalt jälgima nädalate pikkust diskussiooni, kus tema abikaasa professionaalse pädevuse üle arutleti; ning seejärel tunnistama, et tema maailmameistrist lemmik pidi ootama väljakule saatmist nagu poisike. Tolles säutsus väljendub Thomas Mülleri kõige suurema fänni frustratsioon.

Ka on siinkohal vajalik osutada säutsu mitmekihilisele teravusele. Esiteks juba avalik sõnum iseenesest: mängija abikaasa näägutab edukat treenerit! Teiseks väärib Lisa Mülleri tekstis tähelepanu artikkel "der", mis määrab nimisõna grammatilise soo, antud juhul meessugu, millele aga siin on antud asesõna funktsioon. Niisiis ei kirjuta Lisa Müller mitte "Niko Kovac", vaid "der", mida antud juhul, püüdes kaasa tuua ka varjundid, sobibki tõlkida kui "tollel".

Õigupoolest ei peaks ju sellele säutsule ülemäära palju tähelepanu pöörama, seda isegi hoolimata asjaolust, et ajakirjandus selle üles korjas. Viimases pole ju midagi imestamisväärset, sest vaid õige pisut fantaasiat rakendades saab siin skandaali kerida küll. Ometi oli üks hetk, kus saanuks teemale filigraanselt joone alla tõmmata. Nimelt küsiti Kovacilt mängujärgsel pressikonverentsil, mis tal antud säutsu kohta öelda on. Kovac, suu muigel, vastas ühe sõnaga: "Nichts."

Kui see "eimidagi" jäänuks Kovaci öelduna Bayerni klubi ainsaks reaktsiooniks, polnuks põhjust säutsust enam rääkida. Jah, küllap oleks see jäänud saksa jalgpallifolkloori kurioosumina, naljaloona, aga ei enamat.

Sügavama tähenduse omandas see alles järgmise päeva pärastlõunal, kui Bayerni ametlikul kodulehel ilmus teade: "Lisa Müller vabandab Niko Kovaci ees". Et tegemist pole esimese emotsiooni najal sündinud "uudisega", sellele viitab teate ilmumisaeg – 13.24. Fakt, et Lisa Müller kohe pärast mängu Kovaci ees isiklikult vabandas ning säutsu kustutas, sai ju erinevate meediakanalite vahendusel teatavaks kohe.

Kuid Bayerni meediaosakond, kel oli terve õhtu, öö, hommik ja osa pärastlõunast aega, et sündmuste üle järele mõelda, leidis aga vajalikuks Mülleri vabandusele pressiteate kujul ametlikum vorm anda. Ent sellise aktiga kaasati ka Lisa säuts üldisesse dialoogi, see ümbritseti institutsionaalse legitiimsusega ning sellisena kuulub see isegi kustutatuna laiemasse aruteluruumi. Miski ei takista Lisa Mülleril või teistel jalgpallurite naistel edaspidi sõna võtmast, avalikkuse tähelepanu on nüüd kindlasti mitmekordne, ning konfliktse sõnumi puhul näib piisavat vabandusest.

Sport Bildi peatoimetajal Henning Feindtil andis imestada, et millega küll Bayernis tegeletakse ning kas tõesti pole klubil pakilisemaid toimetusi. 7. novembri numbris leidis Feindt kokkuvõtlikult, et antud juhtum näitab, kuivõrd pingul Bayernis inimeste närvid hetkel on. Väidet, et Bayern rahmima on kukkunud, tõestab ka asjaolu, et tänaseks on klubi oma kodulehelt vabandamisteate eemaldanud. Ent olnut see enam ei muuda.

Tuletan siin meelde, et Freiburgi vastu saadud viik jääb perioodi, mil Bayern kuuest mängus neljas võiduta jäi. Nii võib ka mõelda, et tegemist oli Bayerni katsega suunata avalikkuse tähelepanu klubiga seonduvatelt suurematelt probleemidelt mujale, kuid seda sai teha vaid piisavalt tugeva avalikkust kõnetava teemaga. See aga suurendab Lisa Mülleri sõnumi elujõulisust veelgi.

Lõpetuseks sooviks jutuks olnud episoodi valguses osutada ka probleemile, mida pigem võib kohata Eesti kui Saksa spordiajakirjanduses. Ja nimelt, kalduvust anda sõna institutsioonidele, mitte inimestele. Institutsioone iseloomustab aga status quo kaitsmine ja kinnistamine, nii nagu ka ettevaatlik suhtumine arvamuste paljususse. Teisisõnu, sõna saab amet, mitte inimene. Ent intrigeerivaid ideid, edasiviivaid mõttesähvatusi loovad inimesed; nagu Lisa Müller, kelle säutsu kohta teadis saksa meedia väita, et mitmed Bayerni mängijad olla selle üle rõõmu tundunud, kuna Lisa oli välja öelnud selle, mida paljud mõtlevad.