Jose Mourinho unistus Madridi Reali ajalukku tõusta on rippumas juuksekarva otsas. Suvine lahkumine paistab olevat peaaegu paratamatu ja seetõttu on tänavune Meistrite Liiga portugallase viimane võimalus saavutada seda suurt triumfi, Reali 10. Meistrite Liiga tiitlit, mida ta 2010. aasta suvel niivõrd agaralt saavutama läks: kõik algab uuesti kolmapäeva õhtul Manchester Unitedi vastu.

Otseloomulikult mõtleb Mourinho lahkumise sada ja üks korda üle, kui ta ei suuda Meistrite liigat võita, sest püssi põõsasse viskamine ei käi tema imidži juurde, aga võib spekuleerida, et hetkeolukorras, kus kõige jäävamad osad Madridi Reali meeskonnast ei usu tema meetoditesse, oleks tal väga raske jääda ning ta tahab Meistrite liigat võita kasvõi sellepärast, et ta saaks lahkuda ilma oma ego haavamata ja minna klubisse, mida tal on kergem enda ideede järgi kujundada.

Tänavune liigahooaeg on kadunud ja seal on ainus reaalne eesmärk Madridi Atleticost eespool lõpetamine, aga Meistrite liigas stardivad kõik tiimid võrdselt joonelt: keegi pole kellestki maas. Seega on võimalik hooaja jooksul tehtud vigu läbi Meistrite liiga parandada.

Madridi Reali hooaeg on olnud mannetu ning mitte kordagi selle hooaja jooksul ei ole Reali vaadates tekkinud tunnet, et tegu on oma maksimumi näitava tiimiga. Ausalt öeldes pole Mourinho Real mind kolme aasta jooksul kordagi veennud. Jätkuvalt paistab Madridi Real olevat näide sellest, et staaride ostmine ei tähenda head meeskonda. Mängustiil, mida Mourinho on Madridis saavutada püüdnud, ei ole see, mille poole ta ise meelsasti püüdleks ning jääb mulje nagu ta on rokkstaar, kellel on palutud valmis kirjutada ooper. Tema olemus ja eesmärgid ei ole üksteisega vastavuses olnud ning sel hooajal on see segadus viinud kehvade tulemusteni.

Los Merenguesi mäng on näotu ja see näeb välja nagu vigastatud selgrooga tõstja: liha on palju, aga raskeid asju tõsta ei saa, sest selg on katki. Väga vähe on neid tiime, kes suudavad olla edukad ilma mängijateta, kes asju koos hoiavad ning kes auku kukkumise korral sealt välja ronivad ja kaaslased samuti üles aitavad. Madridi Realis on maailmaklassi palju mängijaid, kes oleks ehk mõnes teises tiimis selline selgroog, aga staariderohke tiim vajab ka parimat võimalikku selgroogu, kes aitab seda võimsat massi koos hoida.

Reali suurimaks puuduseks pean ma seda, et seal keskväljal ei ole võtmerollides mängijaid, kes suudaks üksi ja kasvõi toore tahtejõuga mängu Reali kasuks pöörata. Eelkõige on see vihje põhilise keskväljapaari Xabi Alonso ja Sami Khedira suunas, kes jäävad oma autoriteedi kehtestamisel liiga lahjaks ning muudavad tänu sellele Reali kaitses haavatavaks.

Ometi usun, et vähemalt Santiago Bernabeul peaks Mourinho ja kompanii Manchester Unitedi vastu võidu võtma. Kuigi United on Premier League'is heas hoos, on neilgi puudusi, mis peaksid vähemalt esimese mängu Madridi Reali kätesse mängima. Esiteks on raske näha, et Manchester Unitedi suurim murelaps, kaitseliin, suudab Santiago Bernabeul Reali ründetähed peatada ning teise faktorina mängib  suurt rolli kindlasti see, et kodus mängiv Madridi klubi sai ühe päeva enam puhata ning Unitedi jaanuarikuine kava on väga tihe olnud. Aga isegi kui Real võidab, on kindel see, et too Meistrite Liiga paar otsustatakse alles Old Traffordil, kus Madridi meeskonna probleemid võivad palju tugevamalt välja lüüa.