Talvine üleminekuaken on ja jääb eriliselt mõrvarlikuks Prantsusmaa Ligue 1-le. Kui observeerime aktuaalset olukorda, siis võtab kukalt kratsima küll. Vaatame näiteks ühte ainsat klubi, Newcastle FC-d, kes rõõmsalt juhuse kaudu kasutab ära võimalust täita enda reserve Prantsuse liiga talentidega: see on hirmutav. Sellel murettekitaval fenomenil on kindlasti mitmeid põhjuseid. Kuna probleem tundub vältimatu, leian kasulikuna teha üks tuur sündmuste käigus.

Konfliktsed olukorrad

Yann M’Vila suundus väljamineku sildi poole Rennes’is tänu sellele, et finantsolukord ei olnud kiita ning tulevikusuund klubiga läks lahku. Montpellieri mängijad Mapou Yanga-Mbiwa ja Younes Belhanda ütlesid mustmiljon korda "ei" enda presidendile Louis Nicollinile, Moussa Sissoko oli põhimõtteliselt võetud pantvangi Toulouse FC poolt. Eelmine nädal ametlikult Newcastle’isse läinud Sissoko juhtum oli kõige absurdsem, sest ta oli kokku leppinud klubi presidendi Olivier Sadraniga, et jätkab meeleldi lepinguga kuni selle lõpuni, 2014. aasta suveni. Enne juhtkonna jah-sõna üleminekule, väitis sama meeskonna kasvandik Sissoko, et võib hooaja lõpuni kas või alla 14-aastaste meeskonnas mängida, et lahkuda.

Lõuna-Prantsusmaa meeskonna fännidele meeldis unistada, et Toulouse’i klubi väga autoriteetne president hoiab olukorra rahulikuna, kuni tuleb järgmine mängija, kes soovib enda lepingu poole pealt klubi vahetada. Sama olukord võib tabada seda nüüdseks väga aukliku keskväljaga Kesk-Püreneede meeskonda, kui anti roheline tuli ühele võtmemängijale Etienne Capoue’le, otsimaks uus sihtpunkt. Siinkohal ärme unusta Marseille Olympique’i mängija Loic Remy lahkumist Queens Park Rangersisse ning prantsuse jalgpalliliidu kõrgemate ninade negatiivset vastukaja sellele. Sama Londoni klubi on noolimas ka TFC Capoue’t müstilise 15 miljoni euro eest.

Majanduslikud põhjused

Loomulikult on Ligue 1 klubide majanduslik tervis eelduseks paljudele negatiivsetele sündmustele. Jean-Michael Aulas, Lyoni Olympique’i president tahab (peab) vähendama eelarvet ning astuma ligi klubi säästudele. Montpellier’i president peab kiiresti kokku võtma ja unustama klubi Euroopa Meistrite Liiga läbikukkumise. Nancy juhtkond on sunnitud eelkõige mõtlema, kuidas klubi majanduslikult päästa, samal ajal kui klubi on minetamas lootusi liigasse püsima jäämisel. Mõne erandiga peavad enamik Prantsuse kõrgema jalgpalliliiga meeskondi enda eelarveid vähendama: näiteks Lille, kes on hea näide sellest, kuidas klubi kannatab enda varasema edu pärast.

Järgmine skeem on hea tõestus sellest sündroomist: kui meeskond toob häid tulemusi, siis palgad tõusevad järsult. Kuna klubil tegelikult ei ole piisavalt ressursse, et seda jätkusuutlikuna hoida, siis tulemuste halvenedes või Meistrite Liigast välja langedes satub tiim katastroofilisse majandusliku olukorda. Marseille, Lyon, Lille ning Montpellier on kõik elavad näited selles raskes paradoksis. Kurbust tekitab veelgi see, et staadionid on aina tühjemad, kuna staarmängijad lahkuvad ning atraktiivsus selleläbi kahaneb. Sellesse surnud ringi siseneb faktor, et selleläbi väheneb ka klubide piletitulu ning majanduslik seis kehveneb veelgi.

Inglise liiga atraktiivsus

Kui paneme kõrvale M’Vila lahkumise Kaasani Rubiini (sellega teenis Stade Rennais enda ajaloo kõige suurema summa), siis näeme, kuidas mõne päevaga on toimunud suur väljaränne üle kanali: Remy, Gouffran, Yanga-Mbiwa ning teised lahkusid klubidesse, mis on inglise liiga tabeli punaste laternate seas ning proovivad porist välja sipelda. Aga oleme objektiivsed mõneks hetkeks. Kas Newcastle’is on põnevam mängida kui Montpellier’is? Kui paneme teguri "päike" kõrvale, siis vastus on loomulikult jah. Muidugi, Remy hakkab QPR-is olulist rolli mängima. Kui neil õnnestub liigast väljakukkumist vältida, siis ta leiab ennast ühest klubist, kellel on tõsiseltvõetavad vahendid eduks ning suurepärasest Londoni linnast. Põlgus, mida prantsuse liiga entusiastid avaldavad teiste liigade suhtes, on ebaõiglane, lausa rumal.

Hirm riigi maksupoliitika ees

Ei tohi olla hüpokriit ning ei saa heita kõrvale pinget, mis tuleb uue valitsuse fiskaalpoliitikast. Isegi kui projekt 75%-sest tulumaksust üle-miljoni-teenijatele lükatakse riigikantselei poolt tagasi, teame et Prantsusmaa president Francois Hollande ning tema ministrid otsivad uut maksuformulit. Selge on see, et jalgpalluritele on välismaine seiklus majanduslikult enam kui poole kasulikum.

Millised on lahendused?

Seda mõru olukorda ei ole lõbus konstateerida. Siiski minu arvates leidub viise, kuidas turgutada Prantsusmaa jalgpalli majanduslikult. Eksisteerivad Ligue 1 kahekümne klubiga, Coupe de France (Prantsusmaa karikas) ja Coupe de la Ligue (Liigakarikas). Viimane neist on tihti odavalt käest antud "heksagoni" eliitmeeskondade poolt. Oleks parem, kui eksisteeriks kaks võistlust, mis on paremini rahastatud kui kolm kahjumittekitavat. Et see välja pakkuda, läheb vaja julgust ja visadust. Kas liiga ning tema president on selleks võimelised? Hetkeolukord on nigel ning kui me vaatame Prantsuse kõrgliiga klubide käitumist, siis sellest ei leia miskit, mis tõstaks moraali.