Ott Järvela | Van Dijkile, Klavanile ja Tänakule pole osaks saanud ebaõiglus, vaid kaotus (8)
Jalgpallikohtumise võidab võistkond, kes lööb rohkem väravaid. Kaugushüppes kuulub esikoht sportlasele, kes sooritab pikima hüppe. Võidusõidu järel tõuseb kõrgeimale poodiumile raja kiireimini läbinud sõitja või ekipaaž. Ning iluuisutamises on parimaks kõige meisterlikuma kava esitanu.
Jalgpalli, kõrgushüppe ja võidusõidu tulemuse fikseerimisel puudub abstraktsus, sest tabloo, mõõdulint ja stopper ei valeta. Jalgpallis võib tulemus küll mitte peegeldada võistluse käiku, aga kõrge juhuslikkus on spordialasse sisse programmeeritud ning asjaosalised sellega leppinud.
Kui Glasgow Celtic sai 2012. aasta 7. novembril FC Barcelonast 2:1 jagu nii, et palli vallati 11% mänguajast ja pealelööke sooritati 5 vastase 23 vastu, imetleti Šotimaa klubi kaitsetööd ning Hispaania ajakirjanikud proovisid teineteist üle trumbata Celtici puurivahi Fraser Forsteri kiitmiseks leiutatud võrdlustega.
Kaugushüppes ei võida tingimata kõige pikema hüppe sooritanud sportlane, sest üleastumised ei lähe arvesse ning paku tagant tõukamise puhul kaotab sportlane resultaadis, ent need tõigad ei tekita üheski asjaosalises pahameelt, sest aja jooksul välja kujunenud kokkulepe ütleb, et nimetatud piirangud on meisterlikkuse mõõtmisel asjakohased.
Tulemust võivad mõjutada ka erinevad tuuleolud. Näiteks 1991. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel, kui kõigi aegade vägevaima kaugushüppevõistluse käigus püstitas Mike Powell siiani kehtiva maailmarekordi (8.95). Powell hüppas selle tulemuse viiendal katsel taganttuulega 0,3 m/s.
Tema rivaal Carl Lewis oli neljandal katsel 2,9 m/s puhunud taganttuulega hüpanud 8.91, mis ületas küll 1968. aastal Mexico City's nähtud Bob Beamoni Sajandi Hüppe käigus püstitatud maailmarekordi (8.90), aga polnud taganttuule tõttu edetabelikõlbulik. Lewise viiendal katsel oli pikkust 8.87, aga see sündis 0,2 m/s vastutuules.
Powell tuli maailmameistriks ja omab siiani kehtivat maailmarekordit. Aga kui Lewisel puhunuks viiendal katsel samasugune taganttuul nagu Powellil? Kas 0,5 m/s võrra soodsamad tuuleolud aidanuks Lewisel 8 cm kaugemale lennata? Või ei näita see mitte midagi, sest Lewis sai ju korra hüpata hoopis soodsama tuulega, aga lendas "kõigest" 8.91?
Ent äkki jõudis Lewis sarnaselt Powellile parimasse toonusse just viiendas voorus, kus tema jaoks olid olud rivaali omadest kehvemad? Teoorias võiks ju nende küsimuste osas vaielda pikalt ja põhjalikult. Eriti arvestades, et küsimus on ülimalt tähtis ja tõsine, sest kätkeb endas väga suurt, äkki suisa igavest aupaistet. Ent seda ei tehta, sest kõik kaugushüppajad teavad rajale astudes, et tuuleõnn on nende spordialasse sisse programmeeritud.
Lewis Hamilton tuli tänavu kuuendat korda vormel 1 maailmameistriks, millega tõusis kõigi aegade arvestuses teisele kohale. Eespool on ainult seitse korda maailmameistriks tulnud Michael Schumacher. Samas on mõlemad mehed võitnud enamiku oma MM-tiitleid olukorras, kus nende käsutuses olnud vormeliauto oli kas selgelt parim või omas vaid ühte võrdväärset konkurenti.
Vormel 1 on ühelt poolt küll võidusõit, aga teisalt ka inseneriteaduse jõuproov, sest esikoha saavutamiseks on lisaks piloodi meisterlikkusele vaja ka hiilgavat mõttetööd autokonstruktoritelt ning seejärel ka juveliiritäpsusega sooritust mehhaanikutelt. See kõik tähendab, et ühegi GP-etapi stardirivis ei oma võistlejad võrdseid võiduvõimalusi. Vähendab see kuidagi Schumacheri ja Hamiltoni saavutusi või aupaistet? Üldse mitte. Vormel 1 ongi sellise iseloomuga spordiala.
Erinevalt jalgpallist, kaugushüppes ja võidusõidust puudub iluuisutamises lõpuni objektiivne mõõtkava, sest tulemust ei fikseeri väravad, sentimeetrid või sekundid, vaid kohtuniku arvamus. See on kaasa toonud omajagu skandaale, millest vast markantseim leidis aset 2002. aasta Salt Lake City taliolümpiamängudel.
Väidetav Prantsusmaa ja Venemaa kokkumäng päädis pentsiku olukorraga, kus kuus päeva pärast võistlust toimus uus paarissõidu autasustamistseremoonia, kus lisaks võitjatele (Venemaa paar Jelena Berežnaja – Anton Sikharulidze) sai kuldmedali kaela ka esialgu teiseks jäänud Kanada paar Jamie Sale – David Pelletier. Pronksi võitnud Hiina paar Shen Xuw – Zhao Hongbo toda uut tseremooniat boikoteeris.
Salt Lake City olümpial juhtunud järel juurutati iluuisutamises uus hindamissüsteem, mis peaks tagama erapooletuma tulemuse, kuigi olukorrast, kus tulemuses mängib olulist rolli subjektiivne arvamus, sellel spordialal pääsu pole, sest artistlikkuse hindamise parameetrid on kirjeldatavad ja sünkroniseeritavad ainult teatud piirini. Ning ka tehniliste elementide puhul on tavaline, et osad kohtunikud loevad ühe episoodi korrektseks, teised aga mitte. Arvamused erinevadki.
Iluuisutamine aktsepteerib seda olukorda, sest muudmoodi poleks neil võimalik säilitada võistluste eripära ja sära, mis on spordiala DNA-sse sisse kodeeritud ja selle menu lahutamatu osa.
Muidugi ei ole kaotajad sageli kohtunike arvamusega nõus ning väljendavad seda väga kirglikult ja ründavalt. Seegi on spordi normaalne osa, sest esitused ja tulemused toodavad emotsioone. Nii positiivseid kui ka negatiivseid. Ent mittenõustumine tulemustega ei tähenda, et eitatakse kohtunike vajalikkust.
Spordis pole võimalik, et kõik oleksid võrdses olukorras ja ühel nõul
Kui eelpool toodud näited spordivälja erinevatest otstest kokku tõmmata, tuleb tõdeda, et spordis pole võimalik saavutada olukorda, kus kõik oleksid võrdses olukorras ja ühel nõul. Konflikt on tippsporti sisse programmeeritud ja ilma selleta oleks igav. Olgu see konflikt siis seotud reeglite, tingimuste, võistlusvahendite või kohtunike arvamusega või mitmega neist.
Teravad konfliktid aga ei tähenda, et tulemused poleks legitiimsed. Diego Maradona lõi 1986. aasta MM-i veerandfinaalis võiduvärava käega, aga see ei tähenda, et me ei tunnistaks Argentina toonast MM-tiitlit.
Ukraina kohtunik Sergei Boiko määras 2013. aasta MM-valikmängu üleminutitel A. Le Coq Arenal Hollandile täiesti ebaõiglase penalti, aga mängu tulemus on ikkagi 2:2, mitte Eesti 2:1 võit. Aga kas 1990. aasta MM-finaalis Saksamaa kasuks määratud penalti oli õige või vale? Ühed arvavad nii, teised naa.
Jalgpallis lepivad osapooled võistlusolukorda sisenedes, et 1) kohtuniku otsused võivad olla nende suhtes või meelest ebaõiglased, 2) tulemus ei pruugi vastata mängu käigule. Kaugushüppajad teavad, et võitja võib otsustada see, kellele puhub soodsam tuul. Vormelisõitjad on kursis, et kõigil pilootidel pole istumise all võrdse võimekusega auto. Ning iluuisutajatel pole muud variandi, kui nõustuda, et kulla ja hõbeda saatuse võib otsustada ühe inimese arvamus.
Ning selle põgusa sissejuhatuse järel liikugem nüüd viimase kuu jooksul palju poleemikat tootnud aasta parimate valimise juurde. Kui maailma parimaks jalgpalluriks ehk Ballon d'Or laureaadiks tunnistati Lionel Messi (FC Barcelona), kes edestas napilt Virgil van Dijki (Liverpool), järgnes (eelkõige inglisekeelses) jalgpalli-ajakirjanduses tugev pahameeletorm.
Leidus nii väiteid, et van Dijk auhinnast ilmajäämine oli röövimine päise päeva ajal, kui ka tõdemusi, et Messi sai vähemalt osa punkte vanade teenete eest. See viimane oli võib-olla tõsi. Aga vähemalt samal määral peab ka paika, et van Dijk sai palju hääli neilt, kellele 1) Messi põhjusel või teisel ei sümpatiseeri, 2) on paadunud Liverpooli toetajad (näiteks Bhutani hääled andnud Passang Norbu esiviisikusse mahtusid ainult Liverpooli jalgpallurid).
Aga Ballon d'Or ongi võistlus, mille tulemus selgub paljude arvamuste liitmisel. Seekord läks nii, et Messi pälvis veidi suurema toetuse kui van Dijk. Ning kuigi see tulemus ei pruugi meeldida, on igaüks, kellele too konkurss korda läheb (siinkirjutaja nende seas), juba protsessi jälgima asudes leppinud tõigaga, et tulemus ei pruugi talle meeldida.
Näiteks on minu jaoks siiani suure kahetsuse allikas, et 2014. aastal ei pälvinud Ballon d'Or'i maailmameistriks tulnud Saksamaa koondise esiväravavaht Manuel Neuer, kes kehtestas toonasel MM-il väravavahimängus uued standardid nii kvaliteedi kui ka visiooni poolest. Ta leiutas tolle positsiooni sisuliselt uueks. Aga Ballon d'Or'i võitis Cristiano Ronaldo, Neuer jäi kolmandaks.
Miks ei valitud Ragnar Klavanit kordagi Eesti aasta meessportlaseks?
Samuti olen ma pettunud, et Ragnar Klavanit ei valitud kordagi Eesti aasta meessportlaseks. Vahemikus 2014-2018 oli ta minu isiklikul ankeedil alati esimesel kohal, sest mängimine Bundesligas, Premier League'is või Serie A-s tegi temast minu silmis Eesti parima sportlase.
Spordiaasta parimate valimise eest vastutajate arvamus oli aga teistsugune, sest parimal juhul (2016) sai Klavan kokkuvõttes kolmanda koha.
Spordiaasta parimate valiminegi ongi praeguste reeglite järgi konkurss, kus resultaadini jõutakse läbi erinevate huvigruppide (spordiajakirjanikud, spordiorganisatsioonid, rahvahääletus) arvamuse kuulamise, kusjuures ka nende huvigruppide sees valitsevad erinevad arvamused.
Spordiajakirjanike hääletusel aasta meessportlase arvestuses kokkuvõttes kolmanda koha saanud rallisõitja Ott Tänak ei jäänud mitte millestki ebaõiglaselt ilma. Paljude hääletajate meelest pidanuks ta tõesti tolle arvestuse võitma, aga mitmete meelest mitte ja mitmete meelest ei peaks ta seal üldse kandideerima (43 ankeedist 16-l Tänakut aasta meessportlase kategoorias ei nimetatud; detailsed tulemused).
Et antud võistluse raames koondatakse kokku paljud arvamused, mille pealt selgub lõplik tulemus, on ju ette kokku lepitud. Van Dijkile, Klavanile ja Tänakule pole seega osaks saanud ebaõiglus, vaid kaotus.
* * *
Lisan siia ka laupäevasele Õhtulehele antud kommentaari:
"Hea kolleegi Peep Pahvi kurtmine eilses Eesti Päevalehes ja käesoleva arvamuse kõrval kõlab lihtsustatult nii: ma protesteerin kategooriliselt, et kõik teised ei arva nii, nagu mina!
Jutud, nagu jätaks Eesti spordiajakirjanike neljapäevane otsus Ott Tänaku ilma mingist välja teenitud tunnustusest, pole tõsiselt võetavad. Muidugi eeldusel, et Eesti spordi(ajakirjanduse)s ei kehti osalistele õige ja vale arvamuse ette kirjutava mõttepolitsei diktaat.
Vallandunud vaidlus ei puuduta ju Tänaku saavutust – ta tuli ekipaažikaaslase Martin Järveojaga autoralli maailmameistriks – vaid selle kategoriseerimist. Rallisportlased on aasta sportlase konkursil kandideerinud ikka võistkonna arvestuses. Markko Märtin – Michael Park valiti 2000. ja 2003. aastal just Eesti parimaks võistkonnaks.
Ning just selles arvestuses tunnustati 1988. ja 1992. aastal purjetamise olümpiamedalist Tõnu ja Toomas Tõnistet. Ning kui Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson end 2008. aastal olümpiahõbedale sõudsid, ei tulnud keegi rääkima, et lisaks aasta võistkonna arvestusele peaks Jaanson või Endrekson või mõlemad neist konkureerima ka aasta meessportlase arvestuses.
Segadus tekkis 2017. aastal, kui oli selge, et Tänak ja Järveoja jäävad aasta võistkonna Kristjanist ilma, sest epeenaiskond oli tulnud maailmameistriks. Rallipuritaanide löökrühm ei suutnud olukorraga leppida ja võttis ette provokatsiooni eesmärgiga muuta status quo'd ning viia Tänak kandideerima ka aasta meessportlase kategoorias. Aktsioon õnnestus, sest 2017. aastal individuaalselt MM-hõbeda ja EM-pronksi võitnud epeevehkleja Nikolai Novosjolov sai rahvahääletusel väga kehva tulemuse ning Tänak pälviski aasta meessportlase auhinna.
Spordiajakirjanikud jagas kirjeldatud sahker-mahker kahte leeri nii toona, mullu kui ka tänavu – osad hääletavad Tänakut mõlemas, osad (sh siinkirjutaja) ainult võistkondlikus arvestuses. Tegemist pole ei kiusu ega asjatundmatuse, vaid põhimõttelise valikuga. Minu arvates peavad ralliekipaažid sel konkursil kandideerima aasta võistkonna arvestuses, mille Tänak ja Järveoja 2019. aastal ka täiesti õigustatult võidavad."
Ei otsita Eesti parimat Individuaalsportlast, otsitakse parimat sportlast. Kui maailma kiireim rallimees jäetakse absoluutselt esiviisikust välja näitab see lihtsalt pahatahtlikust ajakirjaniku poolt.
Küsimus ei ole selles, kas sinu arust peaks ta olema individuaalsportlasena esindatud või mitte. FAKT on see, et ta ON individuaalsportlasena esitatud. Selle eiramine on lihtsalt pahatahtlik. Eriti arvestades et see sama ajakirjanik on ise aastaid teisi tiimisportlasi nagu Klavan hääletanud.
Siiralt häbi, Ott Järvela suguste ajakirjanike pärast.
Mind on alati häirinud, et Tänak on kõigi jaoks A ja O, Järveoja on lihtsalt kaasas. Võtke Järveoja Tänaku kõrvalt ära, pange keegi suvaline ja vaadake, kas Tänak on siis ka veel "maailma kiireim rallimees". Justnimelt seetõttu peabki Tänakut ja Järveoja tiimina premeerima, mitte et üks on justkui olulisem kui teine ja väärib rohkem tunnustust.
Rääkides Klavani esitamisest individuaalselt, siis järelikult see, et ta mängib spordialal, kus konkurents on meeletu (oluliselt suurem kui ühelgi teisel spordialal), ühes maailma parimas liigas, on juba näitaja omaette. Eesti jaoks, kellel keegi teine sellises liigas ei mängi, eriti.
See kas Tänak ja Järveoja peaksid ka individuaalsel hääletusel osalema on eraldi küsimus ja selle üle võib vaielda, aga sellel aastal nad hääletusel osalevad ja seetõttu oleks aus oma arvamuse piires neid ka võimalikult ausalt hinnata.
Tähendab see siis 1,3ndat või 4ndat kohta, aga on ju ilmselge et TOP 5st välja jätmine ei ole tõsiseltvõetav.
