Tipneri karikavõistluste 2015. aasta finaal oli mõlemale osalisele märgiline – Nõmme Kalju võitis klubi ajaloo esimese karika, Paide Linnameeskond murdis esimest korda finaali. Kümme aastat hiljem teame, et nüüdseks on Paidelgi esimene karikavõit käes. Kalju sai auhinnakappi lisa alles äsja, kuu aega tagasi, kui dramaatilises finaalis alistati penaltiseeria järel FCI Levadia. Ent kus on toonase, tänu Artjom Dmitrijevi ja Allan-Axel Kimbaloula väravatele 2:0 Kalju kasuks kaldunud finaali peategelased praeguseks?

• Lugu ilmus algselt ajakirja Jalka juunikuu numbris.

Kalju mängis kümne aasta eest finaalis küll juba kolmandat korda, aga võitis esmakordselt. Nii 2009. kui ka 2013. aastal oli alla jäädud Florale – esmalt 0:0 normaal- ja lisaaja järel penaltitega, seejärel 1:3. Pärast 2015. aasta karikavõitu on finaalis mängitud nii 2019. aastal, kui lisaajal jäädi 1:2 alla Narva Transile, kui 2022. aastal, kui vannuti samuti lisaajal 0:1 alla ei kellelegi muule kui Paidele. Alles 2025. aasta tõi teise finaalivõidu.

Too 2022. aasta finaal, mille Siim Luts lisaajal Paide kasuks pööras, oli Linnameeskonnale teine kord suure lõppvaatuseni jõuda. Finalistid oldi ka 2024. aastal, kui Levadia vastu mindi avapoolajaga 2:0 ette, aga jäädi lõpuks 2:4 kaotajaks.

NÕMME KALJU

Ken Kallaste – 116 järjestikuse kõrgliigamänguga Raudmehe nime pälvinud äärekaitsja tegi karikavõidu tuules karjääris järgmise sammu ja liikus talvel esimest korda välismaale. Poola kõrg- ja esiliigas veetis Kallaste neli ja pool hooaega, naasis siis Eestisse Flora ridadesse ja on nüüd teist hooaega Levadia mängija.

Alo Bärengrub – Norrast naasnud kaitsja oli üks neist, kelle toel oli Kalju võitnud 2012. aastal klubi ajaloo esimese Eesti meistritiitli. Karikavõiduga kroonitud 2015. aasta jäigi talle tippjalgpallis mängijana viimaseks, aga see ei tähendanud, et Bärengrub oleks jalgpallile selja keeranud. Treeneriameti omandamise kõrvalt mängis ja mängib ta madalamates liigades siiani, ka tänavu on kaitsjal TalTech Jalgpalliklubi eest paar mängu kirjas. Treenerina on Bärengrubi seni suurim saavutus 2022. aastal U19 koondisega Itaalia alistamine ja eliitringi murdmine, alates tänavu kevadest on ta Premium liigas mängiva Tallinna Kalevi peatreener.

Jorge Rodrigues – viis ja pool hooaega Kaljus mänginud Rodrigues jõudis Eestis veedetud ajaga kerkida fännide lemmikuks. Sümpaatne portugallane oli nii meistritiitli kui karika võitmisel tähtis lüli, ent 2016. aastaga pani ta punkti nii karjäärile Kaljus kui ka üldse tippjalgpallis.

Karl Mööl – Kaljus neli hooaega veetnud Mööl proovis 2018. aastal samuti õnne välismaal, aga Taanis veedetud periood jäi lühikeseks. Tallinna Kalevi kaudu jõudis ta 2019. aastaks Paidesse, laenati sealt vahepeal Kuressaarde, ent naasnuna rügas Mööl 2022. aasta mai lõpus Lilleküla murul 120 minutit Paide eest ja Kalju vastu, et tõsta seejärel pea kohale elu kolmas Eesti karikas. Esimene oli tulnud 2013. aastal Floraga, mida Mööl nüüdseks abitreeneri rollis juba pingilt tüürib. Ise palli taga ajamas võib teda siiani näha III liigas meeskonna Tallinna FC Hell Hunt ridades.

Artjom Dmitrijev – finaalis avapoolaja lisaminutitel skoori avanud poolkaitsja oli liitunud Kaljuga sama aasta alguses, veetis klubis kolm aastat ja läks siis taas laia maailma avastama. Eesti kõrgliigas enne seda TVMK, Narva Transi, Levadia, Sillamäe Kalevi ja Infoneti särki kandnud poolkaitsja CV-s olid juba ka põiked Leetu ja Belgiasse, pärast Kaljut lisandusid aastad Soomes, Kasahstanis ja Usbekistanis. Kodumaale naasis maailmarändur Dmitrijev alles mullu, liitudes pooleks hooajaks ei kellegi muu kui Kaljuga. Tänavu kandis ta koos vana võitluskaaslase Telešiga Maardu Linnameeskonna särki, ent lahkus klubist juuni alguses.

Joel Lindpere – "Mina otsustan mänge, mina!" Finaal jäi Eesti jalgpalliajaloo ühel värvikamal mehel küll jalavigastuse tõttu juba avapoolajal pooleli, aga poolfinaalis antud kaks väravasöötu kasvatasid Lindpere legendaarsust veelgi. Flora 2:1 selilipaneku järel nende pingi suunas südamepõhjast lendu lastud sõnad said hoobilt lahutamatuks osaks Eesti jalgpallifolkloorist. Praegu loob Lindpere uut folkloori Tallinna Kalevi eesotsas – ning kui klubi peatreener Bärengrub on endiselt tegevmängija, ei saa tegevjuht ju ometi kehvem olla? 2015. aastaga karjäärile joone alla tõmmanud Lindpere sai just tänavu aprillis, kümme aastat hiljem TalTech JK eest taas mängijana nime protokolli kirja.

Hidetoshi Wakui – tagasihoidlik ja ülisümpaatne, aga mängijana vastaste suhtes halastamatu Toshi oli tollal Kalju sümbol. Klubis kuus hooaega veetnud poolkaitsja siirdus 2017. aastal Soome klubisse Gnistan, naasis 2018. aastal Tallinna Kalevi särgis veel korraks Eestisse, ent liitus seejärel uuesti Gnistaniga, kus 2021. aastal ka mängijakarjäärile punkti pani.

Allan-Axel Kimbaloula – Lille’i kasvandik, keda Kalju Eestisse saabumise järel esitles kui Inglismaa tippklubide Norwichi ja Manchester City eest ära napsatud meest,oli vaieldamatult andekas ja panustas Kalju ajalukku karikafinaalis löödud väravaga. Samuti kutsuti Kimbaloula Kalju-päevil Kongo koondisesse. Teisalt lahkus ta Eestist suhtumisprobleemide tuules lõpuks paraja tüliga ning mingit hoogu ääreründaja karjäär seejärel sisse ei saanudki. Rumeenias, Kreekas ja Belgias madalamates liigades mänginud mehe kohta pärinevad viimased märgid mullusest hooajast, kui ta liitus Prantsusmaa tugevuselt seitsmendas liigas palliva Lesquini meeskonnaga.

Erik Listmann – kunagise noortekoondislase teekond mängijana sai kurva lõpu 2016. aasta suvel Narvas Kreenholmi staadionil. Tõsise põlvevigastuse tõttu platsilt kanderaamil ära kantud Listmann otsustas trauma järel tippjalgpallist taanduda, seikles paar aastat maakera kuklapoolel ringi, aga naasis Harju JK-sse ja alustas treeneritööd. Seal on ta ametis siiani, juhendades tänavu duubelmeeskonda ehk U21 koosseisu.

Ats Purje – olgu aastanumber 2005, 2015 või 2025, Ats paugutab ikka! Kahe Kaljus veedetud hooaja järel jõudis ta veel põigata Soome ja seal KuPS-iga meistrikski tulla. Suve lõpus 40. sünnipäeva tähistav ründaja on juba mitu aastat Tallinna Kalevis treeneritööd teinud, aga kuniks jalad jaksavad ja süda väljakule kisub, on ta endiselt ka kõrgliigamängija. Et klass on igavene, tõendas Purje alles eelmisel hooajal, sest tema löödud 11 väravast ei suutnud Kalevi ridades enamat mitte keegi.

Eino Puri – kaksikvend Sandrist veidi tagasihoidlikuma, kuid siiski korraliku karjääri teinud Puri oskas olla Kaljus õigetel aegadel ehk nii 2012. aastal meistritiitlit kui ka kolm aastat hiljem karikat võites. Finaalis vigastatud Lindpere asemel mängu sekkunud Puri läks Kaljust 2017. aastal pooleks hooajaks Tartu Tammekasse ja siirdus siis mõneks ajaks Norrasse. Viimase mängu tegi ta sümboolselt 2021. aastal Tipneri karikavõistluste 1/16-finaalis, kui Raplamaa JK-le sõitis külla Puri pikaaegne tööandja Levadia. Seejuures juhendas Raplamaad toona ei keegi muu kui Puriga koos 2015. aastal karikat tõstnud Bärengrub.

Tarmo Neemelo – kõrgliigas esmalt Kuressaaret ja TVMKd esindanud, seejärel Rootsis, Soomes ja Belgias käinud ning lõpuks Levadiasse naasnud Neemelole osutus Kalju paigaks, kuhu ta lõpuks pikaks pidama jäi. Karjääri lõpus paar hooaega ka Paides mänginud Neemelo tegi tippjalgpalliga lõpparve 2019. aastal, kuid on viimastel hooaegadel müdistanud oma lõbuks III liigas FC Zenitis, mis praeguseks hingusele läinud. Põhitööd teeb Premium liigas ümmargused 450 mängu pidanud mees siiski jätkuvalt Kaljus, tegutsedes lastetreenerina.

Andre Järva –ründajal oli 2015. aastal käimas läbimurdehooaeg, kuid loodetud kõrgustesse ta lõpuks ei jõudnudki. Premium liiga mänge kogunes Kalju, Paide, Tallinna Kalevi ja viimati 2023. aastal Harju eest Järva arvele küll üle saja, ent nüüdseks on temagi vahetanud mängimise treeneritöö vastu.

Henrik Pürg – Kaljus pildile tõusnud, ent 2018. aasta suvel suure tüliga Florasse siirdunud kaitsja karjäär liikus edasi vaikselt, aga kindlalt tõusvas joones. Pürg kerkis tasapisi tõsiseltvõetavaks A-koondise kandidaadiks, ent 2022. aasta lõpus saadud puusatrauma sundis teda pärast pikka vigastuspausi mängimisega lõpparvet tegema.

Reginald Mbu Alidor – sellal veel varumehe rollis olnud Reginald kerkis järgmiste aastate jooksul Kalju keskvälja lahutamatuks osaks. Prantslasele ennustati mitmel puhul Eestist edasi tugevasse liigasse liikumist, kuid unistuseks see jäigi. Pärast seiklusi Maltal ja Rootsis naasis ta 2023. aasta suvel esmalt Narva Transi, mängis 2024. aastal taas Kaljus, ent lahkus sealt talvel uuesti ja on praeguse seisuga jälle klubita.

Siim-Sten Palm – kogenud Teleši tagala kindlustajana jagus Palmile Kaljus mänguminuteid vaid näpuotsaga. Ise mängimise kõrvalt asus Palm juba toona tegutsema treenerina ning on seda ametit pidanud mitmes klubis. Palmi põhitöö on praegu aga turundus.

Nicolas Galpin – äärekaitsja oli järjekordne Kaljusse jõudnud Lille’i akadeemia kasvandik, ent kui Reginald suutis särada mitu hooaega ja Kimbaloula vähemalt hetkeks sähvatada, siis Galpini roll osutus peaaegu olematuks. Mõni kuu pärast finaali lõpetas Kalju temaga lepingu ja edasised märgid selle kohta, et Galpin oleks tippjalgpallis jätkanud, puuduvad.

PAIDE LINNAMEESKOND

Timo Lomp – toonase Paide raudvara sekka kuulunud Lomp jõudis Premium liigas üsna lähedale 200 mängu piirile. Jalgpallis on tegemist tõelise Järvamaa patrioodiga, sest Lomp on mänginud vaid selle kandi meeskondade eest. Pärast mõne aasta pikkust pausi on igapäevaselt ehitusvaldkonnas leiba teeniv Lomp tänavusest hooajast tagasi väljakul – tema nime võib leida III liigas palliva FC Järva-Jaani ridadest.

Andre Mägi – sama aasta meestena on tal ja Lombil olnud ka peaaegu samasugune jalgpallurikarjäär, kui jätta kõrvale see väike fakt, et nooruses jõudis Mägi paaril hooajal Elva ridades Järvamaale "truudust murda". Premium liiga mänge on temalgi paarisaja ligi, samuti on aastaid tee-ehituse valdkonnas tegutsenud Mägi tänavu üles antud ja platsil käinud Järva-Jaani eest.

Martin Ustaal – Eesti noortekoondistes kõik vanuseklassid läbi käinud Ustaal kuulus Eesti rivistusse muuhulgas 2012. aastal Eestis peetud U19 vanuseklassi EM-il. Suurde jalgpalli jõudis ta Levadia kaudu, aga maandus juba 2011. aastal Paides ning esindab neid tegelikult praegugi. Tippjalgpalliga lõpetas nüüdseks finantsvaldkonnas asjatav Ustaal küll juba 2016. aastal, aga on sestpeale olnud truu Paide III-le.

Michael Lilander – äärekaitsjale oli 2015. aasta kõrgliigatasemel esimene, kümme aastat hiljem on ta aga ainus, kes praegugi mängijana Paide esindusmeeskonda kuulub. Vahepeal on Lilander siiski jõudnud ära käia ka Floras ning ennast Iirimaa kõrgliigaklubi Bohemians ridades proovile panna, samuti saanud jala ukse vahele Eesti A-koondises. Ent mullusest suvest saadik on ta jälle Paide mees.

Ats Sillaste – ükskord Paide, tänaseni Paide, võiks Sillaste kohta rahumeeli öelda. Hea küll, päris täpne see pole, sest mängijana jõudis Sillaste Paidet esindada kolmel hooajal ja 2015. aasta jäigi talle kõrgliigatasemel viimaseks. Treenerina on tema karjäär aga olnud mõnes mõttes kõvemgi kui mängijana, sest Sillaste on olnud pikalt ametis Flora esindus- ja duubelmeeskondade juures, samuti mitmes noortekoondises. Praegugi on ta abitreeneri rollis nii Vladimir Vassiljevi kõrval Paide esindusmeeskonnas kui ka Jani Sarajärvi kõrval Eesti U21 koondises.

Sander Sinilaid – toonastest paidekatest on Sinilaid üks väheseid, kes siiani Premium liiga väljakuid mõõdab. Kaheksa hooaega Paides veetnud poolkaitsja on Pärnu Vapruse ja Tallinna Kalevi kaudu jõudnud selleks hooajaks Kuressaare ridadesse ja liigub sihikindlalt võimsa tähise ehk 500 kõrgliigamängu suunas. Sellest lahutab Sinilaidu vaid mõnikümmend kohtumist.

Liivo Leetma – 36 korral ka Eesti koondist esindanud poolkaitsjale jäi 2015. aasta tipptasemel mängijana viimaseks. Pärast putsade varna riputamist töötas Leetma Paides noortetreenerina, seejärel on tema karjäär olnud aga üsna hüplik. 2020. aastal oli Leetma lühikest aega kõrgliigaklubi Tallinna Kalev peatreener, seejärel abitreener Soomes Argo Arbeiteri juhendatud KTP-s. Sellelt töölt lahkus Leetma 2021. aasta kevadel ja on sestpeale tippjalgpallist eemal olnud.

Lauri Varendi – mitme toonase meeskonnakaaslase kombel Järvamaalt sirgunud Varendi mängis Paide eest kõrgliigas kaheksa hooaega, jätkates seejärel klubi ridades, aga mitte enam esindusmeeskonnas. Omaaegne madalamate liigade hirm ehk Paide Linnameeskond III kasutas Varendi teeneid viimati 2022. aastal, aga näiteks detsembrikuisel Paide halli avamisel, kus mõõtu võtsid Paide noored ja legendid, oli igapäevaselt panganduses tegutsev mees jälle rivis.

Jasper Uwaegbulam – viiel hooajal Paide särki kandnud Jasper liikus Eestist 2018. aastal edasi, aga naasis 2019. aasta suvel Maardu Linnameeskonda, kelle eest pidas kõrgliigas seitse mängu ja lõi viis väravatki. Pärast põiget Austria madalamasse liigasse on ründaja nüüd juba mitmendat aastat Soomes, alates mullusest kuulub ta tugevuselt neljandas liigas ehk Kakkonenis mängiva Kokkola klubi GBK ridadesse. Eelmisel hooajal oli Jasper seejuures 26 tabamusega liiga parim väravakütt.

View this post on Instagram

A post shared by Gamlakarleby Bollklubb (GBK) (@gamlakarlebybollklubb)

Vjatšeslav Zahovaiko – "Slava" on legend kõikjal, kus käinud, ning Paide pole mingi erand. Kahe hooajaga löödud 36 väravat jäid tema pika karjääri lõppakordiks, aga juba järgmisest aastast võttis Zahovaiko üle meeskonna peatreeneri ohjad ning hoidis neid enda kindlas haardes viis aastat. 2020. aastal võideti klubi esimene medal, hõbe, ning aasta hiljem järgnes sellele pronks. Paidest lahkumise järel valis Zahovaiko põneva tee ja tuli 2023. aastal Real de Banjuliga Gambia meistriks, alates mullu sügisest on ta aga Levadia U17 võistkonna peatreener.

Kaspar Paur – Levadia ridades Premium liiga debüüdi teinud Paur jõudis 2014. aastal Paide meeskonda, mängis seal kaks hooaega ja siirdus siis Flora kaudu kodulinna Tartusse. Sealt liikus Paur 2018. aastal Kaljusse ja esindas neid seitse hooaega, jõudes täpselt 300 kõrgliigamänguni. Tänavuseks hooajaks Paurile Kaljus ega mujal aga kohta ei jagunud ning mõne aasta eest TalTechist magistrikraadi omandanud mees on asunud õpitud tarkusi realiseerima kinnisvara valdkonnas.

Rasmus Tomson – peamiselt Tammeka ja Tallinna Kalevi, aga ka Viljandi Tuleviku särki kandes kõrgliigas 300 kohtumise piiri ületanud Tomson ei küündinud karjääri jooksul kõige kõrgemasse mängu, aga on aastaid olnud läbi ja lõhki jalgpalli sees, pannes end kõrgliigatasemel proovilenii saalis kui ka rannas. Mullu esindas Tomson, kes on spordivaldkonnaga seotud ka tööalaselt, III liigas Tallinna FC Zeniti.

Sander Rõivassepp – noorena Flora süsteemi klubides tiirelnud Rõivassepp jõudis Paidesse 2012. aastal, kogudeski oma 118 kõrgliigamängu nende särgis. Karikavõiduga tipnenud 2015. aasta jäi talle tipptasemel viimaseks, hiljem on temagi reklaamivaldkonnas tegutsemise kõrvalt esindanud koos vanade võitluskaaslastega Paide III meeskonda.

Andrei Veis – 2011. aasta Lõuna-Ameerika turneel Tšiili ja Uruguay ässade vastu Eesti A-koondise eest kaks mängu kirja saanud Veis oli neli aastat hiljem juba tippmängijakarjääri lõpetamas. Praeguseks on temast saanud Paide meeskonna juures füüsilise ettevalmistuse kõrgelt hinnatud treener.

Kennet Kukk – Nõmme Unitedi kasvandik sai just 2015. aastal Paide eest kirja kõik oma neli kõrgliigamängu, aga karikafinaalis platsile ei pääsenud. Suurde jalgpalli toona 17-aastane Kukk selle hooaja järel enam ei pürginudki.

Meelis Peitre – Flora ridades kõrgliigasse tõusnud kaitsja tegi tipptasemel jalgpalliga lõpparve 2016. aastal. Hiljem on spordipanustamise valdkonnas tegutsev Peitre esindanud – üllatus-üllatus! – Paide III võistkonda, viimati kolm aastat tagasi.

Lauri Välja – Levadia süsteemist Tallinna Kalevi kaudu Paidesse jõudnud Välja viimased mängud kõrgliigas tulid nädalapäevad pärast karikafinaali. See ei tähenda aga, et ta oleks tippjalgpallist kõrvale jäänud, sest Välja on juba aastaid olnud ametis valitseva Eesti meistri Levadia kontoripoolel – algul turundusjuhi ja nüüd juba viiendat aastat kogukonnajuhina. Mängijana on ta sel hooajal kantud II liiga klubi JK Puuma rivistusse.

***

2015. aasta Tipneri karikavõistluste finaal

Paide Linnameeskond - Nõmme Kalju FC 0:2 (0:1)
45+1. Artjom Dmitrijev, 76. Allan-Axel Kimbaloula

Hoiatused: 78. Vjatšeslav Zahovaiko - 90. Artjom Dmitrijev
Mänguolud: +17, vahelduva pilvisusega sademeteta ilm, muruväljak heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 2441
Peakohtunik: Juri Frischer
Abikohtunikud: Aron Härsing, Riivo Stolts
Neljas kohtunik: Rando Kesküla
Otsakohtunikud: Grigori Ošomkov, Veiko Mõtsnik

Paide: Mart-Mattis Niinepuu, Michael Lilander, Sander Sinilaid, Martin Ustaal, Timo Lomp, Liivo Leetma, Ats Sillaste (90+2. Rasmus Tomson), Jasper Uwaegbulam (90+2. Sander Rõivassepp), Andre Mägi, Vjatšeslav Zahovaiko, Lauri Varendi (77. Kaspar Paur).
Varus: Rasmus Tomson, Lauri Välja, Sander Rõivassepp, Kaspar Paur, Kennet Kukk, Meelis Peitre, Andrei Veis.

Kalju: Vitali Teleš, Karl Mööl, Alo Bärengrub, Jorge Rodrigues, Ken Kallaste, Joel Lindpere (34. Eino Puri), Artjom Dmitrijev, Ats Purje (62. Tarmo Neemelo), Allan-Axel Kimbaloula (80. Andre Järva), Erik Listmann, Hidetoshi Wakui.
Varus: Siim-Sten Palm, Eino Puri, Reginald, Tarmo Neemelo, Nicolas Galpin, Henrik Pürg, Andre Järva.