Pehrssoni töö väärib tunnustust. Foto: Brit Maria Tael

"Ma arvan, et ootused on selged ja oleme selle juba meie esimesel laagripäeval välja öelnud: me läheme mängu võitma ja meie oleme keskendunud sellele, mida teha, et võita," ütles Magnus Pehrsson mängueelsel pressikonverentsil.

Värskendav suhtumine, mis loodetavasti ei jää ainult sõnadesse.

Pehrssoni kuvand on vastandlik, ent rootslane on järjekindlalt tegemas õigeid samme koondisest maksimumi võtmisel. Oma esimesel aastal sinisärgid kaitset drillima pannud Pehrsson ei tundnud saabudes mängijaid ja ehk just seetõttu on rünnakute ehitamine ja mängijatest parima pigistamine võtnud loodetust kauem, kuid areng on kahtlemata olnud märgatav.

Kui asjad on klappinud, on tulemus olnud positiivne. Võit Norra üle võeti igati teenitult; 1:1 viigimängus Islandiga suutis ta viimaks võtta maksimumi "meie Kostjast", mis tundus juba jäävat Rüütli-ajastu suurimaks pärandiks. Sel nädalal peetud mäng Soomega näitas, et Pehrsson on õigel teel ka Premium liiga mängijate kaasamisega ja täna peaks Mihkel Aksalu kujundlikud esikindad Sergei Pareikolt  lõplikult saama.

Möödapanekuteta loomulikult ei saa, kuid tundub, et Pehrssoni pusle hakkab viimaks kokku saama. Ta on toonud koondisesse värsket verd, elavdanud vana korda ja ehitanud Eesti koondist oma käe järgi kaitsest rünnakuni. See tsükkel ei ole veel kaugeltki läbi ja Eesti koondisele on igati jõukohane kolmanda koha jutuajamisse sekkuda. Potentsiaali on nii mängijates kui treeneris.

Mis saab aga Pehrssonist edasi? Sügisel 2013 reklaamiti ta välja kui sildtreener, kes peaks koondise viima Rüütli ajastust järgmise eestlasest treeneri ajastusse. Lõplikku hinnet Pehrssoni kahele aastale on loomulikult veel vara anda, kuid julgen täna öelda, et rootslane väärib veel ühte tsüklit.

Julgen öelda ka seda, et 0:0 viik San Marinoga jääb Pehrssoni kõige mustemaks õhtuks Eesti koondise eesotsas. Täna Lillekülas see ei kordu.