Piirkonna rolli muutumisest jalgpalliklubi toetamisel (0)
Alljärgnev lugu sai tõuke kohtumisest ühe sakslasest ajakirjanikuga, kes rääkis, kuidas ta Stuttgardist Berliini kolides otsustas Wolfsburgi jalgpalliklubi toetama hakata. Kui ma selle loo ühe teise Saksa ajakirjanikuga hiljem jutuks võtsin, ohkas too küll korra – nii õnnetu valik! –, kuid polnud nimetatud kolmnurga tekkest iseenesest üllatunud.
Nimelt on jalgpallifänlus Saksamaal viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud pöörded, millised varasematel aegadel peaaegu tundmatud olid, ning üks noist pööretest on muutnud ka suhteid, mis jalgpallifännidel konkreetse piirkonnaga traditsiooniliselt olnud on.
Yorki ülikooli emeriitprofessor Edward Royle, kes oma muude tööde seas on tähelepanu pööranud ka identiteedi ja piirkonna vastastikustele seostele, on välja pakkunud, et piirkondi saab defineerida kahel erineval viisil. Esimene võimalus on mõista piirkondi administratiivsete üksustena, teine võimalus on defineerida piirkondi mõne konkreetse inimtegevuse järgi. Royle leiab, et näiteks erinevalt geograafidest järgib enamus ajaloolasi oma töödes esimest moodust, lähenedes oma uurimisobjektile mööda administratiivseid piire liikudes. Kõige klassikalisemad tööd väljenduvad näiteks riikide ajalugudes.
Kui see mõttekäik jalgpalliklubide tegevusele üle kanda ning ajada taga klubide arengu ajaloolisi jälgi, siis tuleb möönda, et sisukam oleks võtta üle geograafi kui ajaloolase positsioon ja töövahendid; kavalam oleks jälgida klubi kui vabalt voolavat jõge, mitte aga kui inimeste suvast kokku lepitud konkreetsete piiridega riiki. Globaliseeruvas maailmaruumis leidub ühe või teise klubi orgaanilisi osakesi - sest kuidas teisiti klubide juurde kuuluvaid fänne ikka nimetada -erinevates punktides ning kuna need fännid on lisaks pidevale füüsilisele liikumisele ka vaimses liikumises, see tähendab valmisolekus vahetada oma lemmikklubi, võib täna ühes konkreetses geograafilises punktis asuv fänn võrreldes eilsega hoopis teise klubi kohalolekut tähistada.
Loomulikult on suurematel klubidel omaenda jõe kiiruse ja suuna kontrollimisel arvestatavad tööriistad, kuid lõpuni selle käitumist: üleujutusi või kinnikasvamist, külmumist või selle liigirohkust, nad hallati siiski ei suuda. Nii, nagu me artikli alguses kolmnurga Stuttgart-Berliin-Wolfsburg puhul täheldasime.
Nimetatud kolmnurga kehastajaks on 56-aastane ajakirjanik Peter Unfried, kes oma fänniks olemise arenguid lahkas ühel jalgpallialasel õhtumiitingul eelmise aasta varakevadel Berliini Saksa Teatris. Kolme saksa ajakirjaniku vestlusringis rääkis Unfried, kuidas elukäik ta kakskümmend aastat tagasi Stuttgardist pealinna viis ning kuidas tema sidemed toonase lemmikklubi VfB Stuttgardiga seejärel üha nõrgemaks muutusid. Unfried leidis, et distantsilt vaadatuna muutusid tema hoiakud Stuttgardi suhtes üha kriitilisemaks ning ta väitis, et klubile selja keeramisel sai otsustavaks asjaolu, et klubi juhtkond otsustas 1998. aasta kevadel lõpetada koostöö toonase peatreeneri Joachim Löwiga.
Mis põhjusel Unfriedi pilk Wolfsburgile pidama jäi, pole käesoleva artikli seisukohast oluline, oluline on aga tõdemus, et asjaolude selline areng, kus elukoht ning jalgpalli lemmiklubi mitte samas linnas ei asu, on Saksamaal ning just Berliini silmas pidades, muutumas üha tavapärasemaks. "Armastus eksiilis" – nii nimetasid korraldajad toda kevadist jutuõhtut Berliinis ning selliselt defineeritud armastuse jälgede tuvastamise ning nende tekke põhjustele järelejõudmise võiksimegi järgnevalt eesmärgiks seada.
Eelmise aasta septembri seisuga elab Saksamaal 82,8 miljonit inimest, olles aastaga kasvanud 0,3 protsendipügala võrra, kusjuures suurima osa elanikkonna kasvust on tinginud immigratsioon. Kuigi Saksamaal hinnatakse elanikkonna kasvu aeglaseks, on piirkonniti erinevused siiski üsna selgelt tajutavad. Nii näiteks kasvas kahe miljonilinna, Berliini ja Hamburgi elanikkond samal perioodil 1,1 protsenti. Just Berliinist, Saksamaa suurimast linnast, mis täna on koduks 3,7 miljonile inimesele, on viimasel kümnendil kujunenud suurim tõmbekeskus. Ja seda nii välismaalt tulijate kui ka sakslaste endi hulgas.
Värskeimad mulle kätte sattunud sellekohased andmed Berliini elanikkonnast pärinevad 2015. aastal Berliin-Brandenburgi statistikaameti korraldatud küsitlusest. Kuna meid huvitavad andmed mujalt Saksamaa linnadest Berliini kolinud inimeste kohta ning immigratsioonilainest tingitud muutused jäävad meie huvisfäärist välja, siis suurusjärgu ning tendentsina sobivad nelja aasta tagused andmed viitamiseks ka täna.
Tollest uuringust selgub, et koguni pooled linna elanikud on sündinud väljaspool Berliini ning vaid Saksamaad arvesse võttes on Berliinis kodu leidnud 836 erinevas Saksamaa linnas või asulas sündinud inimest. Kuna Vikipeedia andmeil on Saksamaal kokku 2056 linna või asulat, siis Berliinis on esindatud enam kui kolmandik Saksamaa kohtadest.
Tabelis, kus arvesse on võetud sisserännanud inimesed nii kodu kui välismaalt, on esikohal Hamburg (20 956 inimest), kellel järgnevad Dresden (17 578), Leipzig (17 561), Potsdam (16 012), München (12 896), Halle/Saale (10 612) ja Rostock (10 202). Ülejäänud kohtade puhul jääb esindatus juba alla kümne tuhande.
Kuna meie uurime teemat jalgpalli perspektiivis hoides, olgu lisaks Leipzigile ja Münchenile ära toodud ka ülejäänud Bundeligas esindatud ning tabelis esisajasse mahtunud linnad: Hannover (10. koht/9372 inimest), Frankfurt (11/8511 inimest), Stuttgart (12/8117), Bremen (13/7957), Düsseldorf (22/6464), Freiburg (44/4371), Dortmund (53/3959), Nürnberg (59/3622) ja Mainz (97/2448).
Stabiilses ja demokraatlikus ühiskonnas on inimeste põhjused elukoha vahetamiseks üldjuhul argised ning neid ei tasu ülemäära dramatiseerida: õpingud, töökoht, perekond. Mõne muu kirjatüki kontekstis võiks ju muidugi osutada suuremat tähelepanu asjaolule, et Berliini sisserännanud tabeli esikümnes on koguni seitse endist Saksa DV linna (lisaks eespool mainitutele ka Oderi-äärne Frankfurt ja Magdeburg), kuid jalgpalliklubi toetajate käitumisharjumusi silmas pidades sel ehk väga suurt tähtsust pole.
Ühe võimaluse Berliinis elavate teiste linnade klubide toetajate fännipraktikate jälgimiseks on pakkunud saksa filmirežissöör Martin Zeising oma 2015. aastal ilmunud dokumentaalfilmiga "Ferne Liebe" (e. k. "Kauge armastus"). Sellele teosele alljärgnevalt toetumegi.
Filmi ilmumise järel nädalalehele Die Zeit antud intervjuus leiab Zeising kokkuvõtlikult, et Berliinis elavat jalgpallikogukonda seob sõltumata klubist ainulaadne atmosfäär, milleks on võõras linn, Berliin ise. Võib arvata, et sellisele kokkuvõttele ei jõudnud Zeisingi mitte niivõrd filmi tegemise ajal, kuivõrd selline veendumus oli temas kinnistunud juba varem. Seda põhjusel, et ta ka ise kuulub oma filmi uuritavate objektide hulka – Berliinis elades on ta 1. FC Nürnbergi toetaja.
Näiteid eri klubide ühtekuuluvusest saab Zeising kinnitada kohati üsna intrigeeriva materjaliga. Ta toob illustreeriva näite pubist nimega Tante Käthe (e. k. Tädi Käthe), mis pakub Berliinis peavarju koguni kahe klubi, Bielefeldi ja Freiburgi fännidele ning isegi noil kordadel, kui kaks võistkonda omavahel vastakuti on, mille tunnistajaks Zeising ise korra oli, olla pubis valitsenud harukordne sõbralikkus, millist staadionil, nagu filmi tegija ütles, on väga raske ette kujutada. Zeisingi kokkuvõte: tolles pubis ei tule kellelgi mõttesse kaklust algatada.
Üks küsimus jäi siiski kripeldama. Nimelt jäi arusaamatuks, mis seob omavahel nimetatud pubi ning endist koondislast ja koondise peatreenerit Rudi Völlerit, kelle hüüdnimeks samuti "tädi Käthe" ning kelle profiilipilt vaatab vastu ka pubi logolt. Minu mäletamist mööda pole Völler jalgpallialaselt mitte kunagi olnud seotud ei Bielefeldi, Freiburgi ega ka Berliiniga! Aga jäägu see mõistatus mõneks teiseks korraks lahendada.
Zeising film toob meieni inimesed, kes erinevatel põhjustel vahetanud elukohta, kes sellest tulenevalt muutnud kogu oma senist elurütmi, kuid kes ei näita valmidust jalgpalliklubi värvide vahetamiseks. Ja vähemalt korra nädalas toovad nood inimesed oma klubi, oma päriskodu värvid Berliini tänavatele – olgu siis klubi särki või salli kandes, või lauldes oma olemasolust teada andes.
Meie ette kuvatakse kirev seltskond, inimesed, kellest osa koguneb iganädalaselt Tante Käthe taolistesse Berliini pubidesse, kuid leidub selliseidki, kes on igal nädalal valmis sõitma oma klubi mängule koha peale staadionile kaasa elama ning Berliini geograafilist asukohta arvestades tähendab peaaegu alati mitmetunnist väljasõitu. Üks Freiburgi fänn rääkis, et käik kodustaadionile venib reeglina kolme päeva pikkuseks väljasõiduks, kuna juba ainuüksi autosõit Berliinist diametraalselt riigi teise otsa kestab umbkaudu üheksa tundi. Ja Freiburgi fännide seas on tegelasi, kes on valmis sellise reisi ette võtma iga kahe nädala tagant.
Zeising julgeb väita, et enamus Saksamaa profiklubidest on fännide näol Berliinis esindatud, kuid toob välja, et temal ei õnnestunud tabada kolme otsitava klubi toetajaid. Nendeks olid RB Leipzig, Leverkusen ja Wolfsburg. Aga meie teame juba, et vähemalt üks Wolfsburgi pühendunud fänn on Berliinis kindlasti.
Seevastu kõige elujõulisemad kogukonnad on väidetavalt Stuttgardi klubidel (Vfb, Kickers), mis Zeisingi väitel kinnitavat klišeed švaabide edukast invasioonist Berliini, mille järgi rikkad Švaabimaa asukad oma korralikkusega muutvat vaese, ent boheemlikku Berliini nägu.
Nood Berliinis elavad jalgpallihuvilised, kel aga järjekindlalt oma koduklubi külastada pole võimalik, olgu siis põhjuseks perekondlik või tööalane hõivatus, kuid keda jalgpallistaadion siiski arvestatavalt ligi tõmbab, leiavad ka Berliinis klubisid, sobilikku asendusmaterjali, oma pärisklubiga mitte mingil moel konflikti sattuvaid võistkondi, keda vaatamas käia. On igati arusaadav, et mida tugevamal tasemel klubi inimene oma südames toetab, seda keerulisem on tal toetada Berliini tugevaimat võistkonda Herthat. Seevastu täna teises liigas mängiv Union on välisberliinlaste seas juba täiesti arvestatava populaarsusega, rääkimata Berliini linna liigas mängivatest päris väikestest klubidest. Nagu Zeising ütles – kahe poole euro eest vorst ja õlu, pileti eest viiekas ning pühapäev missugune!
Ent ühe klubi ning tema distantsilt kaugete orgaaniliste osakeste, nagu me eespool jalgpallifänne nimetasime, omavahelise suhte avastamiseks ei pea me intensiivse globaliseerumise ajastul sugugi mitte kaugetesse maailma punktidesse kiikama. Meil Eestis piisab ka näiteks sellest, kui avada Müncheni Bayerni Eesti fänniklubi Facebooki lehekülg, et avastada, kuidas Bayern detsembri viimasel päeval toda väikest kogukonda meeles on pidanud. Arvatavasti Google'i tõlkimismootori abil kokku klopsitud sõnum "Tänan teid" pole küll teab mis kirjanduslik šedööver, kuid vähemalt grammatiliselt igati korrektne ning mis veelgi olulisem – märk sellest, et suur klubi on oma kauget pisikest rakukest siiski märganud.
