Alati täiesti ettearvamatu. Alati natuke kaootiline. Alati hiiglama põnev. Aafrika Rahvaste karika puhul teistmoodi ei saagi!

Eile õhtul Rabatis avalöögi saanud seekordse turniiri puhul on eeskätt õhus kaks suurt küsimust. Kas Maroko kordab Elevandiluuranniku mullust saavutust ja jätab võidu koju, triumfeerides seejuures alles teist korda? Ning mis veel olulisem – kas eelmisel neljal (!) tõkkel alati komistanud Mohamed Salah võidab lõpuks ometi Egiptusega ihaldatud tiitli?

Kõige olulisem Aafrika meistrivõistlusi puudutav uudis saabus siiski juba päev enne turniiri algust. Nimelt teatas Aafrika alaliit (CAF), et tulevikus minnakse kaheaastase toimumistsükli asemel üle nelja-aastasele. Samuti hakatakse teiste maailmajagude eeskujul korraldama Aafrika Rahvuste liigat.

Kuidas see kõik Aafrika jalgpalli märgatavusele mõjub, on praegu veel tulevikumuusika. Hetkel on tähtsamad noodid seotud pühapäeva õhtul algava turniiriga, kus on kaks suursoosikut, paar musta hobust ning hulk küsimärke.

• Õnnistus või hukatus? Euroopa ja Aafrika hakkavad selgitama mandri parimaid üheaegselt

Kuigi Aafrika Rahvaste karikas (AFCON) on Euroopa suurklubidele praegu pinnuks silmas, ei maksa unustada, et turniiri ajalugu ulatub kaugemale kui näiteks Euroopa meistrivõistluste oma. Esimene Aafrika meister selgitati välja 1957. aastal, esimene EM peeti alles kolm aastat hiljem. Ka Euroopa parima klubi selgitamine ehk Meistrite liiga eelkäija Euroopa karikavõistlused lükati käima vaid poolteist aastat enne esimese AFCON-i toimumist.

Korraldajatel on olnud turniiri eel üksjagu tegemist noorte protestijatega, kes olid pahased selle üle, et riik matab raha jalgpallitaristusse, sellal kui Safi piirkonda tabanud üleujutustes hukkus vähemalt 37 inimest. "Haiglaid, mitte staadione!" nõuti demonstratsioonidel lehvitatud plakatitega. Ent Marokot ootab 2030. aastal ees ka MM-i kaasvõõrustamine ja nii pole oodata, et valitsuse rahastus võiks kaduda.

Morocco’s streets are alive with protest. People demand schools, hospitals & jobs instead of billion-dollar World Cup stadiums. pic.twitter.com/AdI5zliV4G — YabaLeftOnline (@yabaleftonline) October 6, 2025

Kuigi tuleviku osas saabus äsja suuri uudiseid, on paljude osalejate põhimure endiselt see, et mängijad saadi klubidest kätte alles nädal enne turniiri algust. Tavaliselt on see periood suurturniiride eel kahe nädala pikkune, kuid rahvusvaheline kalender on muutunud nii tihedaks, et muudatust tegemata riskinuks FIFA väga paljude klubide väljavihastamisega.

Mali peatreener, karjääri jooksul juba kaheksandat Aafrika koondist tüüriv legendaarne belglane Tom Saintfiet sõnas, et tegu on "katastroofilise" otsusega. "Maailm peab õppima Aafrika jalgpalli rohkem austama!" põrutas ta.

Samuti A-gruppi kuuluv Komoori saarte koondis, kes pidi turniiri avakohtumises tunnistama võõrustaja Maroko paremust, koosneb täielikult välismaal mängivatest meestest. "Oleme vihased, sest meid teavitati muudatusest väga hilja, kõigest nädal enne selle jõustumist," kurjustas peatreener Stefano Cusin, kes pidi lühendama treeninglaagrit ja ühe kontrollkohtumise sootuks ära jätma. "Oleks meile varem öeldud, oleksime plaanid ümber mänginud!"

Võõrustaja: löömatu Maroko

"Atlase lõvid" on alates 2022. aasta MM-il poolfinaali murdmisest täitnud maailma edetabelis Aafrika esinumbri rolli. 18 võitu järjest on võimas seeria, millega ületati ka seni Hispaania nimel olnud tippmark (15 võitu). Tõsi, ainus maailma edetabeli poolesaja parema sekka kuuluv vastane on alistatute nimekirjas olnud Tuneesia, kes hoiab 49. kohta. Ent ikkagi oli Maroko turniiri eel löönud 20 kuu jooksul ise 50 väravat ja lasknud enda võrku vaid neli palli!

Vigastusega võidujooksu pidava kapteni Achraf Hakimi naasmine oleks väga tähtis, aga nagu peatreener Walid Regragui ja teised mängijad on turniiri eel korduvalt toonitanud, suudab PSG äärekaitsja kaaslasi toetada ka ilma väljakule astumata. Ning pühapäeva õhtul turniiri esimese värava löönud Real Madridi keskväljamees Brahim Diaz, väravavaht Yassine "Bono" Bounou ja Real Betisi poolkaitsja Sofyan Amrabat suudavad vajadusel liidrirolli üle võtta.

Maroko on viimastel aastatel edusse, eeskätt taristusse miljoneid investeerinud. Näiteks koondistele mõeldud treeningkeskus läks maksma 55 miljonit eurot ja on Aafrika moodsaim. Muidugi kasvavad koos lootusega ka nõudmised, nii et Regragui ja tema hoolealuste suurim proovikivi on soosikukoorma unustamise võime. Võõrustajate mängud müüdi välja mõne tunniga ja kodupubliku suur soov on tähistada 18. jaanuari õhtul tiitlit, mille viimasest võitmisest on selleks hetkeks möödas pool sajandit.

Kroonimata kuningas: ebastabiilne Egiptus

Egiptus on Aafrika meistriks tulnud rekordilisel seitsmel korral, seejuures 2006., 2008. ja 2010. aastal kolm korda järjest. Sama saavutust pole ette näidata ühelgi teisel koondisel. Pärast seda on finaali jõutud veel kaks korda, aga kaotatud 88. minuti väravast Kamerunile ja penaltiseerias Senegalile.

Otsustava palli saatis seejuures Egiptuse võrku Salahi toonane klubikaaslane, Senegali ründaja Sadio Mane. Eelmisel turniiril maadles Salah säärelihase vigastusega ega saanudki meeskonda viimaseks jäänud mängus aidata, kui kaheksandikfinaalis kaotati penaltitega Kongo DV-le. Turniiri eel Liverpoolis tüli üles tõmmanud Salah vaigistaks nüüd hoobilt kõik kriitikud, kui tal õnnestuks lõpuks mineviku vaimud peletada.

🏆 AFCON Final 2021: Sadio Mané scores the winning penalty for Senegal.

Instead of celebrating, his first instinct was to console his then-Liverpool teammate Mohamed Salah after Egypt’s defeat 🫂 pic.twitter.com/bhASxOTInJ — ESPN Africa (@ESPNAfrica) December 18, 2025

Kuigi viimases kontrollmängus alistati Nigeeria, on Egiptuse tulemused kõikunud viimasel aastal üles-alla. Kirjas on näiteks kaotused Usbekistanile ja Jordaaniale ning viigid Burkina Faso, Roheneemesaarte, Kuveidi ja Araabia Ühendemiraatidega. Suurem osa koondislasi mängib kodumaal, peale Salahi kuuluvad Euroopa liigadesse veel vaid Manchester City täht Omar Marmoush ja Nantes’i ründaja Mostafa Mohamed.

Tiitlikaitsja: tsirkuse unustanud Elevandiluurannik

Pärast Egiptuse kolme järjestikust esikohta on seitsme viimase turniiriga Aafrika meistriks kroonitud kuus koondist. Vaid Elevandiluurannik on suutnud mahutada selle perioodi sisse kaks tiitlit. Karikas tõsteti pea kohale ka mullu veebruaris, kui Abidjanis tuldi Nigeeria vastu välja kaotusseisust ja rõõmustati kodupublikut 2:1 võiduga.

Seejuures oli Elevandiluurannik saanud alagrupis häbistava 0:4 kaotuse Ekvatoriaal-Guinealt ja peatreeneri Jean-Louis Gasset' seepeale lahti lasknud. Teiste gruppide tulemused olid siiski võõrustajatele soodsad ja nii pääseti viimasena sõelmängudele, kus juba Emerse Fae juhendamisel võiduka lõpuni marsiti.

Must hobune: patte lunastav Nigeeria

Äsja lõppenud MM-valiksarja kaks suurimat põrujat olid Nigeeria ja Kamerun, kellel järgmisel suvel finaalturniirile asja pole. Mõlemad jäid alagrupis teiseks – Nigeeria ei suutnud üle mängida Lõuna-Aafrikat, Kamerun jäi aga hätta suurüllataja Roheneemesaartega. Viimast võimalust oleks pakkunud veel mandritevaheline play-off, aga mininturniiri poolfinaalis pidi Kamerun tunnistama Kongo DV paremust ja kolm päeva hiljem jäi finaalis penaltitega samale vastasele alla ka Nigeeria.

Nigeerlastel on nimede poolest siiski tugev ja üllatusvõimeline meeskond, mida veab ründetäht Victor Osimhen. Tavapäraselt mängib koondise tuumik Euroopa tippliigades ja neljanda tiitli jahil peaks eelmise turniiri finalistidel motivatsiooni ohtralt jaguma, eriti äsjase valiksarja pettumuse foonil. Teisalt boikoteeris meeskond alles novembrikuises koondiseaknas treeninguid, sest vedas vägikaigast alaliiduga. Põhjus? Loomulikult taas raha ehk maksmata boonused.

Üllatajad: tuhast tõusjad

Stabiilsus pole just sõna, millega saaks paljusid Aafrika koondisi iseloomustada. Aga erandeid leidub. Lõuna-Aafrikal on vähe mehi Euroopa viies tippliigas, samas on Kameruni 2017. aastal tiitlini viinud Hugo Broosi käe all moodustatud ühtne löögirusikas.

Oma väikese skandaalita ei saanud küll hakkama ka lõuna-aafriklased: nimelt kritiseeris Broos laagrisse hilinenud 20-aastast kaitsjat Mbekezeli Mbokazit lausega "ta on must mees, aga minu kabinetist tuleb ta välja valgena, sest sellist asja ma ei salli". Lisaks viitas Broos solvavas stiilis asjaolule, et Mbokazi agent Basia Michaels on naisterahvas, seades küsimärgi alla Michaelsi võime "jalgpallist aru saada". Paar päeva hiljem juhendaja siiski vabandas ja tõdes, et lasi emotsioonidel enda üle võimust võtta, kuid vaevalt sellised asjad meeskonna sisekliimale kasuks tulevad.

🚨 𝗛𝗨𝗚𝗢 𝟱𝟬

Hugo Broos will reach the major milestone of leading his 50th game as Bafana Bafana coach against Angola on Monday.

🏟️ 49 games
✅ 24 wins
🔄 19 draws
❌ 6 defeats pic.twitter.com/WxTyNAT5KT — iDiski Times (@iDiskiTimes) December 21, 2025

Sarnaselt Lõuna-Aafrikale kindlustas endale äsja MM-pileti ka Alžeeria, kelle ründaja Mohamed Amoura kerkis AFCON-i valiksarjas kümne tabamusega parimaks väravakütiks. Näib, et vahepealne mõõn on ületatud, sest Alžeeria jäi kahe järjestikuse MM-külastuse järel kahest eelmisest turniirist eemale. Sama on juhtunud Aafrika meistrivõistlustel – pärast 2019. aastal võidetud tiitlit jäädi kaks korda pidama alagruppi.

Turniirieelsetes ülevaadetes tehakse Alžeeriast vähe juttu, aga meeskonna tuumik mängib tugevates Euroopa liigades. Vahetult enne avalööki saabus küll väga kehv uudis, sest treeningul sai vigastada ründav poolkaitsja Hossem Aouar, kes saadeti tagasi koduklubi juurde. Riyad Mahrezi, Rayan Ait-Nouri ja Ramy Bensebaini näol jagub siiski igasse liini tuntud nimesid. Samuti leiab Alžeeria nimekirjast kuulsa isa poja – 27-aastane väravavaht Luca Zidane esindab alates selle aasta oktoobrist maad, kuhu viivad papa Zinedine’i juured.

Hull tee: kodust peletatud Sudaan

Ühtpidi on tänavusel turniiril potentsiaalseid üllatajaid vähe, sest seekord ei jõudnud lõppvõistlusele ainsatki debütanti. Arvestades, et 24 osalejast täpselt pooled on varem Aafrika meistriks juba kroonitud, kahanebki üllatusvõitja võimalus üsna väikeseks. Teisalt löövad näiteks Komoorid ja Botswana AFCON-il kaasa alles teist korda. Lisaks ajab Botswana koos Mosambiigi ja järgmise turniiri kaaskorraldaja Tansaaniaga taga esimest finaalturniiri võitu.

Raskeima tee on Marokosse jõudmise nimel kahtlemata läbi käinud Sudaan. Juba aastaid kodusõjast räsitud riigi koondis ei saanud valiksarja ainsatki mängu pidada kodumaal, selle asemel mängiti Liibüa pinnal. Viimase kahe ja poole aastaga on Sudaanis hukkunud 150 000 inimest, kodudest on pidanud põgenema 12 miljonit. Riiki laastab näljahäda.

🗣️ "When we’re playing, the guns are put down."

Despite world's worst humanitarian crisis and the suspension of the Sudanese league. Sudan are taking part in Afcon for only the second time in 12 years ⬇️https://t.co/22dxhOphYR — Times Sport (@TimesSport) December 21, 2025

"Iga kord, kui oleme laagris, tuleb jälle uudis, et keegi mängijatest on mõne pereliikme kaotanud. Püüad neid lohutada, aga ... Miks ei võiks me ometi jõuda nii kaugele, et inimesed saaksid nende poiste saavutuste üle kodus vähemalt rõõmu tunda?" ohkas eelmisel aastal antud intervjuus Sudaani ghanalasest peatreener James Kwesi Appiah.

Naljanumber: kahe koondisega Kamerun

Aafrika jalgpall poleks Aafrika jalgpall, kui mis tahes suurturniiri eel poleks mõni koondis alaliiduga tülis. Tänavu on selle rolli enda kanda võtnud viiekordne Aafrika meister Kamerun, kelle alaliidu president Samuel Eto’o on juhtinud täielikku kaosesse. Kuidas muidu on võimalik, et koondisel on justkui kaks peatreenerit, kes annavad turniiri eel üles kaks erinevat koosseisu?!

Eto’o valiti novembris 97-protsendilise ülekaaluga uuesti alaliidu juhiks ja ühe esimese asjana lasi ta meeskonda juhendanud Marc Brysi lahti, viidates põrumisele MM-valiksarjas. Belglase sõnul on tema palkajaks aga riigi spordiministeerium, mitte jalgpalliliidu president. Nii edastas enda meelest jätkuvalt peatreeneri kohuseid täitev Brys AFCON-i korraldajatele oma nimekirja, kuhu kuulusid nii väravavaht Andre Onana kui ka ründajad Vincent Aboubakar ja Eric-Maxim Choupo-Moting.

Cameroon has two different squad lists for AFCON 2025.

Their Coach, Marc Brys refuses to leave, after being fired by Cameroon FA President, Samuel Eto'o.

He was hired by the Ministry of Sports and insists he hasn't been dismissed.

Eto'o hired a new Coach, David Pagou. pic.twitter.com/3Nhas9P6GX — Africa Facts Zone (@AfricaFactsZone) December 13, 2025

Turniiri eestvedajad nõustusid siiski Eto’o versiooniga, mille kohaselt on Kameruni peatreener 1. detsembril ametisse nimetatud David Pagou. Tema valikusse mainitud kolmik aga ei kuulu. Pagou viitas otsust selgitades noorenduskuurile, Brysi väitel on aga põhjuseks hoopis see, et kõik kolm on Eto’o valitsemisajal presidendi tegutsemist kritiseerinud. Ent olgu tagamaad millised tahes, kogenud triot turniiril ei näe.

Suured puudujad: tüliõun, kustunud täht, MM-ile sõitja

Esiteks – esmakordselt pärast 2004. aastat ei ole mandri lõppvõistlusel Ghanat. AFCON-i ajaloos jäädakse nelja võidetud tiitliga alla vaid Egiptusele ja Kamerunile, kuid valiksarjas ei saadud Angola, Sudaani ja Nigeri vastu kuuest mängust ainsatki võitu! Põrumine on seda veidram, et samaaegselt toimunud MM-valiksarjas õnnestus Ghanal oma alagrupp kindlalt võita ja tuleval suvel lüüakse kaasa finaalturniiril.

Lisaks Onanale, Aboubakarile ja Choupo-Motingile on siiski veel ports nimekaid mängijaid, kes eri põhjustel turniiril kaasa ei löö. Elevandiluuranniku peatreener Fae jättis näiteks Inglismaale Brightoni ääreründaja Simon Adingra, kelle mänguminutid on klubis viimasel ajal napiks kahanenud. Huvitavam on lugu Nicolas Pepega – kuigi kogenud ründaja on Villarreali eest valitud tänavu korra isegi La Liga kuu mängijaks, viitas Fae tema eemalejätmist selgitades "mitmele mängulisele ja mänguvälisele põhjusele."

🚨 𝗢𝗙𝗙𝗜𝗖𝗜𝗔𝗟: Nicolas Pépé has not been included in the Ivory Coast squad for AFCON 2025. 🇨🇮❌ pic.twitter.com/OIHX6zu22n — Football Tweet ⚽ (@Footballtweet) December 9, 2025

Nigeeria tunneb kindlasti puudust Ola Ainast, ent Nottingham Foresti kaitsja lõhkus septembris koondist esindades jala ega jõudnud suurturniiriks terveks saada. Vigastused kiusavad ka Aina klubikaaslast Taiwo Awoniyit ning Celticu ründajat Kelechi Iheanachot. Mõne aasta eest Bundesligas säranud Victor Boniface on küll täiesti terve, aga pole Bremeni Werderi särgis sel hooajal veel kordagi jalga valgeks saanud ning Eric Chelle’i valikusse ei mahtunud.

Võõrustaja Maroko pink on pikk, ent puudujaidki leidub. Koondise kunagine kapten Hakim Ziyech on kõigest 32-aastane, ent tema klubikarjäär on viimastel aastatel hoogsalt allamäge läinud. Mais lõpetas ta lepingu Katari klubi Al-Duhailiga ning leidis uue tööandja alles sügisel, liitudes kodumaa tippklubi Wydadiga. Mängima saab Ziyech siiski hakata alles uuest aastast. Ka kunagine tulevikutäht Soufiane Boufal ei ole Saint-Gilloise’i Unioni eest piisavalt säranud, et kutset teenida.

Zimbabwe poolkaitsjale, Inglismaal mängivale Marshall Munetsile sai samuti saatuslikuks vigastus, sama käib Kongo DV ründaja Yoane Wissa kohta. Lõuna-Aafrika koondis on aga traumade tõttu ilma keskväljaliidrist Themba Zwanest.

Side Eestiga: kaks tuttavat ründajat ühes grupis

Premium liiga jälgijatel on põhjust hoida pilku peal suisa kahel koondisel. Suvel Narva Transist Šotimaa liiga liidri Heartsi ridadesse kolinud Burkina Faso ründaja Pierre Landry Kabore on Burkina Faso eest saanud kirja muljetavaldava statistika – kuus mängu, kuus väravat!

Alustajate hulka Kabore siiski ilmselt ei kuulu, sest konkurents on Burkina Faso eesliinis kõva – turniiril teevad kaasa nii Inglismaa kõrgliigas Brentfordi eest särav Dango Ouattara kui ka Sunderlandis mängiv Bertrand Traore. Lisaks on ründajate nimekirjas paar hooaega Amsterdami Ajaxis veetnud ja praegu Donetski Šahtaris mängiv Lassina Traore.

Samas ehk E-alagrupis on Kabore ja Burkina Faso konkurendiks Sudaan, kelle ridadest leiab samuti Premium liiga kogemusega mehe. Ründaja Aamir Abdallah kuulus 2021. aastal Levadia ridadesse, aga sai Premium liigas platsile vaid neli korda ega suutnud skoori teha. Esiliigas tuli siiski seitse väravat ja järgmisel aastal laenati ta Pärnu Vaprusesse, kus sündis 15 kohtumise jooksul ka tema ainus tabamus kõrgliigas. Enamat takistas uuesti välja löönud vana seljavigastus ja Abdallah naasis Austraaliasse, kus ta on veetnud suurema osa elust.

Koondise eest on 26-aastasel Avondale FC ründajal seni kirjas vaid üksainus mäng, nii et suure tõenäsusega jääb tema osaks turniiril eeskätt kogemuste korjamine. Sudaani esiründaja on 61 koondisemänguga 23 korda skoori teinud Muhamed Abdelrahman, ülejäänud mehed teenivad igapäevast leiba kodumaa, Liibüa ja Tai klubides.

Oluline pilk tulevikku?

Tuleval suvel USA-s, Kanadas ja Mehhikos peetaval MM-il on turniiri laiendamise tõttu rekordarv Aafrika riike – vähemalt üheksa, kellele võib mandritevaheliste sõelmängude kaudu lisanduda kümneski. Järgmise kuu aja jooksul on suurepärane võimalus saada selgust, kellel neist võiks olla võimeid MM-il kaugele jõuda ja korrata Maroko viimatist saavutust ehk vähemalt poolfinaali murdmist.

Really love how each team arrived wearing their traditional outfits for the afcon, it's soo iconic. fashion 😍#AFCON2025 pic.twitter.com/OwAWNBBXhp — Agenda🇳🇬 (@Agenda_9ja) December 22, 2025

Ajalugu on näidanud, et Aafrika meeskondadel kipub MM-il hästi minema, kui enne seda on kodumandril edu saavutatud. Näiteks Senegal jõudis 2002. aastal esmakordselt Aafrika meistrivõistluste finaali ning üllatas seejärel kõiki MM-il tiitlikaitsja Prantsusmaa alistamise ja veerandfinaali pääsemisega. Kaheksa aastat hilejm tegi täpselt sama Ghana.

Aga ennekõike sihivad kõik osalejad siiski edu siin, nüüd ja praegu. Nagu Benini abitreener Tunde Adelakun turniiri eel tabavalt ütles: see on Aafrika jalgpalli Püha Graal!