Manchester Unitedi nimeline karussell – kellele lõbus, kellele pigem õuduste maja laadne atraktsioon – ei lõpeta pöörlemist. Ruben Amorimi teenetest loobumine on üleüldise ebastabiilsuse reas kõigest järgmine peatükk ega leevenda segasest omanikeringist tulenevat ettearvamatust.

Legendaarse Sir Alex Fergusoni taandumisest on möödas juba üle tosina aasta. Pärast seda on klubil olnud seitse püsivat peatreenerit, lisaks on kolm klubi legendi täitnud ajutise juhendaja kohuseid. Auhinnakappi on selle aja jooksul midagi lisatud vaid näpuotsaga – Jose Mourinho käe all võideti Euroopa liiga ja liigakarikas ning Louis van Gaali ja Erik ten Hagi tüürimisel Inglismaa karikas. Euroopa liiga finaali jõudis klubi ka nii Ole Gunnar Solskjaeri kui Amorimi ajal, ent kaotas seal vastavalt Villarrealile ja Tottenhamile.

Stabiilsust pole aga suutnud saavutada ükski mees. Parim liigakoht on nende aastate jooksul olnud teine – 2018. aastal vedas meeskonna nii kõrgele Mourinho ja 2021. aastal suutis sama Solskjaer. Lisaks on kaks korda lõpetatud liigatabelis kolmandana. Tosina viimase hooaja keskmine tabelikoht on seevastu alles kuues ning mullu lõpetati sootuks 15. real. See oli klubi halvim lõppkoht pärast 1974. aastat, kui kõrgliigast välja kukuti.

Amorimi vallandamise hetkel ehk poole hooaja pluss ühe mängu järel püsis United liigatabelis kuuendal real ehk matemaatiliselt täpselt "õigel" positsioonil. Esikolmik kipub tänavu minema oma teed, aga näiteks neljandat kohta hoidvast Liverpoolist lahutab Unitedit vaid kolm punkti. Teisalt on ka 14. kohal asuv Crystal Palace vaid nelja punkti kaugusel.

1 - In the Premier League, Rúben Amorim had the worst win ratio (32%), the worst goals conceded per game ratio (1.53) and the lowest clean ratio (15%) of any Manchester United manager. Coach. pic.twitter.com/oZMVat44Us — OptaJoe (@OptaJoe) January 5, 2026

Amorimi vallandamise – nimetagem asju õigete nimedega – üheks põhjuseks on seega kahtlemata kehvad tulemused. Portugallane suutis alles sügisel võtta esmakordselt Unitedi peatreenerina kaks võitu järjest, kusjuures Unitedi teoreetiliseks eeliseks peaks tänavu olema asjaolu, et eurosarjades ei mängita ja graafik on selle võrra otsestest konkurentidest oluliselt lihtsam. Mingit kasu pole suudetud sellest siiski lõigata.

Amorimi võiduprotsent kõigi sarjade peale oli lõpuks 38,1 ja Premier League’is veelgi hädisem – vaid 32. Unitedi pikas ajaloos on kehvemini hakkama saanud vaid viis püsivat peatreenerit, neist viimati Jimmy Murphy 1950-ndate aastate lõpus. Kuid Murphy pidi tollal üles ehitama meeskonda, mille tuumik oli 1958. aasta alguses Müncheni lennukatastroofis hukkunud või vigastada saanud.

Oma liin osutus jäärapäisuseks

Portugallase käe all lasi United endale liigamängudes lüüa keskmiselt 1,53 väravat mängus ja suutis enda puuri puhtana hoida vaid 15% mängudest. Amorimi 420-päevase ametiaja jooksul on Premier League’is järjepidevalt püsinud 17 meeskonda ning neist vaid Tottenham, West Ham ja Wolverhampton on kogunud selle aja jooksul vähem punkte. Tagatipuks saadi augustis liigakarikasarjas piinlik kaotus Grimsbylt – tegu oli Manchester Unitedi 148-aastases ajaloos esimese korraga, kui kaotati tugevuselt neljandal liigatasemel mängivale meeskonnale.

Hoopis teise tahu moodustavad Amorimi ja Unitedi juhtkonna suhted. Tõenäoliselt saidki portugallasele lõplikult saatuslikuks nädalavahetuse pressikonverentsid. Reedel andis ta mõista, et kulisside taga pole asjad korras ja tal ei võimaldata hankida soovitud mängijaid, pühapäeval sõnas aga pärast Leedsiga tehtud 1:1 viiki, et "ei kavatse lahkuda". Tegu oli ilmselge märguandega juhtkonnale – toetage mind või laske mind lahti. Klubi valis teise variandi.

Iseenesest ei ole selles vähimatki üllatavat, et Amorim valis pahameele väljanäitamiseks pressikonverentsi ehk avalikkuse ette astumise. Portugallane lubas juba Unitedi-töö alguses olla avalikkusega suheldes vahetu ning pidas ka sõna. Kehvade tulemuste valguses mõjus see paraku sageli mängijate süüdistamise, ebakindluse näitamise või meedia ründamisena ning valas seeläbi vaid õli tulle.

19 - During Rúben Amorim's time in the Premier League, the only manager to lose more games than he did (19) was Ange Postecoglou (21). Finalists. pic.twitter.com/wzFiw2xvz2 — OptaJoe (@OptaJoe) January 5, 2026

Mänguliselt heideti Amorimile peamiselt ette seda, et ta püüdis meeskonda suruda vägisi 3-4-3 asetusse, kuigi Unitedil puudusid selle jaoks vajalikud mängijatüübid. Lissaboni Sportingus edu toonud taktika ei hakanudki Manchesteris õieti tööle ja ehkki lõpuks otsustas ka Amorim Newcastle’i vastu mängida neljamehelise kaitseliiniga, pöördus ta juba järgmises kohtumises vanale teele tagasi.

Sihikindlus või jäärapäisus? Ilmselgelt hinnatakse Amorimi pärandit Unitedis tulemuspõhiselt ja on fakt, et edu teda ei saatnud. Spordidirektor Jason Wilcox olevat hiljuti andnud Amorimile mõista, et taktikaline paindlikkus tuleks kasuks. Tagajärg? Pühapäeval saatis portugallane Leedsi vastu taas platsile kolmemehelise tagaliini.

Mida Wilcox ja ülejäänud Unitedi juhtkond pidasid normaalseks tagasisideks, seda võttis Amorim oma töösse sekkumisena. Klubi on aga näinud viimastel aastatel omajagu vaeva, et sportliku poole pealt tagatuba tugevadada – lisaks Southamptonist saabunud Wilcoxile meelitati linnarivaali Manchester City ridadest üle tegevjuht Omar Berrada. Tõsi, on joostud ka rehade otsa – näiteks pikalt jahitud eelmine spordidirektor Dan Ashworth pidas ametis vastu vaid viis kuud ning talle tuli lahkumisel maksta üle nelja miljoni naela suurune kompensatsioon. Siiski ei palgata selliseid mehi kontorisse ainuüksi peatreeneri käikude peale noogutamiseks.

Kes on süüdi?

Aastaid on Unitedi fännide meelepaha enda kaela saanud Glazerite perekond, kes omandas klubis enamusosaluse 2005. aastal. Kaks aastat tagasi võeti pardale Briti miljardär Jim Ratcliffe, kelle juhitav Ineose grupp oli varem püüdnud spordimaailmas pilke eeskätt eduka maanteerattatiimi jooksutamisega. Kuigi Ratcliffe omandas vaid veerandi klubi aktsiapakist, läks tema kätte kogu Unitedi sportliku poole eest vastutamine.

Kahe aastaga pole Ratcliffe ja Ineos suutnud aga kurssi paremuse poole pöörata – pigem vastupidi. Senise kaose likvideerimise asemel näib segadus olevat veelgi suurem ja Amorimi lahkumise järel seda enam. Samas on tegu mustriga, sest samuti Ineose omanduses oleva Prantsusmaa kõrgliigaklubi Nice'i peatreenereid vahetatakse sama kiiresti. Viimasest seitsmest juhendajast pole ükski seal üle kahe aasta vastu pidanud, viimati sai vana aasta viimastel päevadel sule sappa Franck Haise.

"None of these managers lasting a full two seasons under Ineos' leadership" 😲

How have Ineos handled managerial changes at Nice? 👀⤵ pic.twitter.com/6DMULnZSTX — Sky Sports Football (@SkyFootball) October 9, 2024

Kui Ratcliffe selgitas suvel Sky Sportsi eetris Gary Neville’ile antud intervjuus eelmise püsiva peatreeneri Erik ten Hagi vallandamise tagamaid, jõudis ta muuhulgas arutluskäiguni: "Kas hüplikud esitused olid Eriku töö või organisatsiooni töö tulemus? Ja me ei suutnudki sellele küsimusele lõplikku vastust leida. Seetõttu andsime Erikule veel ühe võimaluse end tõestada."

Hollandlane teeniski Inglismaa karika võitmise järel lepingupikenduse, ent sai 13 mängu pärast uue hooaja algust ikkagi sule sappa. Mulluse põrumise järel anti uus võimalus ka Amorimile, kes seda poole hooajaga ära ei kasutanud. Ent Ratcliffe’i retooriliseks jäänud küsimus kehtib endiselt – kas süüdi on peatreener või klubi, kes ei paku talle piisavalt tuge?

Deloitte’i 2025. aasta tabeli alusel on Manchester United rikkuselt maailma neljas jalgpalliklubi. Ometi ei suudeta sammu pidada oluliselt pisemata, aga märksa targemini majandavate konkurentidega nagu näiteks Brentford, Bournemouth ja Brighton. Unitedi "kaubamärgiks" on pigem juba aastaid olnud turul õigustamatute hiigelsummade välja käimine, misjärel mängija ei saa enamasti Unitedis hakkama ning müüakse paremal juhul kordades väiksema summa eest edasi. Halvemal juhul moodustub aga "pommirühm" kõrgepalgalistest meestest, kellele järjekordne uus peatreener oma süsteemis kohta ei näe.

Kuidas edasi? Esialgu jätkatakse tuttavas rütmis ehk täpselt nagu pärast David Moyesi, Mourinho, Solskjaeri ja Ten Hagi vallandamist – ohjad võtab üle klubi legend, seni noortevõistkonda juhendanud Darren Fletcher. Kui kauaks, pole teada, sest ühtegi ilmselget kandidaati hetkel silmapiiril ei paista.

Kihlveokontorites on peamine soosik Crystal Palace’i juhendaja Oliver Glasner, kes hiljuti teatas, et ei pikenda suveni kehtivat lepingut. Tõenäoliselt saaks United austerlase seetõttu Palace’ist suhteliselt väikese summa eest kätte. Teisele kohale on asetatud võimalus, et Fletcher võtab töö üle hooaja lõpuni ja suvel, kui vabu kandidaate võiks rohkem olla, minnakse otsingutega uuele ringile.

🚨🔴 Understand Oliver #Glasner is one of the names on Manchester United’s list in the event that the Red Devils only appoint a new head coach in the summer. #MUFC@SkySportDE 🇦🇹 pic.twitter.com/Zh4bMqARRw — Florian Plettenberg (@Plettigoal) January 5, 2026

Vabad mehed on näiteks paar päeva tagasi Chelseas ukse pauguga kinni löönud Enzo Maresca ja 2024. aasta suvel Inglismaa koondise tüüri juurest taandunud Gareth Southgate. Samuti on praegu tööta aastaid Unitedis mänginud ja nelja aasta eest mõne mängu jagu neid juhendanud Michael Carrick, kes tõestas oskusi esiliigas Middlesbrough’ga, ent lahkus sealt eelmise hooaja lõppedes. Selle kolmiku järel hinnatakse kontorites arvestatavaks võimalust, et United suudab ära rääkida Bournemouthi peatreeneri Andoni Iraola.

Lisaks Marescale, Southgate’ile ja Carrickule on vabadest meestest läbi käinud endise Barcelona juhendaja Xavi nimi, samuti poleks võimatu augustis Türgi tippklubi Besiktase tüüri juurest vallandatud Solskjaeri naasmine. Kihlveokontorite meelest järgnevad sellele võimalused, et United suudab Aston Villast enda juurde meelitada Unai Emery või Newcastle’ist Eddie Howe.

Kahe viimase puhul kerkib siiski kohe õhku küsimus – miks peaksid nad pealtnäha stabiilsemast (Emery puhul rohkem, Howe' puhul vähem, aga siiski) keskkonnast Manchesteri punasele poolele kolima? Seetõttu räägitakse Briti meedias - esialgu küll vaid spekulatsioonide tasemel - võimalusest, et United kordab Rangnickiga tehtut ehk paneb hooaja lõpuni ametisse ajutise peatreeneri, kusjuures selleks pole Fletcher. Probleemide lahendamist lükkaks selline käik samas vaid edasi, sest suvel peaks järgmine püsiv peatreener hakkama taas meeskonda üles ehitama.

🚨🇳🇴 Ole Gunnar Solskjær has shown interest in taking Manchester United job as caretaker manager, regardless of contract length.

Man United, taking their time to assess candidates for the job.

Darren Fletcher will be interim manager this week.

➕🎥 https://t.co/b15UuScYZS pic.twitter.com/NvjHIxvq2i — Fabrizio Romano (@FabrizioRomano) January 5, 2026

Manchester Unitedi peatreenerid alates hooajast 2013-14:

David Moyes (Šotimaa)

• ametiaeg: 1. juuli 2013 – 22. aprill 2014 (295 päeva)
• saldo: 51 mängu (27 võitu, 9 viiki, 15 kaotust)
• väravate vahe: 86:54 (+32)
• võiduprotsent: 52,94 %
• saavutused: Community Shield (2013)

• ametiaeg: 22. aprill – 11. mai 2014 (20 päeva)
• saldo: 4 mängu (2 võitu, 1 viik, 1 kaotus)
• väravate vahe: 8:3 (+5)
• võiduprotsent: 50 %
• saavutused: -

• ametiaeg: 16. juuli 2014 – 23. mai 2016 (679 päeva)
• saldo: 103 mängu (54 võitu, 25 viiki, 24 kaotust)
• väravate vahe: 158:98 (+60)
• võiduprotsent: 52,43 %
• saavutused: FA Cup (2016)

Jose Mourinho (Portugal)

• ametiaeg: 27. mai 2016 – 18. detsember 2018 (935 päeva)
• saldo: 144 mängu (84 võitu, 32 viiki, 28 kaotust)
• väravate vahe: 244:121 (+123)
• võiduprotsent: 58,33 %
• saavutused: Euroopa liiga (2017), liigakarikas (2017), Community Shield (2016)

Ole Gunnar Solskjaer (Norra)

• ametiaeg: 19. detsember 2018 – 21. november 2021 (1068 päeva)**
• saldo: 168 mängu (91 võitu, 37 viiki, 40 kaotust)
• väravate vahe: 323:165 (+158)
• võiduprotsent: 54,17 %
• saavutused: Euroopa liiga finalist 2021

Michael Carrick (Inglismaa)*

• ametiaeg: 21. november – 2. detsember 2021 (11 päeva)
• saldo: 3 mängu (2 võitu, 1 viik, 0 kaotust)
• väravate vahe: 6:3 (+3)
• võiduprotsent: 66,67 %
• saavutused: -

• ametiaeg: 3. detsember 2021 – 22. mai 2022 (170 päeva)
• saldo: 29 mängu (11 võitu, 10 viiki, 8 kaotust)
• väravate vahe: 37:37 (0)
• võiduprotsent: 37,93 %
• saavutused: -

Erik ten Hag (Holland)

• ametiaeg: 23. mai 2022 – 28. oktoober 2024 (889 päeva)
• saldo: 128 mängu (70 võitu, 23 viiki, 35 kaotust)
• väravate vahe: 217:165 (+52)
• võiduprotsent: 54,69 %
• saavutused: FA Cup (2024), liigakarikas (2023), FA Cupi finalist (2023)

Ruud van Nistelrooy (Holland)*

• ametiaeg: 28. oktoober – 10. november 2024 (13 päeva)
• saldo: 4 mängu (3 võitu, 1 viik, 0 kaotust)
• väravate vahe: 11:3 (+8)
• võiduprotsent: 75,00 %
• saavutused: -

Ruben Amorim (Portugal)

• ametiaeg: 11. november 2024 – 5. jaanuar 2026 (420 päeva)
• saldo: 63 mängu (24 võitu, 18 viiki, 21 kaotust)
• väravate vahe: 103:95 (+8)
• võiduprotsent: 38,10 %
• saavutused: Euroopa liiga finalist (2025)