Rahu, ainult rahu (19)
"Rahu, ainult rahu," ütles Karlsson, "kohe läheb hullemaks." Eesti koondise häving Bosnias arenes täpselt sellise stsenaariumi kohaselt. Mingist piirist alates pole allakäik enam traagiline, vaid suisa koomiline.
Kujuta ette, et oled terve aasta neid kohtumisi oodanud. Ärkad mängupäeva hommikul põksuva südamega. Loed ootusärevuses mängu kohta kõike, mida vähegi kätte on saada.
Tatsad päev läbi sinises särgis ringi ning tüütad kõiki oma jutuga Piiroja vigastusest ja Purje naasmisest ja Zenjovi talendist.
Kõlaritest kostuvad fännilaulud, külmas ootab võidušampus ja kapinurgal võidusigar. Kell tiksub lõpuks 21:15, mäng on paljulubav, peagi kargad diivanilt püsti ja karjud JEE, kuid pall põrkab napilt väravast mööda. Ning siis hakkab tulema...
Esimene - kurat, täiesti teenimatult. Teine - totaalne ebaõiglus. Kolmas - laiutad nõutult käsi, aga õnneks seda ei loeta. Mis seal ikka, vaheaeg, viik maitseks ka hästi. Aga piinakambri uksed avanevad uuesti. Taas kolmas - oled juba valmis käega lööma, kuid napp suluseis jätab lootused pinnale. Veel paar minutit ja veel üks kolmas - seekord tõelisus, illusioonid purunevad. Mõned rünnakud hiljem neljas - häbistav, toas valitseb haudvaikus. Sinna otse kohe viies - palun lõpetage see mäng ära. Veidi vahet ja kuues - sõbrad lahkuvad, jääd üksinda seda kurbetendust nautima.
Seitsmes on õhus nii palju kordi, et ei oska ega taha enam midagi arvata. Ja siis ta tulebki, auväärt seitsmes - oled häda kinni hoidnud, et tõelise fännina lõpuni ära kannatada, aga jalutad nüüd kiirustamata tualetti ning vaatad põit tühjendades rahustavat peldikuseina. Justkui mõnituseks lõpetavad mängijad kohtumise esimese üleminuti järel ja sa ohkad kergendatult, enne kui kohtunik selgeks teeb, et kaks minutit tuleb veel istuda.
Ma arvan, et seda pole kuigi raske ette kujutada, kuna enamik Soccerneti lugejaid, kirjutajaid ja kommentaatoreid on vähemal või rohkemal määral Eesti koondise fännid. Mängueelse ja -järgse küsitluse tulemused:
Kuidas läheb Eesti koondisel Bosnia ja Hertsegoviina vastu?
Napp võit 252 (36.73%)
Kindel võit 123 (17.93%)
Viik 122 (17.78%)
Napp kaotus 117 (17.06%)
Kindel kaotus 72 (10.5%)
Kokku hääli: 686
Millise hinde paneksid Eesti koondisele esimeste MM-valikmängude eest?
1 246 (51.36%)
2 172 (35.91%)
3 35 (7.31%)
5 18 (3.76%)
4 8 (1.67%)
Kokku hääli: 479
Kukkumine oli kõrge ja valus ning selge see, et kuidagi tuleb negatiivsed elamused endast välja saada. Võtad siis Soccerneti foorumist lahti konkreetse mängu teema (korralik tampimine algab neljandalt leheküljelt) ning sülitad sinna kõik oma kogunenud sapi ja pettumuse. Ent kuidas see olukorda parandama peaks?
Lugesin minagi lõpuvile järel seda teemat. Huvitav on jälgida inimeste emotsioone reaalajas, kui eestlaste võrku on löödud üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa ja üheksa palli, millest kaks tükki küll suluseisu tõttu arvesse ei läinud. Kohati saab südamest naerda hämmastunud, eneseirooniliste või lihtsalt naljakate postituste peale, kuid mõistmatult tihti on seal hoolimatut tatipritsimist. Sama lugu portaali uudiste kommentaariumiga.
Viha ja paanika, mõnitamine ja valimatu materdamine ei aita midagi parandada. Aitab konstruktiivne kriitika, kuid esimesed emotsioonid ei ole pea kunagi päris õiglased. Häbi on lugeda, kuidas sügavate eelarvamuste pärast klohmitakse Taavi Rähni, kes polnud millegi poolest kehvem kui ülejäänud kaitseliin. Häbi on lugeda, kuidas nõutakse Tarmo Rüütli vallandamist, kui vaid loetud tundide eest kiideti teda taevani. Häbi on lugeda, kuidas mõni end Eesti koondise toetamisest lahti ütleb. Kui on vaja end välja elada, siis saab seda teha ka läbi viisakate hinnangute või huumoriprisma.
Rahu, ainult rahu, kohe läheb hullemaks. Ja kui ei lähegi, siis on järgmine kord seda rohkem põhjust rõõmustamiseks. Soovin Eesti koondislastele piisavalt palju eneseirooniat ja -usku, et sellist jama naljaga võtta, ning piisavalt palju enesekriitikat, et järgmiseks korraks oma vigadest õppida. Kommentaatoritele (loomulikult mitte kõigile) sooviks aga rohkem kainet mõistust.
Vaata ka:
Eesti koondis lagunes Bosnias täielikult
Fännide reaktsioonid (ja tihti ka õigustatud) ole ikka vastavalt meeskonna esitusele. Kui mängitakse hästi, siis lauldakse hosiannat ja kui tehakse totaalne fopaa, siis ka on reaktsioonid vastavad.
Oleks kummaline taolise kaotuse puhul pead silitada ja öelda, pole midagi, küll järgmine kord läheb paremini. Aga kus see parem tulemus on. Sel aastal on võidud vaid Malta ja Fääri saarte üle (lumejalgpall Kanada vastu ei ole tõsine mäng). Ja rohkem polegi. Kaotused Lätile, Leedule, Belgiale, Bosniale. Kõik sellised satsid, kellede vastu mina küll lootsin just Rüütli käe all ikka midagi enamat. Arvestades kuidas eelmine aasta tehti maatasa nii Jelle kui Viggo. Kus see areng nüüd on? Pole ju midagi. Hoopis hullemaks on läinud.
Kriitika on ju enam kui õigustatud kui meil on mingeid ootusi ja lootusi, aga kui positsioneerime end juba teadlikult peale iga kaotust vabanduste ja kriitikast hoidumise taha, siis ei ole selliste inimeste puhul küll tõsiseltvõetavate fännidega tegemist.
Mis on üldse selle valiktsükli eesmärk? Mis ülesanne pandi Rüütlile. Pole mina veel seda kusagilt meediast lugenud. Kui pole eesmärki, siis pole ju midagi nõudagi. Viggo tulekuga püstitati mehel liidu poolt konkreetne tähis-7 punkti miinimum ja see täideti.
Nagu lugesime enne Bosnia mängu on kohalik föderatsioon püstitanud eesmärgi finaalturniirile jõuda ja kolmapäevase mängu põhjal ei ole see sugugi lootusetu. Belgia ja Türgi on neile jõukohased vastased, seda enam, et türklasi võidetigi eelmises tsüklis.
Sellest peatreeneri tagasiastumise nõudmisest. Eks sellesse võib nii ja naa suhtuda. Kuna meil alternatiive niikuinii praktiliselt pole ja välismaalt lootsi toomine on paras joppamine, siis las Rüütli juba olla vähemalt selle tsükli lõpuni. Samas kui mäletate Bosnia Jalgpalliliidu sõnumit enne mängu-kui kaotus tuleb on Blazevic prii. Milline vahe treenerile esitatavates nõudmistes ja ootustes meedia poolt.
Lõpuks veel ühest määravast tegurist koondise viletsate esituste taustal. See on meie välisklubides pallivate meeste tase. Just seal on see suurim puudujääk, mis ei luba meil midagi enamat kui kasin punktisaak tsükli lõpuks loota. Euroopa kontekstis on meil sisuliselt 2 meest, kes üle keskmise taseme Euroopa liigas pallib. Ülejäänud seltskonnal on iganädalaste mängude tase oma koduliigades rahvusvahelises vutis edu saavutamiseks ikka väga nõrk. Bosnial oli selektsioon selles kontekstis ikka oluliselt tugevam. Skandinaaviast mitte ühtegi meest, seeavastu Bundesligast koguni 4. Lisaks veel ülejänud pallurid, kellede koduklubide tase ületab pea kõigi meie meeste vastavaid näitajaid. Ja siit see tasemevahe ka tuleb, mida oli ka mängus näha. Kiiruste, mõtlemise, mängulugemise vahe oli lõunaslaavlastel kaks-kolm korda kiirem. Ega siin ei näe ka mingit roosalist tulevikku tulemas. Meisterlikkus on arendatav, kuid teatud andekus on lõunamaa mängijatel juba maast madalast veres. Põhjamaalastel on see element lihtsalt nõrgem ja kui tahes suur vaevanägemine selle elemendi arendamisel siiski meid nende tasemele ei vii. Kaitsest lähtuv mäng võib ju meile sisselastavate kollide arvu vähendada, kuid tagasipöördumine Teituriaegse taktika juurde viib meid antijalgpalli viljelevate riikide hulka, kellede üle kogu Euroopa irivitab. Ja Rüütli veel soovis edendada loovat ja kombinatsioonilist mängu. Ohjah. Eilsete ja tänaste uudiste järgi paistab siis tendents jälle 90-datesse tagasi viivat. Kurb.
to Legend: Muidugi, mis siin ikka mõistliku kriitikaga paitada - saadame kuradile ja mõnitame ja sülitame ja kui käsi ulataks, siis virutaks lõuga ka. Anname kõigi 17 aasta eest. Vot siis hakkavad ehk alles mängima.
Mida sa ulud, et kommentaatorite tase on kehv? Asi pole enam viimases mängus või viimases valiktsüklis vaid viimases 17 aastas. Mitte kui midagi pole saavutatud. Arvan, et ainult rohkem tuleks materdada kogu koondist, peatreenerit ja Jalgpalliliitu, et ükskord tuleks tulemusi ja enam ei töllerdaks selliste süüdimatute nägudega.
viimases lõigus olukorda kokku võttes on autor ise ka segaduses,
kas 'teeme enesekriitikat ja õpime vigadest' või järgime hoopis soovitust 'sellist jama naljaga võtta'
ja aix, fännide kohta polnd eriti midagi arvatud, peale poll-i tulemuste toomise (stiilis rubbing your nose in it)-
53% arvas enne 0-7 kaotust optimistlikult võitu tulevat
