Nõmme Kalju poolkaitsja Reginald andis sofoot.com-ile põhjaliku intervjuu, kus rääkis nii oma varasemast karjäärist kui ka elust Kaljus.

• Loe täispikka prantsuskeelset intervjuud siit!

Kuidas tutvustaksid meistriliigat? Miks seal viimasel ajal nii palju ülisuure skoore juhtub?

Need suured skoorid tulevad karikamängudest, kus meistriliiga meeskonnad mängivad madalamate liigade meeskondadega. Liiga taset hindaksin üldiselt aga küllaltki nõrgaks - vaid neli-viis meeskonda suudavad kõrgetele kohtadele mängida.

Kuidas on lood publikuga?

Umbes 500-600 pealtvaatajat, aga keskmist on raske hinnata. Kaljul on umbes 30 tulihingelist fänni. Kindlasti puudub mängudelt aga selline tõsine kirg. Ainus kord, kui ma Kaljus head atmosfääri kogesin, oli eelmisel suvel Euroopa liigas, kui sõitsime küll Poznani Lechile. Nooremana mind suuremad publikud häirisid, aga tol päeval olin üles köetud. Kaotasime küll kokkuvõttes, aga midagi kahetsema ei pea, nad olid meist paremad. Kordusmäng Poolas on minu senise karjääri üks parimaid mälestusi.

Oled Eestis mänginud kaks aastat. Milline on sinu taust?

Alustasin karjääri Lille'i lähedal FC Le Bourget's, Lille'i partnerklubis, nii et 14-aastaselt Lille'i siirdudes ei olnud mul kohanemisega suuri probleeme. Olin samas meeskonnas Lucas Digne'ga. Veetsin seal viis aastat.

On sul Digne kohta ka lugusid rääkida?

Olime küll lähedased, kuid seda platsi peal - olime jalgpallisõbrad. Täna on ta Prantsusmaa koondises, olen ta üle õnnelik. Muidugi tahtsin, et ka minu karjäär seda teed läheks, kuid kui ma vaatan teda mängimas Meistrite liigas, siis saan aru, et ma pole sellel tasemel. Tahaksin pigem tasapisi edasi liikuda, et sellele tasemele lähemale jõuda.

Poolteist aastat passimist

Tema tõusis esindusmeeskonnas kõvaks tegijaks, sinu karjäär aga nii hästi ei läinud. Millal rong rööbastel välja sõitis?

Hakkasin mängima CFA-s [Prantsusmaa tugevuselt neljandas liigas], kuid peatreener tahtis mind paremkaitsjaks teha. Mina ei tahtnud aga kaotada oma keskväljaoskusi. Keeldusin. Pärast seda kaotas treener minusse usu ja lootuse. Alles poolteist aastat hiljem lahkusin lõpuks klubist. Ma ei saanudki enam proffide eest mängida, sest see treener oli ainus lüli minu ja klubi vahel, kuigi U-19 meeskonna treeneril ja akadeemia direktoril oli minust positiivne arvamus.

Istusid kogu selle aja tribüünil?

Ei, läksin tagasi U-19 meeskonda, eelistasin seda aastale paremkaitsjana. Profilepingu asemel sõlmisin aastaks amatöörlepingu, mille eest maksti mulle vähem. Tahtsin lahkuda. Mul oli olemas kontakt Montpellieriga, kuid järsku kadus see ära. Lille on minu jaoks mäda! Montpellieri huvi kadumine ei olnud minu jaoks üllatus, teadsin, et Lille on varemgi niimoodi noormängijatest kinni hoidnud. Ma ei ütleks, et nad hoidsid must meeleheitlikult kinni, kuid nad tegutsesid minu selja taga.

Tagasi vaadates - kas arvad, et osa vastutusest jääb sulle endale?

Eks me kõik teeme vigu, ma ei arva, et ma oleksin olnud koletis, ma ei olnud teistest mängijatest väga erinev. Mu leping lõppes, kui olin 19-aastane. Siis olin poolteist aastat klubita.

Kuidas sa selle aja veetsid? Mõtlesid juba plaan B peale, mida teha siis, kui keegi sinu vastu huvi ei tunne?

Treenisin üksi. Pakkumisi testimisele tulla ei tulnud. Moraal kõikus. Oli ka väga halbu päevi, kuid ma ei öelnud endale kordagi, et loobun jalgpallist, see ei olnud mõeldav. Kuidas ma hakkama sain? Mul oli varasemast küll natuke kõrvale pandud, aga oli selge, et selline olukord ei saa kaua kesta. Kui nii läheb mööda kuid ja kuid, siis tekib ka mentaalselt lootusetus. Õnneks oli mu perekond sajaprotsendiliselt minu taga. Nad sisendasid minusse rahu ning ütleksid, et ma oleksin kannatlik. Ma ei tea, kas oleksin ilma nende toeta murdunud, kuid nad kindlasti aitasid mind kõvasti.

Mitte keegi ei pakkunud sulle midagi?

Lõpuks sain ühe testimise ühe Lille'i skaudi kaudu, Chateauroux' Berrichonne'i juures. Olin seal 2012. aasta suvel ning olin üks mängijatest, kelle vastu treener huvi tundis. Seda aga kuni viimase, otsustava mänguni. Isegi kui olin füüsiliselt vormis, ei suutnud ma mentaalselt vastu pidada. Murdusin!

See maksiski sulle koha Chateauroux's?

Ma arvan, et kui oleksin füüsiliselt veel paremas vormis olnud, oleksin ma sinna võetud. See pani mulle veel ühe põntsu. Ligue 2 oleks minusuguse noormängija jaoks olnud ideaalne. Mõtlesin sellest juba Lille'is olles...

"Mõtlesin Kaljust lahkumisele juba siia tulles..."

Lõpuks maandusid Kaljus. Kuidas see juhtus?

Kõik juhtus tänu Allan Kimbaloulale, heale sõbrale ja endisele meeskonnakaaslasele Lille'is. Ta oli Kaljus juba mõnda aega mänginud ning klubi juhtkonnale muljet avaldanud. Ta soovitas neile mind ning tulin viieks päevaks testimisele. Sel ajal sain abi ka üldfüüsilise treenerilt, töötasin ülikõvasti. Lendasin Tallinnasse 2013. aasta septembris, kui siin käis veel hooaja lõpp. Tegin kaasa treeninguid ja sõprusmänge. Klubi pakkus, et ma tuleksin kahe ja poole kuu pärast tagasi, kui algab uue hooaja ettevalmistus. Siis aga oli mul nõrk koht - kiirus. Õnneks klubi president uskus minusse ning kahe treeningkohtumise järel hakkasin hästi mängima.

Klubis oli sul lisaks Kimbaloulale ka Nicolas Galpin, kes oli samuti Lille'i taustaga. Kas nad aitasid sul kohaneda?

Teadsin neid väga hästi! Nicolasiga kohtusin juba 13-aastaselt. Muidugi oli kergem. Liigas on tegelikult vähe prantslasi, aga on mõned prantsuse keelt rääkivad aafriklased. Kui siia jõudsin, kartsin keelebarjääri, lisaks kohalikule keelele ei rääkinud ma ka eriti hästi inglise keelt. Kartsin natuke teadmatust, ma ei teadnud, mida oodata. Lõpuks saan igapäevaelus inglise keelega hästi hakkama. Riietusruumis räägivad kõik inglise keelt.

Klubis hüütakse sind Makeleleks. Kust see nimi tuleb?

Ma olen mustanahaline, sarnase välimuse ja mängustiiliga. Tegelikult hüüti mind nii juba enne Kaljusse tulekut.

Kuidas veedad aega väljaspool jalgpalliplatsi?

Tallinn on väike linn, rahulik ja mõnus. Lähen vahete vahel välja dringile, kuid kui reede õhtu välja arvata, on linn tühi. Inimesed ei tule sinult autogrammi küsima, kuna oled jalgpallur. Söögi mõttes tehakse siin natuke kõike, aga need paar korda, kui olen seda proovinud, ei olnud ma eriti vaimustuses. Kodus on mul ainult üks prantsuse kanal - France 2.

Kuidas suhtuvad eestlased jalgpalli? Oma koduliigast eriti ei vaimustuta, aga kuidas on suurliigade ja koondisega?

Spordialade hierarhias tuleb jalgpall siin koos kergejõustikuga teisena, korvpalli järel. Inimesed jälgivad natuke Premier League'i ja La Ligat. Rahvuskoondise puhul on aga staadion täis. Esiteks on sealne mängutase kõrgem kui liigas, teiseks on inimesed patrioodid.

Hooaeg lõpeb novembris. Kas soovid edasi liikuda või Kaljusse jääda?

Ma ei kavatse siia jääda. Kui aus olla, mõtlesin siit edasi minemisele juba siia jõudes. Jalgpalli mõttes pole mul siin enam midagi teha, tahaksin kunagi mängida mõnes suurliigas. Mul on mõned kontaktid USA-s ja Norras. Norra liiga oleks igal juhul aste kõrgemale, isegi selline klubi, mis ei mängi eurosarju. Loodan, et mu karjäär läheb edaspidi ainult ülesmäge. Jään enesekindlaks!